Heather Morris “Auschwitzi tätoveerija”

H. Morris “Auschwitzi tätoveerija”, 280 lk. Hea Lugu, 2018. 

Kirjeldus tagakaanelt:

Tõsielul põhinev „Auschwitzi tätoveerija“ räägib mehest, kes seisis holokausti ühe kõige jõulisema sümboli – vangide käsivartele tätoveeritud numbrite – taga.
Slovakkiast pärit Lale Sokolov määrati Auschwitzis tätoveerijaks ja ta oli sunnitud päev päeva järel kustutamatu tindiga kaasvangide kehasid märgistama, mis inimesed vaid numbrikombinatsioonideks taandas. Lale taipas peagi, et ametikohaga kaasneb teatav vabadus. Ta kasutas laagriosade vahel liikumise võimalust, et mõrvatutelt pärinevaid kalliskive ja raha toidu vastu vahetada ning teisi hinges hoida. Vahelejäämise korral oleks ta tapetud, kuid risk tasus end ära, tema hangitud toidupalad päästsid paljusid. Lale mõistis selgelt, mis teda ja ta kaasvange ootab, kuid otsustas teha kõik, et põrgust eluga välja tulla. Mitte lihtsalt ellu jääda, vaid väljuda sellest puhta südametunnistusega ja häbita.

Jah, ilmselgelt on loo jutustaja(te) näol tegemist ellujääja(te)ga… Olin varem teadnud küll, et sakslaste koonduslaagrites kasutati nn mittesõjaväelise töö tegemiseks (nt vangidelt ära võetud esemete soteerimine, isikuandmete kirjapanek jms) juutide endi rahvuskaaslasi ent polnud kunagi sattunud lugema raamatut või vaatama filmi nende inimeste vaatenurkadest, kes ise üks nende seast olles neist nö “teisel pool lauda” istusid. Ja on arusaadav, et osadel inimestel on tahe, iseloomuomadused ja ja oskused ellujäämise nimel teha seda “mis vaja, et sellest põrgust pääseda”, “ka veel üks päev ellu jääda on neile vastuhakk” ja me teeme seda selleks, et jutustada meie lugu kord kogu maailmale”, ent lugedes jäi ikkagi sellest kõigest teiste arvelt rikastuja mõru maik suhu ning kaugelt mugavam oleks olnud jääda edasi üksnes selle ettekujutluse juurde teemaga kaasnevatest ülekohtust ja kangelaslikkustest, mida vahendavad paljude teiste kõrval sellised raamatud nagu “Schindleri nimekiri” ja “Anne Franki päevik” või filmid “Vääritud tõprad”, “Pianist” ja “Relvavennad”.

Olen mõned aastad tagasi ühe autoreisi käigus pisut pikemalt Poolas ringi saanud vaadata ning muuhulgas külastasime tol korral ära ka Auschwitz-Birkenau koonduslaagri. See on muidugi täiesti uskumatu koht, mis oma röögatu suuruse, sakslaste joonlaudliku korrapärasuse ja silmale korraga hoomamatugi tervikuga su üksnes vabaduses elanud mõtlemise niimoodi läbi raputab, et samal päeval ei taha sa vaadata enam ühtegi muud “vaatamisväärsust” ja kunagi mõeldud mõtted, et mis kasu on sellest, et jätkuvalt ka täna otsivad ekstra loodud juudiorganisatsioonid neis laagrites teeninud, nüüdseks 90-aastaseid, käimisraamide toel kõndivaid ja uriinipidamatuse tõttu pamperseid kandvaid vanureid taga, et neid 60-70 aastat tagasi tehtud tegude eest kohtu ette tuua (sest nad ju reaalselt enam naguii karistust kandma ei lähe isegi kui kohtuprotsessil toimuvat mõistavad ja selle vastu peavad) haihtusid nagu iseenesest klaasi taha kuhjatud prille, kohvreid, riideid, kasutatud Zyclon-B purke, hoolega läbi mõeldud raudteesüsteemi ja krematooriumide asupaiku silmitsedes. Tänast raamatut muidugi oli selle võrra lihtsam lugeda, kohe tulid silme ette siin kirjeldatud hooned ja nende asupaigad…

Silmaringi laiendav ja mõtemapanev teos, kahtlemata; soovitan lugeda võtta (ja vaadata kaugemale loo sisse, ehkki esimese hooga võib peale tulla hoopis tundke-mulle-kaasa-mis-siis-et-ma-seal-teistega-võrreldes-nagu-puhkekodus-olin;-mälestused-papiks-keerata-võib-ju-ikka emotsioon…).