Teisipäev, 29. jaanuar 2019

Margit Prantsus "Minu Iisrael"

Margit Prantsus “Minu Iisrael. Kuidas tõlkida sabatit”, 279 lk. Petrone Print, 2017. 

Väljakutseteema nr 41: “Raamat, mis on osa raamatusarjast”.

Ma algselt plaanisin siia teemasse lugeda Päevalehe krimisarja ning Iisraeli raamat pidi täitma hoopis Petrone Prindi raamatu väljakutse aga poole lugemise pealt otsustasin plaani ringi teha... 

Ma ei tea, mis värk mul selle Minu-sarjaga on. Siin on küll selliseid, mis on mulle meeldinud – Alaska, Afganistan, Maailmameri, Eesti. Aga on ka mitmeid selliseid, mis ei kõneta üldse (ehkki riik ise on huvipakkuv) ja Iisraeli raamatu liigitaksin pigem selle teise grupi hulka. Võib-olla on asi minu ootuses raamatule – st et ootan loetavalt lisaks kohalike kultuurikommete avamisele ka hästi ja humoorikalt kirjapandud lugu (nagu nt Justin Petrone Eesti-raamatutes), hämmastavaid fakte (nt Alaska-raamatust sain teada, et olemas ka püsti seistes pissimist võimaldav abivahend naistele ja see polegi mingi huumorividin vaid alaskakliimas täiesti must-be helper), võimalust kaasa elada olukordadele, kus seikleja (elu)ohtlikesse situatsioonidesse satub (Afganistan ja Maailmameri). Ja selliste ägedate kõrval siis raamatud stiilis “tulin siia (Iisraeli raamatus kusjuures isegi ei selgitata miks), elasin siin ja seal linnaosas, muuhulgas peetakse siin neid ja neid pühi, küllatulnud sõpradega sõitsime mere või selliste vaatamisväärsuste juurde” jäävadki kuidagi eh!-haltuuraks…

Aususe huvides tuleb siiski märkida, et juutide kombestikest sai siit küll aimu ja edaspidi oskan mina ka nüüd vahet teha ilmalikul ja ultraortodokslikul juudil ent seda, kuhu sellesse riiki reisides minna või mida kogeda otsida ma sealt ei leidnud. Ent just seda teadmist ma antud raamatult ootasin, olen juba mõnda aega mänginud mõttega järgmiseks reisisihtkohaks Iisrael valida... 

Petrone teemasse võtan samast sarjast ette Minu Dubai, lootusega, et seal siis vahendatakse muljeid meile rohkem “Kokaraamatute vandenõuteooriad”-stiilis; saame näha, kas mu kohvipaksu pealt ennustamine osutub tõeks ka... :D.
  

Laupäev, 26. jaanuar 2019

Heli Künnapas "Lõpupidu"

Heli Künnapas “Lõpupidu”, 204 lk. Heli Kirjastus, 2018. 

Väljakutseteema nr 24: “Raamat milles on pühendus”.

