Nina Lacour “Meiega on kõik korras”

Nina Lacour “Meiega on kõik korras”, 216 lk. Päikese Kirjastus, 2018. 

Väljakutseteema nr 5: 2018. aastal ilmunud populaarne noorteromaan. 

Seda tüüpi raamat, millega alguses ma ennast kuidagi vedama ei saanud… aga mis lõpuks sai lõpuni loetud paari tunniga :D. Ja eriti hästi olid mu meelest siin edasi antud erinevad situatsiooni- ja tunnetekirjeldused, just need viiekümne-halli-varjundi-sõbrannasuve omad… :P.

Raamatutuvustus ise avab oma sisu nii: Marin pööras oma vanale elule selja ja lahkus kellelegi sõnagi lausumata. Keegi ei tea tõde nende viimaste nädalate kohta. Isegi tema parimal sõbral Mabelil pole aimu, mis juhtus. Kuigi Marin on põgenenud Californiast tuhandete miilide kaugusele New Yorki, igatseb ta maailma, mis vanaisa surma järel kokku varises. Nüüd, mitu kuud hiljem, on ta üksinda talvevaheajaks tühjaks voolanud ühiselamus ja ootab külla Mabelit. Marin peab silmitsi seisma kõigega, mis on ütlemata jäänud, ning lõpuks astuma vastu üksildusele, mis on end tema südames sisse seadnud.

Kiire ja lihtne lugemine, paras kätte võtta puhkuse ajal rannas või võrkkiiges patareide laadimise kõrvale kui pead millegi hoopis raskemaga koormata ei taha :). 

PS. Postitus sai väga lühike aga no nii läheb, kui raamatu läbisaamise ja kokkuvõtte kirjutamise vahele jääb enam kui nädal... 

Steven Rowley “Lily ja kaheksajalg”

Steven Rowley “Lily ja kaheksajalg”, 312 lk. Päikese Kirjastus, 2016. 

Edit 28.04: Väljakutseteema nr 35: “”Üks raamat varasemate aastate väljakutsete teemadest: raamat, mille nimes on number” (2015) asendatud väljakutseteemaga nr 11: Mine lehele daysoftheyear.com. Vali üks raamat, mis haakub su sünnipäeva päeval mõne teemaga (kaanepilt, pealkiri, sisu). 28. aug: Rainbow Bridge Remembrance Day.  

Laur juba küsis minult ükspäev umbes kolmveerandi lugemise peal, et kuidas see pooleliolev raamat tundub ja ma ei osanud muud öelda kui et ma ei ole veel suutnud ära otsustada. Sest see oli mitmetisi tundeid tekitav raamat. Leina ja võitlust vähiga on kirjeldatud siin vägagi eluliselt ja usutavalt ning ehkki seda on sobimatu antud teema puhul öelda, ka hästi – terve lugemise aja tunned, et oled tegelastega no “samas paadis ja nende tripil kaasas” ja leheküljed lihtsalt kaovad. Aga need vahepealsed luuludesse minekud mulle jälle üldse ei istunud, vähemalt lugemise ajal; praegu tutvustust kirjutades jälle mõtlen, et tervikusse nad ju tegelikult sobitusid. Ja või noh, ilma nendeta polekski raamat ju tegelikult üleüldse see, mis ta on praegu...  

Mitu korda tabasin lugedes ennast meenutamast ka kuskilt hiljuti loetud mõtet, et vähiga võitlemise kõrvaltnägemine tekitab enamuses inimestes kaastunnet ja tahtmist võitlejale toeks olla, kuna oma elu eest võitlejale ette kaotatav lahing olukorras, kus sul pole enam käes muid relvi peale “aga me ei anna alla”-kaardi on alati imetlusväärne; ka selles olukorras olevate inimeste lähedasi julgustatakse isegi kontvõõraste poolt tugev olema (nt sotsiaalmeedias) ning neid inimesi toetatakse meelsasti, kuidas keegi oskab ja saab. Ka ma ise mäletan hästi, millist ängi tekitasid nt 5 aastat tagasi nähtud fotograaf Angelo Merendino “The Battle We Didn’t Choose” pildigalerii oma naise võitlusest rinnavähiga. Kui aga inimene hakkab kaotama haiguse tagajärjel mälu ja oskusi (nt Alzheimer), muutub ta igasuguse kaastunde ja kangelaslikkuseta vaid ebamugavalt koormavaks, kelle hooldamisest/toetamisest tahaks pigem pääseda, isegi kui oled ise seesama lähedane pereliige. Sest jah, kodust kes teab mis põhjusel teadmata suunas lahkunud ja lõpuks kuskil täiesti võõras linnaosas keset liiklust paljana ja segaduses seisva ja mitte kuhugi enam minna oskava abikaasa tagaotsimises ja tagasitoomises pole midagi heroilikku, ka kõrvaltvaatajale… Ent sellele, kumb neist aeglaselt tapvatest haigustest meile/meie lähedastele jagatakse mittevedamise korral, me ise kaasa rääkida ei saa, küünevõrdki... 

