Teisipäev, 31. juuli 2018

Francesc Miralles “Armastus pisiasjadest”

F. Miralles “Armastus pisiasjadest”, 224 lk. Tänapäev, 2014.

Väljakutse teema nr 51: "Raamat, mille pealkirjas esineb midagi, mis sulle väga meeldib". 

Nu päris keeruline on tutvustada raamatut, mille juures sa ka tagumist raamatukaant kinni vajutades veel ei suuda ära otsustada, misasi see nüüd oli: kas a) hea, b) huvitav (umbes sellises võtmes nagu sa vastad hinnagut ootavale restoraniteenindajale toidu kohta, mis sinu maitsele väga ei istunud aga “ükskord võis ju ära proovida” teesiga mõtlesid endale viisaka näoga allaneelatavaks) või c) ei meeldinud üldse...:D.

Aga iseenesest idee selle raamatu raamatukogust lugedaküsimiseks sain lugemise väljakutse FB-grupist, keegi tutvustas teda väga põnevusttekitavalt väljakutse all nr 18 (raamat, mille kaanepildil on kass). Ja kuna ma ise samuti olen selline, kes teoses teemaks oleva kunstiteose või nt pikaltkirjeldatud olulise hoone pildid lugemise kõrvale netist välja otsib, ootasin ahnelt neelatava tempoka sisu kõrvale tervet internetist järgi kontrollimist vajavat kultuuriprogrammi. Oodatava programmi muidugi sain ka - raamatu lõpust, kus meie peategelased läksid muuseumisse, kus parasjagu Frida Kahlo näitus ja kelle kohta ma siis mõnuga guugeldasin, kuni selleni välja, millistes kunstimuusrumides tema parimaid pilte näha saab :D. Muus osas... Muus osas osutusid aga elumuutvate pisiasjade jälgimise kõrval peategelase vestlused minu jaoks kohati liialt diip-filosoofiliseks (ehkki tuleb tunnistada, sipelgapesanäide ja see mõttetera, kuidas inimest hinnatakse elus eelkõige selle järgi, kui palju sa teistele head teed, panid korraks lugemist katki jätma ja teema üle järele mõtlema küll) ning (nais)tegelaste juures ootasin autorilt kogu aeg, millal ta ka nende, meestega sarnase avamise juurde jõuab...

Mõnes mõttes hea, et paar päeva lugemise lõpetamise ja kokkuvõtte kirjutamisele vahele jäi, mõtted ja emotsioonid said natuke settida. Ning tagantjärele mõeldes olekski esmane arvustus raamatule tõenäoliselt liiga ülekohtune saanud... Frida eest aga annan raamatule isiklikud subjektiivsed lisapunktid; googelmoogelist leidsin, et Londoni V&A muuseumis on ajavahemikul 16.06.- 04.11.18 näitus, kus eksponeeritakse esmakordselt ajaloos väljaspool Mehhikot muude asjade kõrval ka kunstniku ehteid, käsitsi maalitud proteesi ja autoportreesid ning ma valetaksin, kui ütleksin, et mul ei tekkinud kiusatust sobivate lennupiletite järgi ringi vaatama hakata... :D.

PS: selle postituse raamatu enda kohta olen kirjutanud juba 5. juunil. Aga, vahepealne aeg on toreda  lisana kaasa toonud selle, et meil on nüüd tõepoolest selle põneva näituse kestvusaja aknas olemas piletid Londonisse lendamiseks ning ma olen täitsa kindel, et mõnel päeval me siis tõesti ka V & A muuseumi uksest sisse astume :). 

Esmaspäev, 30. juuli 2018

Marjane Satrapi “Persepolis”

M. Satrapi “Persepolis”, 352 lk. Kirjastuskeskus, 2008

Veel üks enne-blogi-aega loetud raamat, mille muljed kribisin juunikuus FB-sse. Aga raamat kahtlemata väärib ka siisnses kanalis tutvustamist, niisiis...

Mis võiks üks hea vorm olla endale Iraani-teema arusaadavamaks muutmiseks? Iraani naise jutustus loomulikult :).