Nu ma oleks teile peaaegu siia teema alla tutvustanud Paldiski linna tuumaallveelaevnike õppekeskuse Eestile üleandmise ja saastest puhastamise lugu, kuna siis kui teema välja hõigati, sain sellest aru nii, et pühendus peab olema raamatusse kinkija poolt kirjutatud ning sellisele kriteeriumile vastava raamatu oleksin leidnud vaid isikliku raamatukogu sellest osast, mis kunagi tuli minu juurde mu isa pärandusena; endal ei oleks mul olnud esitada ühtegi taolist. Aga siis toimus jaanuari alguses Heli Kirjastuse raamatuloos ja täiesti us-ku-ma-tuuuu, aga mul vedas nii, et võitsin ühe väljaloositud raamatutest endale :). Ja et Heli oli lahkesti raamatu tiitellehele enne postitamist ka pühenduse kirjutanud, otsustasin kiirelt teemat vahetada ning Paldiski ja tuumajäätmete asemel saate lugeda nüüd hoopis muljeid auhinnatud noorteromaani kohta :). 
No mis ma ütlen, see 200 lk läks nagu lipsti – reedel umbes kl 16 võtsin postipaki Omniva kapiautomaadist välja ja laupäeva hommikul kella 9 paiku keerasin hommikuhohvi kõrvale raamatul tagumise kaane ette; vahepeal natuke ikka magasin ka :D. Hästi ja usutavalt on siin raamatus kirjeldatud noorte trenni- ja koolisituatsioone, jõujooni abiturientide seltskonnas, olukordi enne lõpueksameid, väikealevi ängi… Ning seda kõike on pandud ühendama armastus ja keerulised suhted. Ei imesta, et raamat sai 2012.a. Järje Hoidja auhinna (Keskraamatukogu auhind aasta jooksul enimloetud laste- ja noorsooraamatu autorile) ehkki ma pole seda valdkonda palju lugenud (Aidi Valliku Anni-raamatuid siiski olen ja Sass Henno “Mina olin siin” ning Martin Karu “Nullpunkti” samuti + vanemast kirjandusest Kaugveri) ning ei kvalifitseeru juba ammu ka otseseks sihtgrupiks :D. Sellest olenemata oli lugemine ikka väga ladus ja köitev ning kes vahelduseks ka mõnda noortekat tahab lugeda, sobib see kodumaine teos hästi omale listi võtta :). 

Heli Kirjastusele veelkord aitäh loosi korraldamise eest rõõmutekitavate numbritulemuste täitumisel 2018 aasta lõpus ja mul on väga hea meel, et sellel osalemise kaudu taaskord ühe toreda kingituse ja varemlugemata autori esimese raamatuni jõudsin :). 

Neljapäev, 24. jaanuar 2019

Robert Bryndza "Viimne hingetõmme"

Robert Bryndza “Viimne hingetõmme”, 367 lk. Pegasus, 2018. 

Väljakutseteema nr 17: “Raamat selle maa kirjanikult, mida viimati külastasid”.

Viimane reis oli meil oktoobris Inglismaale ja blogissegi kirjutasin sellest päris mitu postitust kuna ikka keerles ka reisil üht või teistpidi raamatute ümber :D. Ja et reisimuljed oli alles suht värsked, siis tundus kohe väga arusaadav ja ise ära nähtud ka see kaamerate paljusus, millest loetud raamatus palju juttu ning siin viidatud hoonetestki (nt New Scotland Yard) sai lähedalt mööda jalutatud :).  

Tegelikult “Viimne hingetõmme” oli see raamat, mille võitsin puhta su-peeeer-vedamisega detsembris Pegasuse Kirjastuse jõululoosist. No siuke üllatus oli see Ingridi tookordne teade ikka, ma pole veel kunagi ühtegi asja FB-s võitnud ja nüüd siis tuli järsku selline pauk luuavarrest… :D.

Raamat ise oli muidugi täpselt nii põnev nagu paljud varemlugenudki teda meile kiitnud on, kohati ehtsate filmilike pööretega (nt see Oakwoodi talu läbiotsimine ;)) ja kindlasti võtan lugeda  ka Erika Fosteri sarja ülejäänud raamatud. Osa neist ehk juba lähiajal, sest need passivad hästi ka väljakutsete “Raamat, mille pealkiri on keegi kuskil” ja “Raamat mille tegevus toimub Inglismaal” alla ning mul on praegu nii oma lugemisplaaniga mõeldud, et esimeses järjekorras täidan väljakutseteemad ära ja kui see tehtud, vaatan, kas ja mis veel lugeda meeldiks :).  

Mõneti üllatav autor – britist meesterahvas, kes elab Slovakkias ning kirjutab oma peategelased hoopis naisteks. Oma kodulehel on kirjanik avaldanud, et plaanib 2019. välja anda tervelt kolm raamatut ning tõenäoliselt on neist vähemalt üks siis ka selle uue tegelasega peaosas, kellest anti teada 2018 mais – (kohtueksperiisi)profileerija Kate Marshall (parandage mind, kes englishit paremini oskavad – mis oleks õigem ametinimetus forensic profiler’ile?). Ja loodetavasti võetakse meile siis tõlkida ka need Bryndza uue seeria raamatud, olemasolevatele Erika-lugudele paistab igatahes küll lugejaid jätkuvat… :).  

