Esmaspäev, 30. märts 2020

Hendrik Groen “Ela ja lase elada”


Hendrik Groen “Ela ja lase elada”, 261 lk. Eesti Raamat, 2019.

Noh, kaks ilma kolmandata ei jää :D. Kui raamatukogust salapäeviku teist osa küsima läksin, pakuti mulle kaasavõtmiseks lahkesti seda Groeni eraldiseisvat romaani ka. Ja muidugi ma siis võtsin selle endale lugemiseks ning otsust ei pidanud muidugi kahetsema – ka see raamat on hea, samuti omapärase sisu ja üllatavate teemapööretega.

Tutvustus raamatu tagakaanel avab oma sisu nii: Arthur Ophof oli oma elu endale teisiti ette kujutanud. Põnevate reiside asemel kaugetesse maadesse istub ta neli korda nädalas ummikus teel Purmerendist Breukeleni ja Breukelenist Purmerendi. Suurejooneliseks ja meeliköitvaks ei saa tema kiretut ja lastetut abielu ning autovaba hooviga ridamaja just nimetada. Nädala ainsaks tipphetkeks on kolme sõbra seltsis veedetud reeded. Ta saab viiskümmend aastat vanaks, nii et aeg tiksub. Kuid kui tööandja ta „kahjuks“ koondama peab ning ta endale kopsaka koondamistasu välja suudab kaubelda, avanevad ootamatult imelised väljavaated alustada hoopis uut elu...

Mulle meeldis väga selle raamatu format, kus lugejale vaheldumisi esitati nii peategelase kui tema naise vaadet samale situatsioonile. Vananemisteema, mis tundub olema kirjanik Groeni leivanumber, on ka alati selline teema, mis meid kõiki vääramatult puudutab ning laseb seetõttu ennast kõnetada ja raamatueluga isiklikku sidet luua. Ja noh, kes meist siis ei oleks kunagi mänginud mõttega elus reebelilt sajakraadine kannapööre teha. Lihtsalt enamus meist ei jõua oma plaanidega reaalsuses kunagi nii kaugele, nagu Arthur. Ja nii kaardinaalseid viise  kasutusele võttes…  :D.

Minu poolt lugemissoovitus, sõltuvalt vabalt käes olevast ajahulgast neelate selle läbi päeva või mõnega ;).

Esmaspäev, 23. märts 2020

Per Petterson “Mehed minu olukorras”


Per Petterson “Mehed minu olukorras”, 255 lk. Eesti raamat, 2019.

Arvid Janseni elu toimib pidepunktist pidepunkti. Unetutel öödel, kui voodi tundub liiga hirmus, heidab ta magama oma vanasse Mazdasse. Päeval tiirutab ta autoga Oslo ümbruses ringi ja õhtuti läheb linna peale lantima. Ta joob end purju, sõlmib juhusuhteid, lootes leida seda õiget. Ja eemaldub kohe, kui asi tõotab tõsiseks minna.

On möödunud aasta, kui Turid võttis nende kolm tütart kaasa ja lahkus. Ühel pühapäeva varahommikul helistab naine nuttes mahajäetud raudteejaamast ja palub end koju viia. Arvid sõidab talle järele. Oma endisest kodust ei leia ta midagi nende ühisest elust, ta on sealt täielikult kadunud, teda pole enam olemas.

Mehed minu olukorras“ on lahutusromaan, mahajäetud mehe rusudeks varisenud elu troostitu kirjeldus. Aga selles sünguses on soojust, huumorit ja sarmi, paljuski tänu autori keelekasutusele.

Nuh, ma oponeeriks, mulle just selle keelekasutuse pärast oligi seda raamatut keeruline lugeda :D. Just lausete ülesehituse pärast, kus üks neist võis kesta punktideta ka 13(!) rida…

Kokkuvõttes ootasin kuidagi rohkem sellest “mehe vaatenurgast lahutusele ja lahus olemisele”; Ruitlase “Naine” näiteks sama teema kohta on kordades tempokam (ja ka üle vindi minemiseni värvikam :D). Ma ei oskagi öelda… viiepallisüsteemis läheb hinnag kuskile keskele seekord. 