Ma olin nii paljudes stereotüüpsetes eelarvamustes enne, kui ma selle raamatu kätte võtsin! Et Iraani naised ei kirjuta raamatuid. Et kõikide sealsete isade ja meeste jaoks on naised / tütred vaid õhk või paremal juhul midagi, mille nende jumal on neile andnud oma iga pähetuleva soovi täitmiseks ja majapidamises ümmardamiseks. Et nii raskeid teemasid nagu sõda, islamirevolutsioon ja inimeste hukkamine ei võta keegi kunagi käsitleda koomiksijoonistuste vormis! Et… No ja nii palju muud veel. Ja see raamat kummutas need kõik ning mul on ainult hea meel, et sattusin just siis oma sõpradele külla, kui mu raamatukogus töötav sõbranna oli selle omale lugemiseks koju toonud ja just sinna kohta oma elutoas lugemisjärge ootama tõstnud, kus ma sain muu olemise vahel mõnusalt käe sirutada ja tema tehtud valikut pisut tutvumiseks sirvida…

Ei saa just öelda, et ma enne seda raamatut palju Iraani kohta teadsin. Või no, üldajalugu jaa, aga selle kohta, mis seal toimunud isalmirevolutsiooni ja päevapoliitika indikaatoriteks oli. Ja selle kohta ka, milline näeb välja vahetult iraanlaste igapäevaelu, nt noorte peolkäimine ning kuidas haritud iraanlased ise vaatavad oma elule ja olukordadele, elades läänes või olles ühiskonnas toimuvate järskude muutuste keskel. Siin raamatus aga kirjeldatakse seda kõike, nähtuna lapsest naiseks sirguva ja Euroopas ülikoolis õppinud noore silmade läbi ning asja eriti lihtsalt selgitavate, lakooniliste mustvalgete piltide vormis.

Ei olnud just õhtune meelelahutuslugemine, arusaadavalt, sest sündmused ja teemad olid kohati väga tõsised (aga kus Mardzi vanaema tegi vahepeal ikka “lahutus ongi su kohutav õnnetus? Hirmutasid mu ära. Ma mõtlesin et keegi on surnud!” stiilis huumorit ja üldse kohtas raamatus mitmeti ka enda ja ühikonnakorralduse üle naermist ja peent pilget) aga silmaringi avardav kindlasti, soovitan.

Pühapäev, 29. juuli 2018

Fredrik Backman “Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust”

F. Backman “Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust”, 348 lk. Varrak, 2018.

Väljakutse teema nr 23: "Raamat, mis tõi pisara silma". 

See raamat sai mul läbi tegelikult juba 26. mail aga otsustasin teile siia ka jagada oma kunagised kiirelt FB-sse jagatud mõtted... 

Tavaliselt on ikka nii, et kui sa loed samalt autorilt teist või kolmandat või neljandat raamatut, siis sa ka võrdled neid kirjatükke omavahel ja lahterdad mingitesse kastidesse parem/halvem-skaakal. “Mees nimega Ove” autori teist raamatut “Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust” lugedes aga võrrelda ei andnud midagi, mõlemad olid lihtsalt ü-ber-head... Avalikus kohas lugemiseks ette võtta siiski ei soovita, võite järsku kohatult kõva häälega naerma või suurest kaasakurvastamisest silmist tilkuma hakata ;). Või noh, vähemalt minuga juhtus mõlemat, korduvalt, ja mul oli ainult hea meel, et istusin samal ajal siis vaid ühe inimese vaateväljas auto kõrvalistmel või hommikul köögis ajal mil kogu ülejäänud maja alles magas... 

Parimalt kulutatud paarkümmend euri ikka üle mitme aja, olen oma ostuga väga rahul :). Ja kui Fredrik Backmanilt ka kolmas raamat eesti keeles peaks ilmuma, olen ilmselt esimeste seas, kes seda raamatupoodi endale soetama kõnnib. Sest tema raamatute lugemiselamuse tahan nüüd kindlasti garanteerida endale ka korduvkasutuseks, mis siis et piiratud ruumiga raamaturiiul juba praegu karjub, et hoolega vali, mida ostad.. :D.

Holly Seddon “Püüa mitte hingata”

H. Seddon “Püüa mitte hingata” 378 lk. Päikese Kirjastus, 2017.

Väljakutseteema nr 29: “Raamat, mille võtan raamatukogust äsja tagastatud raamatute hulgast”.  