Nojah, ma olen tegelikult nagu siinse raamatu Trent - ma lihtsalt ei kujuta ette seda olukorda, mis ma teen või kuidas edasi elan kui meie enda lemmikuga kord midagi peaks juhtuma. Raamatus kõnetas mind väga see koht, kus peategelane meenutas olukorda, kus ta Lilyt pahane olles nii kõvasti rihmast tõmbas, et koer niuksatas. Ilmselt seetõttu, et situatsioon oli mulle vägagi tuttav, rebisin ka ise alles hiljuti koera rihmast kõvemini kui vaja kuna ta ei kuuletunud minu käsule mitte tänavale joosta ning ei adunud, et see pole keeld keelamise pärast vaid antud selleks et teda võimalikust auto alla jäämisest säästa. Ja pärast tundsin ennast oiiii kui süüdi…

No nii raske on midagi selle raamatu kohta konkreetselt öelda, oskangi kirjutada seekord lugemismuljete asemel vaid neidsamu erinevaid, täitsa teistest olukordadest juhuslikult pähe lipsanud mõtteid... Samas, kui üks raamat nii tegema paneb, selle asemel et nipsust lihtsalt ununeda, siis PEAB ta ju hea olema, eks? Soovitan igatahes võtta lugeda ja otsustada ise, teema pole lihtne ent kindlasti aega võtmist väärt. Samasse teemasse, kuid teise nurga alt läheb ka kunagi loetud Mark Doty “Koera-aastad”; silmaringi laiendamiseks julgustan ette võtma ka seda ning mõlema sisututvustusi raamatupoodides saad piiluda siit:  

* https://www.rahvaraamat.ee/p/lily-ja-kaheksajalg/827342/et?isbn=9789949983162
* https://www.apollo.ee/koera-aastad.html

Holly Seddon “Püüa mitte hingata”

H. Seddon “Püüa mitte hingata” 378 lk. Päikese Kirjastus, 2017.

Väljakutseteema nr 29: “Raamat, mille võtan raamatukogust äsja tagastatud raamatute hulgast”.  

Nojah, ma läksin raamatukokku tagasi viima “Sirelitüdrukuid” ja “Matmisriitusi” ning ühtlasi küsima, kas äkki on juba võimalik ära võtta need 2 raamatut, mille lugemisjärjekorda olen ennast pannud aga mille kättesaadavuse kohta veel teadet polnud saabunud. Ja siis seni, kuni raamatukogutöötaja seda kõike järgi vaatas ja praegusele raamatuvaldajale ka viisaka meeldetuletuskõnena helistas (eelmise lugeja tagastamistähtaeg oli möödunud), sirvisingi erinevaid raamatuid nendes riiulisahtlites, mis otse kahel pool tagastusletti seisid ning kõne lõppedes oma “selge, aitäh uurimast, ma võtan seni siis selle :)” kõrvale raamatukogutöötajale ulatasin… Ehk et siis selline, natuke asendus- ja avariivärk, aga kuna esikaanel lubas Goodreads, et  “Unustage tüdrukud, kes on rongis või kadunud – te ei suuda Püüa mitte hingata köidet käest panna” mõtlesin et kui puusse selle valikuga siis ikka saab minna…
  
