Olivier Guez “Josef Mengele kadumine”

Olivier Guez “Josef Mengele kadumine”, 189 lk. Eesti Raamat, 2018. 

Väljakutseteema nr 51: “Raamat, mis räägib (pärismaailmas juhtunud) elu pahupoolest”.

40 aastat pärast sõja lõppu on Mengele pea väärt enam kui 3 miljonit dollarit, välja pandud Iisraeli valitsuse, Simon Wiesenthali keskuse ja Washington Timesi poolt. Jäljeküttidele suurepärane motivaator, mehele endale põhjus ennast kakandina peita, kõiki karta ja kahtlustada ning selle kõrvale üksiku, ruineeritu ja pahurana kadedusega lehtedest lugeda, kuidas mitmed teised Reichi arstid on naasenud kodumaal suuremate probleemideta tagasi tsiviilellu ja oma pere juurde... 

Mis mind selle raamatu juures üllatas? See, et ma polnud varem otseselt mõelnudki kõiki neid erinevaid Auschwitzi ja Ravensbrücki ja muidu II maailmasõja temaatikat puudutavaid raamatuid lugedes tõsisemalt  sellele, mis üldse triggerdas Hitleril selle hullumeelse plaani lihtsalt hävitada, hävitada, hävitada, miljoneid inimesi. Mengele seletus oli lihtne: valge rassi säilimiseks (peale I maailmasõda kerkis esile palju kosmopoliitsust ja rasside segunemist) tuli Hitleri plaani kohaselt tagada ja toota aastaks 2200 miljard puhast, segunemata sakslast ning selle eest pidid hea seisma tema “insenerid” – arstid, kes pidid valvama, et keisri käsutuses oleks alati kasvav, tervete ja rassiliselt rahuldavate näitajatega perekondade arv. Pilti sobimatud tuli hävitada, nt mustlasi loeti üldse alaväärtuslikeks inimesteks… Mengele leidis, et temagi oli vaid sõdurteadlane, kes kuulas käsku ja tegi teadust, ei leiutanud ise gaasikambreid, krematooriume ega Auschwitzi ning kui toimuski “mõningaid liialdusi”, siis nende eest mittevastutav. 

Minu arusaamise kohaselt natside meditsiinilised eksperimendid suure hulga vangistatutega, mille tulemused sageli saadi katsealustele suuri piinu tekitavatel viisidel, viidi läbi  armee huvides ja tellimusel, eesmärgiga saada teadmisi kas Saksa sõdurite raviks (nt malaaria, gangreen, tüüfus) või paremini ekstreemsetes tingimustes elushoidmiseks (nt pilootide ellujäämisvõimaluste suurendamiseks lennumasina hülgamisel ja Põhja- Jäämerre kukkumisel). Samuti tehti uurimusi füüreri suurplaani täitmiseks, sh kuidas aaria rassi puhas hoida ja rahvastiku taastootmist kiiresti suurendada. Loomulikult said sellest kasu ka Saksa suured ravimikartellid, nt IG Farbeni Bayer, kellel oli AuschwitzIII-Monowitzis lausa oma tehas, kus kasutati nii ehitamisel kui katseteks koonduslaagri vange ning kes tegutsevad igal aastal suuri kasumeid võttes tänaseni... 

Ma lugesin kõike seda ja vägisi tuli meelde Def Räädu laul, mille refräänis “kuningas ei eksi mitte kunagi kuni oma troonil ta veel istub. Tema vead saavad selgeks alles siis, kui tal on kroon peast ära juba kistud”. Võib-olla ei oleks tulnud, kui poleks mitte just väga ammu näinud kõrvalt seda, et tõepoolest võib vahetuda ka midagi nii kapitaalset nagu ühe krooniga kuninga maailmakord ja asjad seejärel teha switch ning justkui ülla eesmärgi nimel tegutsejatest ja kangelasest saada järgmisel hetkel kurjategijad ja põlatud. Või vastupidi.  

