Pühapäev, 23. september 2018

Daniel Silva "Sõnumitooja"

Daniel Silva “Sõnumitooja”, 377 lk. Ersen, 2007. 

Väljakutseteema nr 9: "Raamat, mida lugemise väljakutse grupis ei ole keegi veel tutvustanud".

Kuna Daniel Silva ei olnud mulle esimest korda lugeda autor, siis juba aimasin, mida ka seekord kättevõetud raamatult oodata võiks: rahvusvahelisi spioonimänge ja valgustkartvaid kokkuleppeid, põnevaid detaile luureametkondade toimimismehhanismidest ja elureaalseid juhtumisituatsioone, lisaks veel (ilu)kirjanduses harvaesinevat iisraellaste vaatenurka enda riigi kaitsmismotiividele ja ülemaailmsele terrorismile ning värvikaid karaktereid kogu selle loo edasiadmiseks. Ja pettuma muidugi ei pidanud, seda kõike jätkus ka siinsesse raamatuse :).  

“Sõnumitooja” peategelane on Gabriel Allon, valusa isikliku eluga kogenud Iisraeli luureagent ja ühtlasi ka suurepärane kunstiestauraator, kes oma teadmisi selles kitsa ringi valdkonnas edukalt töösse kombineerib. Siinses raamatus saab ta ülesandeks elimineerida ülemaailmse haardega terrorist, kelle tapmisplaanid on sihitud (taaskord) Vatikani vastu ning kuna info rünnaku kohta satub just Alloni “büroo” kätte, tuleb mehel koostöös teiste julgeolekuametkondadega asuda “Iisraeli püsimist soosiva paavsti võimul hoidmist tagama nii kauaks kui võimalik”…

Mulle meeldib Silva raamatute juures väga see, et ehkki need raamatud on fiktsioon, on neisse palju sisse toodud ka reaalset ajalugu ja ajaloosündmusi (nt peategelane alustab oma tööd 1972, kui just on toimunud Musta Septembri verine pantvangidraama Müncheni olümpiamängudel; ka tema pere puudutas lähedalt holokaust jne), samuti pakuvad need raamatud võimalust piiluda usutavalt sisse nii maailma parimaks peetava salateenistuse kui miljoneid maksvate kunstitaieste salakaubaturu toimimise mehhanismidesse ning see ON mulle väga huvitav lugeda, alati, tee või tina…:D.

Kuna käesolevas raamatus on fookus Vatikani linnriigil ja kunstnik Van Gogh, oli mul lugedes seda huvitavam, et a) olen esimesse kunagi ka ise reisinud ja kirjeldatud vaatamisväärsusi näinud ning b) olin hiljuti vaadanud kinos ära maailma esimese täies mahus käsitisi maalitud filmi, kus ellu äratati 65 000 kaadrit Van Gogh õlimaale :). Too imeline kunstiteos kannab muide pealkirja “Loving Vincent” ja kellel vähegi aega, soovitan see film samuti ära vaadata, saate väga teistmoodi kino- ja kunsielamuse ;). 
Eesti keeles on ilmunud Gabriel Alloni lugusid koos Sõnumitoojaga kokku 8, inglise keeles koguni 18 raamatut. Olemasolevad eestikeelsed olen nüüd kõik läbi lugenud, loodetavasti ilmub neile peagi ka lisa… Küll on ikka kordi rikkamad need, kes ka inglise keeles raamatuid loevad, valik on ju niiiiiiii palju suurem. Sest ma ise saan aru sellest keelest filmi vaatamiseks ja suhtlemiseks vajalikul tasemel aga lugema võõrkeeles pole ennast suutnud veel panna. Samas kui nii edasi läheb, siis varsti-varsti tuleb vist oma seisukoht ringi vaadata… :D.  

Leelo Tungal "Seltsimees laps", "Samet ja saepuru", "Naisekäe puudutus"

Leelo Tungal “Seltsimees laps”, 213 lk; “Samet ja saepuru”, 213 lk; “Naisekäe puudutus”, 253 lk. Tänapäev, 2008-2018. 

Väljakutseteemad: 

nr 13: "Raamatu autori perekonnanimi on tähendusega nimisõna", 
nr 22: "Raamatu pealkirjas on mainitud naisterahvast" ja
nr 49: "Raamat, mille tegevuspaik on Eesti küla".
  