Kolmas raamat järjest, mis Päikese Kirjastuselt mulle pihku on sattunud (see praegune siis küll puhta juhuse tõttu) ning võrreldes kahe eelpoolnimetatuga jäi minu jaoks neist ka kõige nõrgemaks – küll ei kõnetanud/samastunud kuidagi peategelased, küll ei järgnenud sündmused piisavalt tempokalt, küll jäid eluliselt väheusutavaks ühe või teise tegelase motiivid… Et selline natuke ving, tundus, et olen varem lugema sattunud kaugelt paremat krimi, viimatistest võib välja tuua kasvõi  sellesama  Matmisriitused või siis Nahata tüdruku või Liblikate aia aga no teisest küljest – ega ma ei pannud seda pooleliolevat ka käest ära, sest öösel oli nii palav et uni ei tulnud isegi peale madratsiga rõdupõrandale kolimist ja laual olid valikud kas a) lausärkvel olles silmad lahti pimedusse vahtida või b) taskulamp tuua ja selle valgel edasi lugeda. Sest jah, pahaaimamatu kõrvalmagaja reaktsiooni sellele olukorrale, kus kl 01:15 järsku terav terassilambigestaapo kogu magamistoa üle ujutab, ei pidanud ma ka mõistlikuks välja selgitada… :D  

Sattusin hiljuti lugema mõtet, et tasub pisut ettevaatlik olla nende kaanele kleebitud “bestselleri”-kleebistega ja alläärde kribitud paljulubavate loosungitega raamatute osas. Ma olen nõus - hoopis mõistlikum jaa on kuulata “omade” arvamusi, testitud ;).  

Martha Hall Kelly “Sirelitüdrukud”

M. H. Kelly “Sirelitüdrukud”, 509 lk. Päikese Kirjastus, 2017.

Raamat jälgib kolme naise, Caroline, Kasia ja Herta tegemisi kahel aastakümnel (1939-1959) ja kus nende erinevates riikides / üksteisest kardinaalselt erinevalt elatud elud seob üks hetk kokku II maailmasõda koos Hitleri grandioossete plaanidega ning Ravensbrücki koonduslaager…Caroline neist on seejuures New Yorgi seltskonnadaam, kes töötab Prantsuse konsulaadis ning tegeleb heategevusega, Kasia nooruke neiu, kes seob ennast armastuse ja sõpruse pärast Poola vastupanuliikumisega ning Herta värskelt ülikooli lõpetanud arst, kes näeb Saksa valituse teenistusse astudes avanemas endale võimalust realiseerida unistus, mis naisarstidele tol ajal sisuliselt kättesaamatu oli – töötada kirurgina… 

Ei olnud kerge teema ja raamatus veel isegi ei avatud kõike, mis Ravensbrückis aastatel 1939-1945 tegelikult ja dokumenteeritult toimus; inimene võib olla ikka uskumatult vastik, toores ja võigas, ka siis, kui oma tegudele taha suudab mõelda ülla eesmärgi. Ent ikkagi meeldis mulle kõige enam, kuidas autor just Hertale kõige ühesemalt arusaadava konkreetsuse andis, hästi mõistetavalt kirjeldas tema motiive, mõtteid ja tundeid. Teiste puhul jäi iseloomukirjelduste eluline usutavus minu jaoks kuidagi väiksem... Ja meeldis ka see, kuidas sama olukorda oli kirjeldatud ühekorraga nii Herta kui Kasia silmade läbi, vahendades nii meile nende mõlema isiklikku vaatenurka ja mõtteid. Aga kõige rohkem pani mind selle 500 lehekülje juures mõtteid rändama laskma hoopis raamatus vaid mõnel lehel ja mõne reaga puudutatud Kasia sõbranna pakkuminemisel koju maha jäänud koera teema… Sest jaa, ma olen ka oma lemmiku siirastesse silmadesse vaadates ja peale järjekordset ohates uudiste kinnivajutamist ennast tabanud mõttelt, et no kas tõesti on võimalik ka tänapäeval, et maailm taaskord mõne suurmehe visiooni realiseerimiseks hulluks läheb ja mida ometi me selle juhtumisel siis teeme…