Huvitav, mida Reichi arstid ise selle kõige keskel tundsid? Tegid oma “teadustöid” vabatahtlikult ja rõõmuga füüreri püha ürituse hüvanguks? Täitsid  vastumeelselt ja vaidlusvõimaluseta tellimust nn sõjaväelises käsuliinis? Arvasid nagu Mengelegi, et vangid on vaid lihtsalt bioloogiline materjal teadlastele, mille käitlemisel ei peaks laskma ennast emotsioonidest segada? Muutnud see asja inimõiguste rikkumise kohalt muidugi poleks aga arvestades, mida kõike SS oma liikmetele ette kirjutada võttis - kuni selleni välja kellega tohib abielluda ja järglasi saada püha “tõupuhtuse” nimel, ei oleks üllatav, kui tõepoolest võimalusi nö “teadustööst ära öelda” poleks sisuliselt olnud. Sest vähemalt üks SS-ohvitser ja inimkatsearstidest – Sigmund Rascher – jäi ju lõpuks ise ka omaenda ringiaetava masinavärgi hammasrataste vahele ja lõpetas mahalastuna Dachau koonduslaagris, kui tuli välja pettus, et tema übersaksa kolm last ei olnudki tema bioloogilised järglased ning naine hoopis viljatu…

Mõnes mõttes on kahju, et Mengelet kunagi ei tabatud ja tema tegude üle kohut ei saadud mõista koos teistega Nürnbergi protsessil. Aga samas, elu sellises pidevas, närivas hirmus, peretult, tegevusetult, juurtetult, kogu aeg valmis pea õlgade vahel ära jooksma, järgmisesse kohta liikuma ja niimoodi järjepanu 40 aastat… Noh, ütleme siis nii, et vähemalt vanaduspõlve puhkekodu ei saanud see talle olla ja kaugusest teiste üle naermiseks ruumi vast ei jätnud... 

Autor ütleb et “iga kahe või kolme põlvkonna tagant, kui ajalooline mälu nõrgeneb ja kaovad viimased varasemate tapatalgute tunnistajad, kaob ka selge mõistus ja inimesed hakkavad taas propageerima kurja”. Ma olen temaga nõus,  selliseid tsükleid on maailm näinud korduvalt ja küllap ei katke see ka edaspidi.  Aga kuni meil on selliseid raamatuid nagu Mengele kadumine, saame me vähemalt nendele asjadele endid mõtlema sundida. Ja ehk see paneb järgmise kurjuse tsükliringi meile kätte jõudma ka natuke pikema taktiga. 

Tan Twan Eng “Õhtuste udude aed”

Tan Twan Eng “Õhtuste udude aed”, 374 lk. Varrak 2015. 

Lugemise väljakutse nr 50: “Raamat sellise maa kirjanikult, mille nimi algab sama tähega nagu mu eesnimi”.

Nujah, kuna ma juba eksootilise maa kirjaniku alla sätitasin koera-hawaii-päritolu ameeriklase aga jõudsin enne aasta lõppu läbi loetud ka algselt sellesse teemasse mõeldud malaislase, otsustasin, et samasse teemasse kordamise asemel proovin vaadata, kas udude raamat sobitub veel mõne väljakutseteema alla ning puhta vedamise korras märkasin, et üks sobiv veel täpselt laual leidubki :). Inglisekeelses riikide listis on M-tähe all tegelikult nagunii üldse sellised riigid, mis minu jaoks sisuliselt nagunii ka eksootilistega võrduvad (valdav enamus neist jäävad Aafrikasse, Aasiasse ja Okeaaniasse või Kariibidele) ning Euroopa riikide valim on ka selline, millede kirjanike teoseid eesti keeles vist naljalt ei leia (Makedoonia, Malta, Moldova, Monaco)… :D. 

“Õhtuste udude aeda” sattusin lugema (taaskord) tänu Marianni (Hyperebaaktiivne) soovitusele ja ma pean ütlema, et loetu meeldis mulle nii, et jooksin poodi ja soetasin teose ka enda kodusesse raamatukokku... Üks igatahes mis kindel: lugemise-väljakutse-eelsel ajal ma poleks kohe kindlasti raamatupoes Moodsa Aja sarja raamatuid iseenese tarkusest uurima läinud :D. Nüüd aga kui piilusin tagakaanel soovitatud sarja teisi “liikmeid”, tundusid kõik ka nii põnevad, eelkõige just keelte pärast, kust need on tõlgitud: heebrea, prantsuse, soome… Nu ma vaatan, kui kõik 2019. aasta väljakutse teemad lõpuks väljas on, siis äkki leian vähemalt sellele heebrea kirjanikule sobiva teema lugemiseks taha :). 