Nojah, ma läksin raamatukokku tagasi viima “Sirelitüdrukuid” ja “Matmisriitusi” ning ühtlasi küsima, kas äkki on juba võimalik ära võtta need 2 raamatut, mille lugemisjärjekorda olen ennast pannud aga mille kättesaadavuse kohta veel teadet polnud saabunud. Ja siis seni, kuni raamatukogutöötaja seda kõike järgi vaatas ja praegusele raamatuvaldajale ka viisaka meeldetuletuskõnena helistas (eelmise lugeja tagastamistähtaeg oli möödunud), sirvisingi erinevaid raamatuid nendes riiulisahtlites, mis otse kahel pool tagastusletti seisid ning kõne lõppedes oma “selge, aitäh uurimast, ma võtan seni siis selle :)” kõrvale raamatukogutöötajale ulatasin… Ehk et siis selline, natuke asendus- ja avariivärk, aga kuna esikaanel lubas Goodreads, et  “Unustage tüdrukud, kes on rongis või kadunud – te ei suuda Püüa mitte hingata köidet käest panna” mõtlesin et kui puusse selle valikuga siis ikka saab minna…
  
Kolmas raamat järjest, mis Päikese Kirjastuselt mulle pihku on sattunud (see praegune siis küll puhta juhuse tõttu) ning võrreldes kahe eelpoolnimetatuga jäi minu jaoks neist ka kõige nõrgemaks – küll ei kõnetanud/samastunud kuidagi peategelased, küll ei järgnenud sündmused piisavalt tempokalt, küll jäid eluliselt väheusutavaks ühe või teise tegelase motiivid… Et selline natuke ving, tundus, et olen varem lugema sattunud kaugelt paremat krimi, viimatistest võib välja tuua kasvõi  sellesama  Matmisriitused või siis Nahata tüdruku või Liblikate aia aga no teisest küljest – ega ma ei pannud seda pooleliolevat ka käest ära, sest öösel oli nii palav et uni ei tulnud isegi peale madratsiga rõdupõrandale kolimist ja laual olid valikud kas a) lausärkvel olles silmad lahti pimedusse vahtida või b) taskulamp tuua ja selle valgel edasi lugeda. Sest jah, pahaaimamatu kõrvalmagaja reaktsiooni sellele olukorrale, kus kl 01:15 järsku terav terassilambigestaapo kogu magamistoa üle ujutab, ei pidanud ma ka mõistlikuks välja selgitada… :D  

Sattusin hiljuti lugema mõtet, et tasub pisut ettevaatlik olla nende kaanele kleebitud “bestselleri”-kleebistega ja alläärde kribitud paljulubavate loosungitega raamatute osas. Ma olen nõus - hoopis mõistlikum jaa on kuulata “omade” arvamusi, testitud ;).  

Esmaspäev, 23. juuli 2018

Martha Hall Kelly “Sirelitüdrukud”

M. H. Kelly “Sirelitüdrukud”, 509 lk. Päikese Kirjastus, 2017.

Raamat jälgib kolme naise, Caroline, Kasia ja Herta tegemisi kahel aastakümnel (1939-1959) ja kus nende erinevates riikides / üksteisest kardinaalselt erinevalt elatud elud seob üks hetk kokku II maailmasõda koos Hitleri grandioossete plaanidega ning Ravensbrücki koonduslaager…Caroline neist on seejuures New Yorgi seltskonnadaam, kes töötab Prantsuse konsulaadis ning tegeleb heategevusega, Kasia nooruke neiu, kes seob ennast armastuse ja sõpruse pärast Poola vastupanuliikumisega ning Herta värskelt ülikooli lõpetanud arst, kes näeb Saksa valituse teenistusse astudes avanemas endale võimalust realiseerida unistus, mis naisarstidele tol ajal sisuliselt kättesaamatu oli – töötada kirurgina… 