“Sirelitüdrukud” on kahtlemata üht rääkimisväärt lugu vahendav raamat ja mul on hea meel, et väljakutsegrupis seda tutvustada võeti ning mistõttu ka ise oskasin teda raamatukogust endale lugemiseks küsima minna. Häid ja/või uusi teadmisi pakkuvaid raamatuid, mis seejuures ka huvitavad/ladusad lugeda oleks, ei ole just lihtne omapead kõige pakutava keskelt üles leida ning olen väga rahul, et olen hyperebaaktiivse postitusi jälgides ka ise jõudnud Lugemise väljakutse raamatulugemisgruppi, mis on mu meelest parim arvustusi andev selekteerimisssõel… Aitäh kõigile sealosalevatele kirjutajatele, Sirelitüdrukute raamat osutus numbreid kokku lüües juba kuuendaks teoseks, mille mille sealsete soovituste peale lugeda võtsin :). 

Hannah Kent “Matmisriitused”

H. Kent “Matmisriitused” 336 lk. Päikese Kirjastus, 2017.

Väljakutseteema nr 48: "Raamat, mille kaanel on pilt kohast, kus sa tahaksid olla". 

Krimižanri lugeda on mulle alati meeldinud, viimasel ajal on lihtsalt boonusena veel sattunud raamatutes tegevustik toimuma kas huvitavas ja eksootilises kohas (Gröönimaa) või on kõnetanud raamat täiendavalt kohtade pärast, kus olen ise ringi reisinud (Poola, Prantsusmaa). ”Matmisriitused” sattus olema lausa kaks ühes - siinne tegevustik toimub põneval Islandil ja romaan põhineb 1829. aastal toimunud tõestisündinud roimalool, kus noorele naisele Agnes Magnúsdóttir’ile mõistetakse karistuseks surmanuhtlus kahe mehe tapmise eest. Lugeja ees avanevad raamatus tema viimased kuud enne hukkamist, mil ta elas sundasustatuna kohaliku farmeripere tillukeses kodus, olles ühtaegu nii vang kui teenijast pereliige…Ja mõrvaloo kõrvale maalib autor ka “erakordselt rusuva, ent samas imekauni pildi Islandi karmist loodusest, sealse talve julmusest ja elanike võitlusest ellujäämise nimel”. Ning tõepoolest, saareriiki kaks korda külastanuna võin kinnitada, et sõnaühendid nagu “tuul hammustab” või “külm mereõhk uuristab end su kontidesse” või “ümberringi laiub vaid tühi, kivine ja eluta maa” polegi pelgalt ilustatud romaanilaused nagu nad igas teises raamatus tunduda võiksid, vaid Islandi loodus ongi tõepoolest selline ja siinsed loodusnähtused teevad nii…

Selle raamatu lugemine tuletas mulle mitmel korral meelde ka ülikooli ajal kirjutatud kursusetööd surmanuhtlusest, mäletan, et päris üllatavaid asju leidsin tol korral selle jaoks materjali kokku otsides… No näiteks, et pea maharaiumine, mis raamatus ka Agnesele määrati (pisut üllatuslikult tegelikult, sest üldiselt oli see nn meeste karistus ja naised lasti köie otsas jõkke, kus nad siis uppusid või surnuks külmusid) ja oli Islandil viimati karistuse vormiks aastal 1830, on ka täna maailmas reaalselt inimestele mõistetav karistus Saudi-Araabias, et surmava süsti kõrval kasutatakse Ameerika Ühendriikides inimeste hukkamiseks jätkuvalt ka poomist, mahalaskmist, elektritooli ja gaasikambrit (siis kui surmamõistetu ise seda süsti asemel nõuab) ning et Hiinas aitavad juba viimased 20 aastat riigil seda sorti kulusid kokku hoida politseibussidele sarnased, 24-kohalistest bussidest ümber ehitatud mobiilsed hukkamisbussid, mis vajadusel sõidutatakse sinna piirkonda kuhu vaja ja milledes vaid väheldase peronali abiga määratud karistused kiirelt täide viia saab …

Kokkuvõttes hindan “Matmisriitused” heaks lugemiseks - olemas on siin nii kaasakiskuvalt esitatud lugu, huvitava struktuuriga kirja pandud tekst kui (uute) teadmiste pakkumine Islandi kohta. Nii et julgen soovitada teilegi “Matmisriitused” oma suvistesse lugemisplaanidesse võtta ja saate ta kindlasti läbi vaid päeva-paariga, küll näete ;).