Kultuur.err.ee lehel on raamatu enda sisu tutvustatud nii: noor naine Yun Ling on otsustanud rajada Malaisia mägismaale aia oma Jaapani okupatsiooni ajal tapetud õe mälestuseks. Ainsana saab teda plaani elluviimisel aidata Aritomo, harukordsete oskuste ja mainega mees, kes kunagi oli Jaapani keisri enese aednik. Yun Ling võtab vastu Aritomo ettepaneku hakata tööle tema õpipoisina ning sellest saab alguse teekond naise minevikku, mis on tihedalt põimunud tema paljukannatanud kodumaa ajaloo saladustega.

Tjah, ma kuidagi ei osanud lugema asudes oodata, et aiaraamatust jõuan otsapidi II maailmasõtta, kuna sõnaühend Jaapani okupatsioon kõlab nagu midagi, mis toimus palju varem ning et aiandus ja sõjakoledused ei käi kokku. Aga jõudsin ja seejuures veel nii, et kõik siin raamatus (sõja teema, poliitiline olukord sündumuste toimumise piirkonnas, kohalik kombestik, Jaapani kunst, teadmised nende aianduspõhimõtete kohta) on osatud esitada vähem kui neljasajal lehel nii kihiliselt ja mahuliselt, et miski ei jää pealiskaudseks...

Suurepärane lugemine, minule kindlasti üks top10 wow-efektiga lugemiselamustest :). 

Mary Ann Shaffer, Annie Barrows “Guernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepiruka Selts”

M. A. Shaffer, A. Barrows “Guernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepiruka Selts”, 286 lk. Pegasus, 2018. 

Väljakutseteema nr 40: Raamat, mida lugedes muutud rõõmsamaks".

Oi, see osutus väga heaks raamatuks! Ehkki alguses ei saanud ma looga üldse vedama, lugesin umbes 10 lehte ja mõtlesin endale seejärel pähe, et siit tuleb nüüd kindlasti raamatutäis mingeid uhkus-ja-eelarvamus-ajastu tüüpi Inglismaa preilnate peenutsevaid viisakusi, kirjade saatmist ja vastamata armastusele õhkamist… :D. Ja venitasin seetõttu mitu päeva kummi, et raamat uuesti kätte võtta. Aga siis oli mul vaja neljapäeval üks pikem tripp auto tagaistmel kaasa teha ja aja sisustamiseks edasi lugema hakates sain aru, et see asi pole üldse nii ning kui ma umbes kolme kümnendiku peal veel aru saama hakkasin, kuhu lugu jooksma hakkab, leidsin, et justnimelt selline vorm ongi väga mõnus raamatu läbineelamiseks ja uute ajalooteadmiste omandamiseks. (Muide, teine sama hea on täpsete ajaloofaktide osas “Tuulest viidud”. Või no, vähemalt minul kinnistusid faktid muidu meile kaugeks jäävast Ameerika kodusõja perioodist kuni lahinguid juhtivate kindralite nimedeni välja just nende raamatutega sellisel tasemel, et isegi aastaid hiljem ühes mälumäng-viktoriinis suutsin kodusõja ajendiks saanud Fort Sumteri küsimusele õigesti vastata… Nii et jaa, lugemise kaudu tõepoolest õpib midagi, iga päev, testitud ;)).