Hendrik Groen “Kuniks elu. Uus salapäevik. Hendrik Groen, 85 aastat vana”


Hendrik Groen “Kuniks elu. Uus salapäevik. Hendrik Groen, 85 aastat vana”, 351 lk. Eesti Raamat, 2017.

Peale Hendrik Groeni salapäeviku esimese osa läbisaamist - siis, kui Taimi lugemisgrupis viitas, et raamatule on järg ka - tahtsin muidugi papi seikluste teise osa ka kohe otsa lugeda. Ja et raamatukogus järjekorda raamatule seekord minu üllatuseks polnudki, sain rahulolevana juba küsimise päeval pehmekaaneline kotis koju sõita :).

Raamatuna oli järje-salapäevik sama hea kui esimene, lihtsalt seekord ei olnud asjal juures enam toda esimese korra pahviks löövat teema uudsust ja üllatuslikkust. Proovisin kirjanikku guugeldada ka (sest Hendrik Groeni kirjanikunime all on välja antud ka üks romaan ning ma tahtsin veenduda, kas siis päriselt üks vanadekodus elav 85-ne kõiki neid raamatuid kirjutab :D) aga väga palju infot, vähemalt englishis, tema kohta välja ei tule. Küll tuli välja see, et raamatu järgi on valminud seriaal; piilusin teaseriks üht youtube hollandikeelset trailerit aga et selles oli Hendrik selline äti väljanägemisega toi, mitte nagu raamatukaanel kujutatud ja mina oma peas lugemise kõrvale temast pildi loonud, jäi arusaadavas keeles subtiitrite olemasolu edasine otsimine pooleli...  

Mis ma oskan siis rohkem siia öelda kui et soovitan lugeda võtta, vananev ühiskond ja vanaks saamine on meie kõigi homne / ülehomne päev ning (enese)irooniline pilk üle-kaheksakümnese raamatutegelase praegusest olevikust isiklikku tõenäolisesse tulevikku on kõigis oma nüanssides värskendavalt kainestav :D. Ja vähemalt mind on pannud teema laiem teadvustamine näiteks ka ei-viitsi-täna-pikka-koerajalutusringi-teha tüüpi viilimissoove juba eos maha suruma ning loodetavasti ütleb siis mu kere mulle  siis 20/30/40 aasta pärast aitäh. Nutikell on küll mu viimase aja sammukooslustest pehmelt öeldes hämmingus, kuid hoiab omakoda rauda tules, saates telefoni motiveerivaid keskmistatud  statistikateateid ja edasistele tegudele ärgitavaid hüüdlauseid… :D. Nii me siis siin vananeme, raamatulugemiste kõrvale :P.

Üleelatavat koroonakarantiini kõigile; kui otsite tööst puhkamiseks mõnusat vahepala, siis Groeni jupitatud päevikumärkmed sobivad selleks hästi, soovitan.  

Neljapäev, 19. märts 2020

Maris Barr "Vilgukivioru Tonje"


Maria Parr “Vilgukivioru Tonje”, 272 lk. Eesti Raamat, 2012.

Väljakutseteema nr 44: seda raamatut lugedes ma nutsin ja naersin… ja tahtsin kirjanikku kallistada.

Hooooo, kus ma nüüd jälle sattusin raamatu otsa! Ja ilmumisest seekord koguni kaheksa aastat hiljem… :D.