Ei olnud kerge teema ja raamatus veel isegi ei avatud kõike, mis Ravensbrückis aastatel 1939-1945 tegelikult ja dokumenteeritult toimus; inimene võib olla ikka uskumatult vastik, toores ja võigas, ka siis, kui oma tegudele taha suudab mõelda ülla eesmärgi. Ent ikkagi meeldis mulle kõige enam, kuidas autor just Hertale kõige ühesemalt arusaadava konkreetsuse andis, hästi mõistetavalt kirjeldas tema motiive, mõtteid ja tundeid. Teiste puhul jäi iseloomukirjelduste eluline usutavus minu jaoks kuidagi väiksem... Ja meeldis ka see, kuidas sama olukorda oli kirjeldatud ühekorraga nii Herta kui Kasia silmade läbi, vahendades nii meile nende mõlema isiklikku vaatenurka ja mõtteid. Aga kõige rohkem pani mind selle 500 lehekülje juures mõtteid rändama laskma hoopis raamatus vaid mõnel lehel ja mõne reaga puudutatud Kasia sõbranna pakkuminemisel koju maha jäänud koera teema… Sest jaa, ma olen ka oma lemmiku siirastesse silmadesse vaadates ja peale järjekordset ohates uudiste kinnivajutamist ennast tabanud mõttelt, et no kas tõesti on võimalik ka tänapäeval, et maailm taaskord mõne suurmehe visiooni realiseerimiseks hulluks läheb ja mida ometi me selle juhtumisel siis teeme…

“Sirelitüdrukud” on kahtlemata üht rääkimisväärt lugu vahendav raamat ja mul on hea meel, et väljakutsegrupis seda tutvustada võeti ning mistõttu ka ise oskasin teda raamatukogust endale lugemiseks küsima minna. Häid ja/või uusi teadmisi pakkuvaid raamatuid, mis seejuures ka huvitavad/ladusad lugeda oleks, ei ole just lihtne omapead kõige pakutava keskelt üles leida ning olen väga rahul, et olen hyperebaaktiivse postitusi jälgides ka ise jõudnud Lugemise väljakutse raamatulugemisgruppi, mis on mu meelest parim arvustusi andev selekteerimisssõel… Aitäh kõigile sealosalevatele kirjutajatele, Sirelitüdrukute raamat osutus numbreid kokku lüües juba kuuendaks teoseks, mille mille sealsete soovituste peale lugeda võtsin :). 


Hannah Kent “Matmisriitused”

H. Kent “Matmisriitused” 336 lk. Päikese Kirjastus, 2017.

Väljakutseteema nr 48: "Raamat, mille kaanel on pilt kohast, kus sa tahaksid olla". 

Krimižanri lugeda on mulle alati meeldinud, viimasel ajal on lihtsalt boonusena veel sattunud raamatutes tegevustik toimuma kas huvitavas ja eksootilises kohas (Gröönimaa) või on kõnetanud raamat täiendavalt kohtade pärast, kus olen ise ringi reisinud (Poola, Prantsusmaa). ”Matmisriitused” sattus olema lausa kaks ühes - siinne tegevustik toimub põneval Islandil ja romaan põhineb 1829. aastal toimunud tõestisündinud roimalool, kus noorele naisele Agnes Magnúsdóttir’ile mõistetakse karistuseks surmanuhtlus kahe mehe tapmise eest. Lugeja ees avanevad raamatus tema viimased kuud enne hukkamist, mil ta elas sundasustatuna kohaliku farmeripere tillukeses kodus, olles ühtaegu nii vang kui teenijast pereliige…Ja mõrvaloo kõrvale maalib autor ka “erakordselt rusuva, ent samas imekauni pildi Islandi karmist loodusest, sealse talve julmusest ja elanike võitlusest ellujäämise nimel”. Ning tõepoolest, saareriiki kaks korda külastanuna võin kinnitada, et sõnaühendid nagu “tuul hammustab” või “külm mereõhk uuristab end su kontidesse” või “ümberringi laiub vaid tühi, kivine ja eluta maa” polegi pelgalt ilustatud romaanilaused nagu nad igas teises raamatus tunduda võiksid, vaid Islandi loodus ongi tõepoolest selline ja siinsed loodusnähtused teevad nii…

Selle raamatu lugemine tuletas mulle mitmel korral meelde ka ülikooli ajal kirjutatud kursusetööd surmanuhtlusest, mäletan, et päris üllatavaid asju leidsin tol korral selle jaoks materjali kokku otsides… No näiteks, et pea maharaiumine, mis raamatus ka Agnesele määrati (pisut üllatuslikult tegelikult, sest üldiselt oli see nn meeste karistus ja naised lasti köie otsas jõkke, kus nad siis uppusid või surnuks külmusid) ja oli Islandil viimati karistuse vormiks aastal 1830, on ka täna maailmas reaalselt inimestele mõistetav karistus Saudi-Araabias, et surmava süsti kõrval kasutatakse Ameerika Ühendriikides inimeste hukkamiseks jätkuvalt ka poomist, mahalaskmist, elektritooli ja gaasikambrit (siis kui surmamõistetu ise seda süsti asemel nõuab) ning et Hiinas aitavad juba viimased 20 aastat riigil seda sorti kulusid kokku hoida politseibussidele sarnased, 24-kohalistest bussidest ümber ehitatud mobiilsed hukkamisbussid, mis vajadusel sõidutatakse sinna piirkonda kuhu vaja ja milledes vaid väheldase peronali abiga määratud karistused kiirelt täide viia saab …