Kes kiiresti lippava krimiga oma aega soovib sisustada, sellele sobib “Viimne hingetõmme” suurepäraselt. Raamatututvustus tagakaanelt (koos minu mugandustega :D) annab teaseri meile sisu kohta nii: “Kui prügikonteinerist leitakse noore naise vägivallatunnustega surnukeha – silmad kinni paistetanud, riided verest läbi ligunenud –, jõuab Erika Foster esimeste seas kuriteopaigale. Paraku ei tööta ta aga enam mõrvajuurdlusmeeskonnas ja tal pole õigust seal viibida. Erika ihkab iga hinna eest mõrvajuurdlustiimi tagasi pääseda ning leiab selleks võimaluse. Ja siis selgubki, et võõrast nime ja fotot kasutav sadistlik mõrtsukas, keda justkui ei olekski olemas, jälitab ohvreid internetis ning on võtnud sihikule ilusad noored naised...” 

Pegasusele veelkord aitäh toreda jõulukingi eest, sain nii ootamatu üllatuse kui hea lugemiselamuse :). 

Pühapäev, 20. jaanuar 2019

Vahur Afanasjev "Serafima ja Bogdan"

Vahur Afanasjev “Serafima ja Bogdan”, 557 lk. Vemsa OÜ, 2018. 

Väljakutseteema nr 43: “Raamat, mille pealkirjaks on “ja”-ga seotud sõnapaar”. 

“Serafima ja Bogdan” oli mu viimane 2018. aasta raamatuost koos Haddoni “Kentsaka juhtumiga…”, aga selle lugemiseni jõudsin alles nüüd, kuna kõik raamatukoguraamatud said parasjagu läbi (isiklikud raamatud võivad ju teadagi oodata laenuks saadute ees, sest neil pole mingit tagastamistähtaega :D) ning kuidagi ei tekkinud päevadesse sobivat auku, et uute võtmiseks taas raamatukokku sisse põigata. Nu ja siis saingi hea põhjuse luftitada hoopis oma uhket kodust virna lugemata raamatutest, mis mulle eelmise aasta lõpus osaliselt planeeritult aga peamiselt puhta juhuse läbi järjest sülle kukkusid… :D. 
 
Raamatututvustus tagakaanel avab muuhulgas enda sisu nii: “Etnograafiliselt tõetruul taustal rullub lahti ühtaegu traagiline ja koomiline lugu põlvkonnast põlvkonda kestvast kättemaksust. Värvikate külainimeste elufilosoofia avamine põimub kriminaalfilmilikult köitva tegevustikuga, vanatestamentlik õõv rahvaliku huumoriga, dokumentaalsus maagilise realismiga”. Mulle kõlas see alguses lihtsalt nagu mingi ümmargune ülespuhutud tekst, aga lugema asudes sain aru, et tegelikult vastas iga sõna viimse komani sisule: on esitatud etnograafiliselt tõetruu taust ning ühtaegu nii traagiline kui koomiline lugu kättemaksust. On värvikad külainimesed ja nende elufilosoofiad, mis põimuvad kriminaalse tegevustikuga. On vanatestamentlikku õõva, rahvalikku huumorit, dokumentaalsust ja realisimi. Ühesõnaga, on kõike seda, mida lubatakse ja mina, teadmata eelnevalt midagi Vahur Afanasjevist, kujutasin ette, et mees peab olema kindlasti vähemalt 70-nene ning Peipsiveere kandis kogu oma elu elanud. Sest no kuidas muidu ta oskaks nii hästi tabada kõiki neid siinseid situatsioonikirjeldusi… :D