Aga siinse raamatu juurde tagasi tulles, raamatus oli koht, mis mind kohe eriliselt kõnetas (tegelikult oli neid isegi mitu ja kõik mu meelest nii tabavalt kirja pandud, et ma pidin ümber vaatama isegi oma veel umbes kuu aega tagasi raudkindlatel jalgadel seisva veendumuse, et ma ei hakka mitte kunagi mingeid raamatust väljavõetud lauseid või lõike oma kokkuvõtetesse ümber kirjutama :D). Ja see üks mitmest oli siis järgmine: /--/ see mulle lugemise juures meeldibki: sa leiad ühest raamatust mingi tillukese huvitava asja ja see tilluke asi juhatab sind järgmise raamatuni ning järgmine killuke tollest juhatab sind kolmandani. See on geomeetriliselt kasvav – ja lõppu ei pasta kusagilt ning ainus põhjus on puhas nauding /--/. Sest mul on täpselt nii olnud! Ma lugesin “Armastus pisiasjadest” ja jõudsin selle kaudu lennukipiletite ostmiseni, et Londonisse lennata muuhulgas Frida Kahlo näitust vaatama. Ma lugesin kartulikoorepiruka seltsi raamatut ja sealt tulid seosed poola vangide ja Ravensbrücki koonduslaagriga; nondest omakorda tekkisid lülid eelnevalt loetud “Sirelitüdrukute” ja “Auzchwitzi tätoveerija” raamatutesse, tekkisid võrdlused. Ma lugesin käesolevat teost ja tuli meelde kunagine Prantsusmaa-tripp, kus külastasime Normandiat ja sealset kuulsat D-Day Utah-randa, dessandis langenud sõdurite surnuaedu ja tookordseid ranniku kaitsmiseks ehitatud Saksa kindlussüsteeme. Ja nüüd tuli välja, et Prantsusmaast veel võrreldamatult rohkem on tegelikult Quernseyl, kus on säilinud terve sakslaste maa-alune betoonbunker-haigla, kilomeetreid maaluseid tunneleid ja erineva otstarbega röögatuid kaitseehitisi ning te võite arvata, kas mul on nüüd kange tahtmine minna ja vähemalt osa neist oma silmaga üle samuti vaadata… :D. Teised tsitaatid, mida silmas pidasin, puudutasid raamatupoodnikke ja raamatupoepidamist ning seda, kuidas raamatutest rääkimine muudab nendest rääkijad ja nende üle vaidlejad aina lähedasemaks aga kuidas need täpselt kõlasid, vaadake juba ise :).   

Et raamatu enda tutvustamine mul siia päris ära ei kaoks, panen lõppu lühikese sisututvustuse ka: noor naiskirjanik otsib teise maailmasõja painetest taastuvas Londonis teemat oma järgmise raamatu jaoks. Ta leiab selle tänu kirjale, mille saadab mees, kes elab Suurbritanniale kuuluval Guernsey saarel, mis oli sõja ajal natside poolt okupeeritud. Juhusest alanud kirjavahetus tõmbab Julieti mehe ja tema sõprade maailma, kes kõik kuuluvad Guernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepiruka Seltsi. See omapärane ühing on sündinud salaja söödud seapraest ning aitas rasketel okupatsiooniaastatel üksteise ja raamatute toel inimestel hakkama saada. Kirjanik astub seltsi värvikate liikmetega ridamisi kirjavahetusse, õppides tundma nii seda saart, kui ka selle asukate tormilisi elukäike ning kirjavahetus päädib sõiduga saarele, mis muudab naise elu igaveseks.

Kokkuvõtteks: mulle meeldisid väga siit raamatust saadud uued teadmised ja see viis, kuidas need mulle edasi anti. Oli huvitav lugemine ja olen hea meelega kinnitama ennast üheks ühikuks sellest hulgast, kelle pärast raamatut on müüdud enam kui 7 miljonit eksemplari 35 erinevas keeles :). Ja kuna Netflixis peaks alates 10. augustist meile näha olema ka samanimeline film, siis on mul kindlalt nüüd lähiajal üks filmiõhtu samuti soolas… :).  