Nu väga kaua tuli oodata mul seda viimast osa raamatust, lausa kümme aastat… :D. Sest jah, „Seltsimees lapse“ esimene trükk tuli ju välja 2008, „Samet ja saepuru“ ilmus 2009 ja siis seda viimast, „Naisekäe puudutust“ saime oodata 2018-ni. Huvitav kas nii pikk vahe teise ja kolmanda osa vahel oli teadlik ootamine piduliku EV100ni? :). Igatahes ma mäletan, et ma isegi küsisin üks aasta selle kolmanda osa võimaliku ilmumise kohta Tänapäeva kirjastuse letist uudiseid, kui Rahvusraamatukogus toimunud iga-aastasel raamatulaadal käisin ja siis ei osatud mu küsimuse peale miskit kosta… Ei ole igatahes just palju raamatuid, mis mind niimoodi aastateks enda järgi ootama paneks, ainus teine näide on mul siia kõrvale tuua veel Haddoni „Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal“ – selle raamatu avastasin ka siis, kui poodides kunagine esimene trükk läbi müüdud oli ja nüüd, kui juhuslikult üks hetk märkasin, et Draakon ja Kuu on seda kirjade järgi 2018 taas välja andmas, olen käinud nende kodulehte refreshimas nii umbes nädalas korra …:D. 

Aga seltsimees lapse juurde tagasi tulles ja teemat eriti lühidalt kokku võttes, triloogias jälgitakse elu 1950ndatel aastatel eelkooliealise vaatenurgast - väikese Leelo koolidirektorist ema saadetakse poliitilistel põhjustel 25+5 aastaks Siberisse ning tüdruk jääb oma isaga teda koju tagasi ootama. Tegemist on autori isiklike mälestustega, hõlmates umbes 5-aastast perioodi tema lapsepõlvest ning elulisi situatsioone antakse edasi muuhulgas kirjeldades mahlakalt suurte inimeste omavahelisi jutte… Üks värvikamaid karaktereid raamatus on kindlasti tädi Anne, tema „Poola vere väljalöömised“ ajasid mind iga kord naerma. Aga kindlasti poleks see tegelaskuju saanud esile tõusta ilma ülejäänuteta ning kokkuvõttes nad kõik avasid omal viisil tollaegseid mõttemalle ja selgitasid oma ütlemistega kehtivat ühiskonnakorraldust... 
Kahtlemata üks selline kogumik, mis eestlasel võiks kuuluda kohustuslikuna listi „100 raamatut, mida elu jooksul peab lugema“. Ja superkiitus Urmas Viik’ile nende kangasköidetes, ühtset läbivat joont hoidvate raamatukujunduste eest, üks murdosa selle triloogia mõnust kindlasti tuleb kaunitest kaantest ja asjakohastest illustratsioonidest. Või no, ma vähemalt enda puhul võin julgelt väita, et see ilus kolmik on minu raamaturiiuli üks ehteid…

Neljapäev, 13. september 2018

Lahedad raamatupoed mujal maailmas: Poola

Augustis Poolas ringi trippides sattusime puhta juhuse läbi külastama ka üht ägedat inglisekeelsetele raamatutele spetsialiseerunud kasutatud raamatute poodi. Pood kandis nime Massolit - nagu “Meister ja Margarita” Berlioz’i kirjanduslik ühingki ;) - ja asus mugavalt kohe Krakowi vanalinna must-be-vaatamisväärsuste naabruses. 

Pood oli sisse seatud ühe vanema kortermaja esimesele korrusele, oli ägedalt sopiline ja hubane, põrandaid kattis vana kalasabaparkett ja laes rippusid lühtrid... Kuskilt tagaukse koridori kaudu juhatati meid veel esimesest osast mitmeruumilisse tagaossa, mis samuti kõik maast laeni raamatutega täidetud riiuleid täis ning soovi kõrval oleks saanud ennast valitud raamatuga ka kohe mõne väikese laua taha või mõnusasse tugitooli istuma kerida ning koogi ja kohvi kõrvale oma leidu nautida, sest sealsamas raamatute vahel tegutses ka suud vett jooksma ajavaid  hõrgutisi pakkuv kohvik :). 

Vaatasin järgi, et poe täpne aadress on Felicjanek 4, Krakow ja ta on külastamiseks avatud iga päev 10-20 ning selles viiakse aeg-ajalt läbi ka kultuuriüritusi ja kunstinäitusi. Kui sinnakanti satute, soovitan kindlasti sellesse mõnusa auraga poodi sisse piiluda, ma ise olin meie leiust küll väga elevil :). Ja kes raamatupoodi peavad, siis see on kindlasti koht, kust endalegi mõteteks snitti võtta… Või nu, vähemalt mina ise olen just seda tüüpi, kes taolisesse ennast unustada võiks, kohe mitmeks tunniks…

Otselink ka: http://www.massolit.com ja võrreldamatult rohkem ägedaid pilte vaatamiseks leiate lüües  netiotsingusse vaid märksõna "massolit books".