Mind igatahes kõnetas see raamat. Ilmselt seetõttu, et need Peipsiveere külad pole mulle päris võõrad ja seetõttu ka, et mitmed olmeolukorrad tundusid oma lapsepõlvest tuttavad. Nt mäletan ma hästi seda välismaa riiete jumalustamise starti ja nn “juubeliriiete” komplekti nahkvest-teksad-lips, samuti seda kuidas mu pensionärist vanaisa külaline nt õues traktorilt süüdet välja ei keeranudki seniks kuni tööde vahepeal toas poolene pudel viina ära lasti sest mingi rikke tõttu poleks see enam muidu käima läinud ent tööle tuli veel mehel tagasi minna… Olin lapsena saadetud kõikideks suvevaheaegadeks linnast maale vanaema-vanaisa juurde ning nende tilluke maja jäigi kohe suurte kolhoosilautade taha kuhu vanaisa käis katlakütjaks ja öövahiks. Ning kuna lauda juurde oli tal katla tõttu asja ka päevasel ajal, harjusin juba päris väiksena üle põllu sinna temaga kaasa silkama. No ja seal käies nägin siis ühtlasi lehmade, sigade, vasikate ja ikka mõne pesakonna poegadega kasside paitamise kõrvale suures osas ära ka selle osa “töörahva kollektiivist”, kes praegu raamatuga paralleele tõmmates perfektselt päris mitme tegelase prototüübiks passiks… :D.  

Kõrgelt auhinnatud teos, minu arvates põhjusega; kel lugemata, julgustan ette võtma. Sest nagu ütleb ka Varvara oma eluterve loogikaga: mehi peab ju kuulama, kuhu muidu see maailm läheks :). 

Teisipäev, 15. jaanuar 2019

Stephen King “Härra Mercedes”

Stephen King “Härra Mercedes”, 478 lk. Ajakirjade Kirjastus, 2015. 

Väljakutseteema nr 19: "Raamat, mille pealkirjas on mainitud meest". 

Kuna ma ulmekirjandust ja õudukaid väldin nagu katku aga Kingil valdavas enamuses mu arusaamise kohaselt just need kokku kirjutatud ongi, kaevasin päris tõsiselt otsida, mida temalt siia väljakutseteema alla lugemiseks valida*. Sest need tema mitteõudukad jälle meeldivad mulle väga, nt Roheline Miil ja Shawshank Redemption, aga kuna ma neid olen ka kordi ja kordi filmina vaadanud, siis mõtlesin, et lugemiseks võiks olla ikkagi midagi, mis oleks täitsa uus avastada… Õnneks on meil siia teemade alla siis kõik need paljud soovituspildid pandud ning lõpuks sealt ma endale head spikriabi näpsasingi (aitäh taaskord Grete Tengile). 

Hästi valitud sai raamat igatahes tõesti, väga põnev oli see härra Mercedese krimilugu… Ja üllatavalt teistsugust stiili ka - sest kui tavaliselt selgub, kes on mõrvar alles raamatu viimastel lehekülgedel, siis King toob selle välja juba teisel kümnendikul ning annab seejärel lugejale võimaluse vaheldumisi elada kaasa nii pahalase (Brady Hartsfield) kui ekspolitseiniku (Bill Hodges) vaatenurgale. 

Kuna raamat lõppes nii, et sellele suure tõenäosusega oleks (vähemalt filmimaalilmas) oodata järge, googeldasin natuke teemat ja avastasin, et ekspolitseinik Hodgesi lood ongi triloogia, mille teised osad kannavad pealkirju Finders Keepers ja End Of Watch ning need mõlemad on tõlgitud ka eesti keelde (pealkirjadega vastavalt “Mis hundi suus, see hundi oma” ja “Valve lõpp”). Ja kuna täieliku megavedamise korras on sellele hundiraamatu kaanele trükitud ka väljaandja poolt sõna “põnevik”, saan triloogia teise osa nüüd samuti süüdimatult ette võtta ning see täidab mulle seejuures ära ühe väljakutsepunkti… 

Ehhh, tundub väga nii, et hr Stephen King tegi mulle lähitulevikuks veits pikemad plaanid :D. Sest ega see kolmas osa siis ka enam ju  lugemata ei jää ning mõlema järgneva raamatu maht on sarnaselt esimesega üle 400 lehekülje… :D. 
________________
* algselt valisin selle raamatu väljakutseteemaks "Üks Stephen Kingi raamat" aga kui peale läbilugemist selgus, et tegemist on triloogiaga, tõstsin teemade paremaks jaotamiseks nr 21 raamatu kolmanda osa juurde 

Reede, 11. jaanuar 2019

Kari Hotakainen “Kaitsekraavi tee”

Kari Hotakainen “Kaitsekraavi tee”, 193 lk. Tänapäev, 2005.  

