Hendrik Groen “Ela ja lase elada”, 261 lk. Eesti Raamat, 2019.
Noh, kaks ilma kolmandata ei jää :D. Kui raamatukogust salapäeviku
teist osa küsima läksin, pakuti mulle kaasavõtmiseks lahkesti seda Groeni
eraldiseisvat romaani ka. Ja muidugi ma siis võtsin selle endale lugemiseks
ning otsust ei pidanud muidugi kahetsema – ka see raamat on hea, samuti omapärase
sisu ja üllatavate teemapööretega.
Tutvustus raamatu tagakaanel avab oma sisu nii: Arthur Ophof oli oma
elu endale teisiti ette kujutanud. Põnevate reiside asemel kaugetesse maadesse
istub ta neli korda nädalas ummikus teel Purmerendist Breukeleni ja
Breukelenist Purmerendi. Suurejooneliseks ja meeliköitvaks ei saa tema kiretut
ja lastetut abielu ning autovaba hooviga ridamaja just nimetada. Nädala ainsaks
tipphetkeks on kolme sõbra seltsis veedetud reeded. Ta saab viiskümmend aastat
vanaks, nii et aeg tiksub. Kuid kui tööandja ta „kahjuks“ koondama peab ning ta
endale kopsaka koondamistasu välja suudab kaubelda, avanevad ootamatult
imelised väljavaated alustada hoopis uut elu...
Mulle meeldis väga selle raamatu format, kus lugejale vaheldumisi
esitati nii peategelase kui tema naise vaadet samale situatsioonile. Vananemisteema,
mis tundub olema kirjanik Groeni leivanumber, on ka alati selline teema, mis
meid kõiki vääramatult puudutab ning laseb seetõttu ennast kõnetada ja
raamatueluga isiklikku sidet luua. Ja noh, kes meist siis ei oleks kunagi
mänginud mõttega elus reebelilt sajakraadine kannapööre teha. Lihtsalt enamus
meist ei jõua oma plaanidega reaalsuses kunagi nii kaugele, nagu Arthur. Ja nii
kaardinaalseid viise kasutusele võttes… :D.
Minu poolt lugemissoovitus, sõltuvalt vabalt käes olevast ajahulgast
neelate selle läbi päeva või mõnega ;).