Kokkuvõttes hindan “Matmisriitused” heaks lugemiseks - olemas on siin nii kaasakiskuvalt esitatud lugu, huvitava struktuuriga kirja pandud tekst kui (uute) teadmiste pakkumine Islandi kohta. Nii et julgen soovitada teilegi “Matmisriitused” oma suvistesse lugemisplaanidesse võtta ja saate ta kindlasti läbi vaid päeva-paariga, küll näete ;).

Teisipäev, 10. juuli 2018

Narine Abgarjan “Taevast kukkus kolm õuna”

N. Abgarjan “Taevast kukkus kolm õuna”, 192 lk. Tänapäev, 2016.

Lugemise väljakutse nr 10: "Jabura pealkirjaga raamat".

Sirli Uiboupin’i FB-sse postitatud tutvustuse peale ma seda raamatut raamatukokku küsima läksin, ehkki eelmise loetud Punase Raamatu tõttu olin sisu osas ette pisut skeptiline…Ei oleks pidanud siiski eelarvamustes kinni olema, raamat on täpselt nii hea nagu kiidetakse, mõnusalt kirja pandud tekstiga, hea sisu ja kaasakiskuvalt värvikate tegelaskujudega. Ja mulle endale tundus, et mitmeti ka armeenia sööki ja kööki laiemalt tutvustada võttev, toit ja selle detailsed kirjeldused on siisnse raamatu lahutamatu osa :). Raamatu lõpus kirjeldatud eriti tähtsate sündmuste puhul valmistatavate pidusöökide ja erilise magustoidu, krkeni valmistamise (viimane on sulatatud võist, suhkrust, vaniljest ja tolmuks peenestatud praetud fundukist tehtud täidisega liivataignapirukas, mis mässitakse omakorda mageda taina sisse ja küpsetatakse seejärel taignapallis tuha sisse maetuna ca 4 tundi) kaasajälgimine tekitas kohe tahtmise kuskile heasse armeenia söögikohta kõiki neid põnevana tunduvaid maitseid proovima minna; teaks vaid siis, milline siinsetest tõesti see hea ja autentne Armeenia oma on... Kellelgi teist on kogemusi ja teab? ;). Kui jah, ootan igatahes lahkesti soovitusi :).

Kokkuvõttes üks selline raamat, mille meelsasti enda koduraamatukokkugi soetaks, vaatasin isegi järgi, kas hetkel seda mõni raamatupood pakub suureprotsendilise soodustusega ja tuleb välja, et pakub küll – RR hetkel koguni hinnaga -43%! No ja nüüd ma lihtsalt PEAN selle kuidagi oma plaanivälistesse kuukuludesse ära toppima, kus sa enam sellise vedamise ostuta poodi jätad… :D.
Lõpetuseks sisu kohta ka paar rida: raamat kajastab elu hääbuvas Armeenia mägikülas, kus traditsioone hoitakse au sees ning kuhu on jäänud toimetama vaid käputäis muldvanu inimesi. Neil kõigil on oma raske minevik ja värvikad iseloomud, ent kui osale neist kingitakse ootamatu õnn, jäetakse teiste poolt kõrvale isegi oma kavatsused ära surra. Sest nagu Jeibokantsi Valinka turtsatades ütles: “Kuidas sa nüüd sured. Kui on selline vastutus…”

Soovitan lugeda võtta, see raamat on puhas 192 lehekülge nauditavat kvaliteetaega :).