Väljakutseteema nr 16: “Rahvusvahelise kirjandusauhinna võitnud teos”. 

-      2002.a. Finlandia preemia, 
-      2004.a. Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhind.

Ma poleks tõenäoliselt seda raamatut üldse osanud ilma väljakutseta endale lugemiseks ette võtta, aga kuna nüüd oli mul vaja leida mõni rahvusvahelise auhinna võtnud teos, piilusin teema alla lisatud soovitusi ning sõelale jäi peale pisukest googeldamist sinnalisatutest just see (suured tänud ära märkimast, Mar Got!). 

No põhimõtteliselt oli see raamat nagu 200 lk lahingukooli õpikunäidet, kus poolteks ennast üksi sõjaväljalt leidev taktik ja tema vastas terve rühm vihaseid kinnisvarahaisid ning kus oma eesmärgi täitmiseks üksiküritajal see kaugelt paremaid relvi eviv seltskond tuleb tursaks lüüa. Ning et armastuses ja sõjas on kõik lubatud, pole lõppeesmärgi saavutamiseks ükski vahend liiga halb, ka siis,  kui see peaks tähendama nt vastase piisavat rööpast väljaviimist tema murule kusedes :D. Lõpp oli muidugi täitsa kreisi, lugesin ja maigutasin suud ainult nagu kala kuival ning oietasin omaette, et mida sa NÜÜD tegid… :D

See oli väga hea raamat! Üldse mulle tundub, et ma peaks põhjalikumalt läbi vaatama terve selle Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna saanud teoste nimekirja. Sest sama auhinna on saanud 2010. a ka mulle väga meeldinud Sofi Oksaneni “Puhastus” ning kes teab, mis vingeid asju see list siis veel niimoodi võib peita... 

Soovitan igatahes julgelt see raamat lugemiseks ette võtta, kohe kindlasti saate tavapärasest erineva lugemiselamuse. Ja kui plaanite lähiajal veel ka oma kinnisvara osta-müüa… nu siis võiksite võtta lausa kohustuslikuks kirjanduseks ;).  

Mika Keränen "Peidetud hõbedane aardelaegas"

Mika Keränen “Peidetud hõbedane aardelaegas”, 116 lk. Jutulind Kirjastus, 2009. 

Väljakutseteema nr 15: “Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik aga siis ei olnud kui sina koolis käisid”. 

Tjah, ega ma ju väga enam ei mäleta, mida me kohustusliku kirjanduse all kõik pidime kunagi lugema. Aga Keräneni osas olin raudpolt kindel, et seda kindlasti ei pidanud :D, ja nii ta mul selle väljakutseteema raames ette võetud sai. Ma tegelikult ei saanudki lõpuni aru sellest tänasest koolide kohustusliku kirjanduse teemast, sobivat raamatut otsides märkasin, et mitmed koolid panevad välja soovitusliku lugemislisti, teistel on jälle rõhutatud kohustuslikku osa, osadel on märgitud mõlemad… Kooliti erinevad ka teosed nendes nimekirjades, st et ühe ja sama taseme klass loeb erinevaid raamatuid. Kas sellist ühtset asja, et nt terve vabariigi 10. klass loeb kindlasti mingit viite kindlat raamatut, ei kasutata? Või on nii, et just mingit viite konkreetset ühiselt loetaksegi ja ülejäänu nende ümber on meie tublide õpetajate ja raamatukogutöötajate professionaalne (oma)loomingulisus, kuidas lapsed raamatuteni ja lugema meelitada? ;). Töötavad erialaspetsialistid kindlasti oskaks meile kommenteerida kuidas need asjad käivad, kirjutate ehk, kel teadmised suuremad? :). 