Läbi sain raamatu igatahes loetud tundidega ühel laupäeva hommikul, kui endal varakult uni ära läks ja ülejäänud pere ärkamise ootamise kõrvale polnud midagi muud võimalik (vaikselt) tegemiseks ette võtta. No täiesti uskumatu teos,  tilkusin ja itsitasin lugemise kõrvale vaheldumisi, nii ei ole juhtunud 2018 loetud Backmani Ovest ja Vanaemast saadik…

Kuidagi mõnusalt lingdrenlik ja reaalselt eluline on see raamat ning lisaks mugava rütmi ja ladusa tekstiga kirja pandud. Mul oli kindel plaan, et ostan kevadel tüdrukutele tubli ja sorava lugeda oskamise preemiaks / esimese klassi lõpetamise kingiks tolle vinge Beatrix Potteri lugude tellise aga selle raamatu poole lugemise pealt mõtlesin, et ei, hoopis Tonjet on neile vaja. Ja siis kukkusingi enam-vähem oma lõua lauani, kui avastasin, et see on ilmunud juba 2012, poodides muidugi ammuilma läbi müüdud ja järelturg ka kasutatud eksemplaridest täiesti lage. Vot sulle säh siis kingiplaani :D. Aga, kui kellelgi kodus see raamat siiski on ja endal sobilikus vanuses lugejad juba suureks kasvanud, võib hästihoitud eksemplari lahkesti mulle müügiks pakkuda – tüdrukud saavad parima tubliolemise preemia siis ikka kätte ;).

Raamatu tagakaanetutvustus avab oma sisu nii:
Vilgukivioru Tonje on Vilgukiviorus ainuke laps ja kõige vahvam tüdruk, kes orus üle hulga aja elanud. Tonje parim sõber on 74 aastat vana pahur Gunnvald. Nad tunnevad teineteist läbi ja lõhki. Või kas ikka tunevad? Kui Gunnvald satub reieluumurruga haiglasse, avastab Tonje, et vanamees on tema eest varjanud midagi suurt ja tähtsat, mis ähvardab senise hea elu Vilgukiviorus igaveseks ära rikkuda. Sellal kui kevad võitleb lumega ja paneb mäed sädelema ning jõe kohisema, võitleb Tonje selle eest, et tema kõigi aegade kõige parema sõbra õnn ja viiulimäng alles jääksid. Selles on abiks talle moto “Kiirus ja eneseusaldus”…

Aitäh inimesele, kes lugemisgrupis seda raamatut meile tutvustas nii põnevalt, et ka minule lugemissoovitus silma jäi. Ma ei mäleta küll, kelle soovitus see oli või millal kirjutatud või isegi seda, mis soovitatu sisu oli, võtsin raamatupealkirja viimati huupi lihtsalt oma telefoni tehtud pikast listist “seda raamatut peab raamatukogust järgmine kord küsima” ning tõtt-öelda olin isegi päris üllatunud, kui raamatukoguletist mulle seda raamatut välja otsima minnes öeldi, et aa, selle leiab lasteosakonnast… :D.  Minu poolt igatahes kindel lugemissoovitus teile, nii täiskasvanuna lugemiseks kui lastele :).

Esmaspäev, 2. märts 2020

Mart Normet “Minu Tenerife”


Mart Normet “Minu Tenerife”, 261 lk. Petrone Print, 2014.

Kompassiga kliimapagulase võrdluseks võtsin teise Tenerife ka ette. Ja see on hoopis teistsugust saare-elu kirjeldav, ehkki mitmes kohas viidatakse ka hiljem ilmunud raamatu peategelasele ning on sündmusi, mida puudutatakse mõlemas raamatus aga erinevate vaatenurkade alt.

Kui Olavi Antonsi raamatus saab ülevaate sellest, millised on Hispaanias ettevõtlusega alustamise ja ettevõtte pidamise võlud ja vaevad, siis Normeti raamat on rohkem selline “seal saate ujuda, seal süüa ja piletid maksavad nii palju” turismiteatmik ning omataolistest kindlasti ühe värvikamana ka kirja pandud… Kui peaksin Minu-sarja raamatu omale reisiteatmikuna reisile kaasa võtma - no et oleks nädalase puhkuse ajal käepärane vaadata, kuhu minna ja mida teha - siis see raamat täidaks küll hästi oma eesmärki :).

Jälle Minu-sarjas üks neid õnnestunud raamatuid, kui plaanite lähiajal Tenerifele puhkama sõita ja varem pole käinud, tasub raamat igal juhul valikute kitsendamiseks kotti pista :).