Teisipäev, 3. juuli 2018

Heather Morris “Auschwitzi tätoveerija”

H. Morris “Auschwitzi tätoveerija”, 280 lk. Hea Lugu, 2018. 

Kirjeldus tagakaanelt:
Tõsielul põhinev „Auschwitzi tätoveerija“ räägib mehest, kes seisis holokausti ühe kõige jõulisema sümboli – vangide käsivartele tätoveeritud numbrite – taga.
Slovakkiast pärit Lale Sokolov määrati Auschwitzis tätoveerijaks ja ta oli sunnitud päev päeva järel kustutamatu tindiga kaasvangide kehasid märgistama, mis inimesed vaid numbrikombinatsioonideks taandas. Lale taipas peagi, et ametikohaga kaasneb teatav vabadus. Ta kasutas laagriosade vahel liikumise võimalust, et mõrvatutelt pärinevaid kalliskive ja raha toidu vastu vahetada ning teisi hinges hoida. Vahelejäämise korral oleks ta tapetud, kuid risk tasus end ära, tema hangitud toidupalad päästsid paljusid. Lale mõistis selgelt, mis teda ja ta kaasvange ootab, kuid otsustas teha kõik, et põrgust eluga välja tulla. Mitte lihtsalt ellu jääda, vaid väljuda sellest puhta südametunnistusega ja häbita.

Jah, ilmselgelt on loo jutustaja(te) näol tegemist ellujääja(te)ga… Olin varem teadnud küll, et sakslaste koonduslaagrites kasutati nn mittesõjaväelise töö tegemiseks (nt vangidelt ära võetud esemete soteerimine, isikuandmete kirjapanek jms) juutide endi rahvuskaaslasi ent polnud kunagi sattunud lugema raamatut või vaatama filmi nende inimeste vaatenurkadest, kes ise üks nende seast olles neist nö “teisel pool lauda” istusid. Ja on arusaadav, et osadel inimestel on tahe, iseloomuomadused ja ja oskused ellujäämise nimel teha seda “mis vaja, et sellest põrgust pääseda”, “ka veel üks päev ellu jääda on neile vastuhakk” ja me teeme seda selleks, et jutustada meie lugu kord kogu maailmale”, ent lugedes jäi ikkagi sellest kõigest teiste arvelt rikastuja mõru maik suhu ning kaugelt mugavam oleks olnud jääda edasi üksnes selle ettekujutluse juurde teemaga kaasnevatest ülekohtust ja kangelaslikkustest, mida vahendavad paljude teiste kõrval sellised raamatud nagu “Schindleri nimekiri” ja “Anne Franki päevik” või filmid “Vääritud tõprad”, “Pianist” ja “Relvavennad”.

Olen mõned aastad tagasi ühe autoreisi käigus pisut pikemalt Poolas ringi saanud vaadata ning muuhulgas külastasime tol korral ära ka Auschwitz-Birkenau koonduslaagri. See on muidugi täiesti uskumatu koht, mis oma röögatu suuruse, sakslaste joonlaudliku korrapärasuse ja silmale korraga hoomamatugi tervikuga su üksnes vabaduses elanud mõtlemise niimoodi läbi raputab, et samal päeval ei taha sa vaadata enam ühtegi muud “vaatamisväärsust” ja kunagi mõeldud mõtted, et mis kasu on sellest, et jätkuvalt ka täna otsivad ekstra loodud juudiorganisatsioonid neis laagrites teeninud, nüüdseks 90-aastaseid, käimisraamide toel kõndivaid ja uriinipidamatuse tõttu pamperseid kandvaid vanureid taga, et neid 60-70 aastat tagasi tehtud tegude eest kohtu ette tuua (sest nad ju reaalselt enam naguii karistust kandma ei lähe isegi kui kohtuprotsessil toimuvat mõistavad ja selle vastu peavad) haihtusid nagu iseenesest klaasi taha kuhjatud prille, kohvreid, riideid, kasutatud Zyclon-B purke, hoolega läbi mõeldud raudteesüsteemi ja krematooriumide asupaiku silmitsedes. Tänast raamatut muidugi oli selle võrra lihtsam lugeda, kohe tulid silme ette siin kirjeldatud hooned ja nende asupaigad…

Silmaringi laiendav ja mõtemapanev teos, kahtlemata; soovitan lugeda võtta (ja vaadata kaugemale loo sisse, ehkki esimese hooga võib peale tulla hoopis tundke-mulle-kaasa-mis-siis-et-ma-seal-teistega-võrreldes-nagu-puhkekodus-olin;-mälestused-papiks-keerata-võib-ju-ikka emotsioon…).