Aga igatahes, hõbedane aardelaegas sai väljakutse tõttu mulle juba teiseks lasteraamatuks jaanuarikuu jooksul ja oli just nii parajalt paks/õhuke, et sain selle läbi loetud ajal, mil autoteeninduses oma auto korralise hoolduse valmimist ootasin (mis, tõsi küll, kestis kolm tundi :D). Kindlasti on väga huvitav seda raamatut lugeda tartlastel, eelkõige supilinlastel, kus kõik siinsed seiklused toimuvadki. Laste nutikus “vähemalt 90. aastat vana ja siinsamas ka ise suureks kasvanud” inimese leidmisel info saamiseks tundus eriti leidlik; ise hakkasin selle peale mõtlema, et huvitav kui palju meil selliste juurtega inimesi (ja selliseid asumeid) üldse täna järgi on, kus üks inimene järjepanu elada/kasvada on võinud (ja tahtnud), lapsest vanavanemaks… Tallinnas ilmselt Nõmme, Tartus Karlova; Pärnus, Viljandis, Paides ja Kuressaares on ka kindlasti mõni kõik ajad üle elanud tänavateplokk? Väikestes maakohtades võiks selline järjepidevus ehk suuremgi olla, aga samas, töö tõttu kolivad ju noored pered samuti linnadesse ja siis kaob taoline järjepidevus jälle ära… 

Tutvustus ise raamatu kohta võiks olla selline: peidetud aardelaeka lugu on laste krimijutustus, kus ringi seikleb viieliikmeline sõpruskond, kokku nimetusega salaselts Ramps. Loo tegevus toimub tänapäeva Tartus, kus salaseltslased otsivad peidetud varandust ning seda seetõttu, et neist ühe seltslase, Mari, vanaisa leiab vana raamatu vahelt 1944. aastast pärit avamata kirja, kus vanaisa onu annab teada, et lahkub Eestist ent mattis Tartu Botaanikaaeda maha oma varanduse...

Kokkuvõttes mulle täitsa meeldis see raamat (Lingdreni lastekrimi jäi võrdluses siiski peale), aga otse sihtrühma hinnangut oleks muidugi veel põnevam kuulda... Kui aga kodus ka ükskord kohustuslik kirjandus hakkab lauanurkadel kättesaadav olema ning ka siis peab selleks jätkuvalt olema mõni Keräneni teos, siis väga tõenäoliselt juhtub mõni õhtu nii, et näpsan Rampsi seiklused ka endale jälle vahepealseks öölugemispalaks :). 

Esmaspäev, 7. jaanuar 2019

Tõnu Õnnepalu "Valede kataloog. Inglise aed"

Tõnu Õnnepalu "Valede kataloog. Inglise aed", 385 lk. EKSA, 2017.

Väljakutseteema nr 28: "Vali üks raamat 2017. aasta parimate raamatute nimekirjast".

Millal sina viimati sellist raamatut lugesid, et selle lõpetamisel ei osanud sõnastada isegi emotsioone, mis sind peale lõpetamist valdasid ja seda, mida sa lõppkokkuvõttes kogu loetust arvad? Õnnepalu viimane raamat mõjus mulle just selliselt. Loed. Raputad pead. Paned korraks käest ära. Loed edasi sest lugemata ei saa ka jätta... :D. 

Alguses tundus, et loetu on lihtsalt hulk autori juhuslikke mõtteid, koondatud kokku ja paigutatud ühise nimetaja alla, milleks on saanud Valede kataloog. Mõtlesin poole peal huviga, et mis saab küll olla peale Valede kataloogi Inglise aia sisu. Et see sõnaühend on nii teine teema ja järelikult kindlasti midagi teistsugust. Ja kuidas see teistsugune siia Valede kataloogi otsa võiks sobituda. Aga ei olnud midagi teistsugust, olid needsamd juhuslikud mõtted, mis nüüd voogasid üle Inglise aeda ja lihtsalt mingil müstilisel viisil on autor osanud neisse sisse punuda ühe läbiva idee ja sõlmida kõik need juhuslikuna tunduvad mõtted ühtseks tervikuks... 