Pühapäev, 9. september 2018

Anders Roslund, Stefan Thunberg “Karutants”

A. Roslund, S. Thunberg “Karutants”, 584 lk. Pegasus, 2015. 

Väljakutseteema nr 32: “Ühesõnalise pealkirjaga raamat”.  

Tjah, tundub, et rootslaste IKEA hakkab endale kõrvale “hea_skandinaavia_krimi” sildi all järjest rohkem ka sama populaarset ja inimesi laiemat kõnetavat konkurenti saama :D. Sest no nii hästi kirja pandud lugu sattus mulle jälle täiesti juhuslikult pihku ning olgu siinkohal kiidetud siis vedamine, et meie raamatukogus töötavad eranditult ainult väljapeetud vanematest prouadest metoodikud, kellede ülimalt põhjalikud ja aega rahulikult võtvad toimingud jätavad mulle iga kord soovitud raamatute väljaotsimist oodates aega sirvida ka äsja tagastatud raamatute riiulisse pandud teoseid. Viimane kord raamatukogus käies võtsin muidugi vähe ahnemalt ligi ka, ees oli ootamas pikk sõit auto kõrvalistmel Poola ja mina siis eeldasin, et mul jääb sel ajal aega lugeda kohe terve virn raamatuid läbi – ning seetõttu, mida paksemad tagaistmelt võtta oleks, seda parem :D. Tegelikkuses ei jõudnud ma sel ajal muidugi midagi peaaegu lugeda, aga noh, vähemalt said KÕIK mu laenutatud raamatud mööda Euroopat ringi sõita ja eks tihti ju ongi asjadega nii, et olulisem on see, et soovi korral oleks asi võtta, kui see, kas tegelikkuses võtmine üleüldse teoks saab… :D. 

Ma tegelikult praegu tagatjärgi mõtlen, et see pea 600-leheküljeline tellis oli mul üldse seni kõige mahukam krimi, mida lugema olen sattunud. Ja ma isegi ei ütleks, et see oli klassikaline krimiromaan, siin raamatus oli lihtsalt nii palju rohkem kihte… Sest siin leidus nii kurjategija kui uurija vaatenurka, nii perevägivalda kui selle keskel kasvanud veri-on-paksem-kui-vesi-vennaarmastust, nii üliisiklikke tegutsema ajavaid motiive kui anonüümsemaid taustakirjeldusi…. Ja seda kõike siis nii isa kui poja, nii mehe kui naise, nii ema kui isa, nii venna kui sõbra, nii kurjategija kui ohvri vaatevinklist  ja kirja pandult nii, et sa lõppkokkuvõttes mõistsid ise ka iga nüanssi toimunud põhjus-tagajärg seostest tundega, et  oled ise samuti kogu aeg olnud jooksvate sündmuste keskel.  Peamiselt tolle peategelasest 24-aastase vanimast vennast põhipäti nahas, lahendades jooksvaid muresid ning elimineerides pidevaid väljaspoolt gängi sissesõitvaid erroreid… Nii et jah, väga teistmoodi lugu, kus esiplaanil uurija asemel hoopis kurjategijad ning isegi mitte natuke sarnane tavalisele, kuldvaramusse kuuluvale inglaslikule detektiiviklassikale, kus samast külast pärit ja sama päeva varahommikul surnud kõigile ebameeldiva proua mürgitamine oma kodusest tugitoolist nagu nipsti ära lahendatakse… :D. See raamat oli pigem nagu tükk kriminaalpsühholoogia õpikunäidet, kus isa tegude ning 10-sele ja 7-sele pojale antud käskude mõju kajastub elus ka aastaid hiljem; kooliealised sealjuures veel püüdes hoida ja kaitsta selle kõige keskel oma noorimat venda, kes toimunu ajal oli vaid kolmene… 

Leo, Felix ja Vincent raamatus. Kirjanik Stefani Thunbergi vennad päriselus 90-date alguses, kes on tänaseks oma karistuse kandnud ja vanglast vabanenud; röövinud kunagi panku, sh kahte ja kolme üheaegselt, suhtumisega, et politsei jõuab sündmuspaigale nagunii sama ajaga, miks mitte siis sel ajal noosi võtta mitmest…

Oli väga vinge lugemine, soovitan need 584 lehekülge kindlasti ka teil lugemiseks ette võtta :). Ja kui raamatust vähe, siis loota on peagi ka filmi, vaatasin et õigused Dreamworksile on juba müüdud. Saame siis näha, milline see veel ükskord välja kukub, raamat ise tekitas igatahes küll kange tahtmise kaasakiskuvat actionit ka kinno vaatama minna :).