Minu jaoks on Õnnepalu kahtlemata kõige omanäolisema stiiliga Eesti kirjanik. Mandala meeldis mulle kunagi väga kui seda lugesin, vist nii umbes 5. aastat tagasi. Aga siis ka mitte kohe esimesest leheküljest vaid see teadmine jõudis kohale alles raamatu lõpetamisel kui lihtsalt pidin imetlema autori oskust kirjutada, kirja panna, kokku võtta... Ma olin selle kõik juba unustanud ning seetõttu üllatas nüüdne valede aed seda enam. 

Kui tahad vahelduseks lugeda midagi tavalisest hoopis teistsugust, siis on see raamat igati sobiv ette võtta. Sest nagu ütleb Goodreadsis Kaarel Viljaste tsiteerides Mart Juurt: "Kui Õnnepalu kirjutab, siis ikka on kirjutatud. Rohkem ei olegi midagi lisada. Ikka nii kirjutatud on, et halb hakkab. Aga heas mõttes." 

Reede, 4. jaanuar 2019

Taavi Kangur "Sünk jää, otsatu põhi"

Taavi Kangur “Sünk jää, otsatu põhi”, 416 lk. Post Factum, 2017.

Väljakutseteema nr 22: “Eesti kirjaniku kriminull”.

Taavi Kangur on nimi, kellest ma enne kuulnudki polnud; raamat sattus mulle lugeda seetõttu, et väljakutse täitmiseks vajasin mõnda Eesti kirjaniku kriminulli ning Grete Teng oli selle antud teema alla soovitusena lisatud koos pika kirjeldusega, mis teiste kõrval kohe tähelepanu köitis.  

Autor ise tutvustab oma raamatut nii: "Prokurör asub uurima jäätapmiste seeriat, mõrvar aga jääb vaatamata pingutustele tabamatuks ja kuritegudes tundub olema midagi aina rohkem isiklikult prokuröri vastu suunatut. Mida ajas edasi, seda kindlamaks saab, et sündmuste võti peitub prokuröri kunagises teenistuses Nõukogude armees."

No põnev oli, kahtlemata, olustik on raamatus hästi tabatud, samuti ei ole eksitud sündmuskoha ja uurimistoimingute kirjeldamisel, nende järjestamisel, ametnike rollides. Kõik on eluliselt usutav, kihiline rütm erinevates steenides laseb lugejal kaasamõtlejana loosse sulada ning väga sisukad karakterid annavad võimaluse nendega samastuda. Lauri, Dima, Arkadi – nendes tundsin ära kõige rohkem tuttavlikkust aga et olen kõrvaltvaatajana näinud ka sõjaväelise süsteemina üles ehitatud piirivalve loomist üheksakümnendate alguses, siis võin kinnitada, et väga reaalselt esitatud on ka nt Oleksandri (ja tema naise) tegelaskuju(d). 

Keda teema “reaalne elu 90-datel õiguskaitseorganites” suuremalt huvitab, soovitan lugeda võtta ka Paul Kassi “Kesklinn” ning reaalselt juhtumitega tööd teinud prokuröri mõtteid kuritegude avastamisest ja lahendamisest on võimalik lugeda  Heino Tõnismäe raamatust “Ajaroimad”. Muide, kirjanik on ka ise öelnud, et esimesed mõtted oma jääromaanist pani ta kirja 2012. aastal Heino Tõnismäe loengutes ning just sealt tekkis idee peaosaliseks seada prokurör. Ma sattusin lugema seda autori kommentaari alles peale raamatu lõpetamist aga olin eelnevalt samuti mõelnud teatud sarnasusest Ajaroimadega… Ja kuna mul on olnud võimalus ka endal kuulata ülikooli ajal Heino Tõnismäe loenguid, tundus öeldu äratundmine seda omam :). 

Mis ma siis ütlen… Kui hullult häirima ei oleks jäänud üks raamatu lõpus lahtiseks jäetud ots, paneksin raamatule tervikuna hinnanguks maksimumi. Samas, mine tea, võib-olla see “lahtine saba” ongi hoopis autori kaval viide sellele, et loole on loota järge? ;). Lugeda soovitan igatahes “Sünk jää” kindlasti võtta, ise sain Eesti krimiga tutvumise stardina siit 100% positiivse laengu ning  nüüd tahan kindlasti võrdluseks lugeda ka nt Pautsi ja Priilinna.  

Þhórarinn Leifsson "Vanaema Huldi raamatukogu"

Þhórarinn Leifsson "Vanaema Huldi raamatukogu", 188 lk. NyNorden 2012.

Väljakutseteema nr 34: Islandi kirjaniku raamat.

Esimeseks sel aastal loetud raamatuks sai "Vanaema Huldi raamatukogu" ja seda puhtalt tänu sellele, et a) otsustasin entusiastlikult eelmise aasta lõpus, et osalen sel aastal lugemise väljakutse teemade järgi lugemises täismahus ning seetõttu tuli lugemiseks midagi leida Islandi kirjanikult ja b) raamatukogus esimestena küsitud "Sünk jää, otsatu põhi" ja "Valede kataloog/Inglise aed" olid juba kellelegi välja laenutatud... :D.

Nojah ja kuna kirjanik pälvis 2010. aastal selle raamatu eest ka Reykjaviki lastekirjanduse auhinna, siis ootasin, et ilmselt saab mu seekordne lugemisvalim olema midagi klassikaliselt tempokat ja noortepärast.  Tegelikkus  osutus aga klassikast ikka väga kaugele jäävaks, tabasin ennast isegi rohkem kui korra mõttelt, et kirjanik on vist oma raamatuks vormunud loomepuhangu küll kanepipopsutamise käigus saanud, lool on lihtsalt nii kreisi sisu... :D. Islandil ilmus see raamat tegelikult juba 2009. aastal ja väidetavalt sai kirjanik teose kirjutamiseks  inspiratsiooni hoopis oma kodumaal toimunud finantskriisist, mil pankade vastutustundetu laienemine ja riskide võtmine tõi kaasa kogu Islandi pangandussektori kokkukukkumise...  
 Maria Laur on Eesti Lastekirjanduse Keskuse lehel seda raamatut tutvustanud nii: "Raamatu tegevus toimub tulevikus, kus inimesed elavad tehislikumas maailmas kui meie praegu. Lameekraanid, mis on kodudes igasse tuppa ning koolis klassiruumidesse ja koridoridesse lausa sisse ehitatud, näitavad lakkamatult reklaame, kutsudes inimesi üha enam ja enam tarbima. See on maailm, milles kõik on ostetav ja müüdav. Lugemine on selles maailmas põlu all, kuna arvatakse, et lapsed võivad niimoodi hulluks minna. Raamatud on hävitatud, lugeda saab vahel harva ja siis ka vaid restoranide menüüsid, šampoonipudelite silte või pööningult leitud iidvana telefoniraamatut. Kõik on taandunud numbritele, intressidele ja matemaatilistele tehetele ning maailma valitseb Kuldpank, kes laenude tagatiseks ei ihka materiaalseid varasid, vaid seda, mis laenajale kõige kallim – perekonda".

Mis ma oskan öelda, osutus igatahes väga millekski muuks kui ootasin; edaspidi ennast mingite enda pähe mõeldud tavaootustega enam üles ei küta :D. Vanaema Huldist tekkis väga konkreetne kujutluspilt ning sisuliselt leidsin sellele üks-ühele vaste ka teose originaalkaanelt. Hiljem raamatu kohta täiendavalt infot juurde otsides leidsin, et eestikeelne tõlge ongi ainus, millel on täielikult muudetud raamatu originaal-kaanekujundust ja illustratsioone; päris huvitav, miks nii (ja kuidas sellised otsused tõlkekirjanduse puhul üldse kujunevad) :)?