Martha Hall Kelly “Sirelitüdrukud”

M. H. Kelly “Sirelitüdrukud”, 509 lk. Päikese Kirjastus, 2017.

Raamat jälgib kolme naise, Caroline, Kasia ja Herta tegemisi kahel aastakümnel (1939-1959) ja kus nende erinevates riikides / üksteisest kardinaalselt erinevalt elatud elud seob üks hetk kokku II maailmasõda koos Hitleri grandioossete plaanidega ning Ravensbrücki koonduslaager…Caroline neist on seejuures New Yorgi seltskonnadaam, kes töötab Prantsuse konsulaadis ning tegeleb heategevusega, Kasia nooruke neiu, kes seob ennast armastuse ja sõpruse pärast Poola vastupanuliikumisega ning Herta värskelt ülikooli lõpetanud arst, kes näeb Saksa valituse teenistusse astudes avanemas endale võimalust realiseerida unistus, mis naisarstidele tol ajal sisuliselt kättesaamatu oli – töötada kirurgina… 

Ei olnud kerge teema ja raamatus veel isegi ei avatud kõike, mis Ravensbrückis aastatel 1939-1945 tegelikult ja dokumenteeritult toimus; inimene võib olla ikka uskumatult vastik, toores ja võigas, ka siis, kui oma tegudele taha suudab mõelda ülla eesmärgi. Ent ikkagi meeldis mulle kõige enam, kuidas autor just Hertale kõige ühesemalt arusaadava konkreetsuse andis, hästi mõistetavalt kirjeldas tema motiive, mõtteid ja tundeid. Teiste puhul jäi iseloomukirjelduste eluline usutavus minu jaoks kuidagi väiksem... Ja meeldis ka see, kuidas sama olukorda oli kirjeldatud ühekorraga nii Herta kui Kasia silmade läbi, vahendades nii meile nende mõlema isiklikku vaatenurka ja mõtteid. Aga kõige rohkem pani mind selle 500 lehekülje juures mõtteid rändama laskma hoopis raamatus vaid mõnel lehel ja mõne reaga puudutatud Kasia sõbranna pakkuminemisel koju maha jäänud koera teema… Sest jaa, ma olen ka oma lemmiku siirastesse silmadesse vaadates ja peale järjekordset ohates uudiste kinnivajutamist ennast tabanud mõttelt, et no kas tõesti on võimalik ka tänapäeval, et maailm taaskord mõne suurmehe visiooni realiseerimiseks hulluks läheb ja mida ometi me selle juhtumisel siis teeme…

“Sirelitüdrukud” on kahtlemata üht rääkimisväärt lugu vahendav raamat ja mul on hea meel, et väljakutsegrupis seda tutvustada võeti ning mistõttu ka ise oskasin teda raamatukogust endale lugemiseks küsima minna. Häid ja/või uusi teadmisi pakkuvaid raamatuid, mis seejuures ka huvitavad/ladusad lugeda oleks, ei ole just lihtne omapead kõige pakutava keskelt üles leida ning olen väga rahul, et olen hyperebaaktiivse postitusi jälgides ka ise jõudnud Lugemise väljakutse raamatulugemisgruppi, mis on mu meelest parim arvustusi andev selekteerimisssõel… Aitäh kõigile sealosalevatele kirjutajatele, Sirelitüdrukute raamat osutus numbreid kokku lüües juba kuuendaks teoseks, mille mille sealsete soovituste peale lugeda võtsin :). 

Heather Morris “Auschwitzi tätoveerija”

H. Morris “Auschwitzi tätoveerija”, 280 lk. Hea Lugu, 2018. 

Kirjeldus tagakaanelt:

Tõsielul põhinev „Auschwitzi tätoveerija“ räägib mehest, kes seisis holokausti ühe kõige jõulisema sümboli – vangide käsivartele tätoveeritud numbrite – taga.
Slovakkiast pärit Lale Sokolov määrati Auschwitzis tätoveerijaks ja ta oli sunnitud päev päeva järel kustutamatu tindiga kaasvangide kehasid märgistama, mis inimesed vaid numbrikombinatsioonideks taandas. Lale taipas peagi, et ametikohaga kaasneb teatav vabadus. Ta kasutas laagriosade vahel liikumise võimalust, et mõrvatutelt pärinevaid kalliskive ja raha toidu vastu vahetada ning teisi hinges hoida. Vahelejäämise korral oleks ta tapetud, kuid risk tasus end ära, tema hangitud toidupalad päästsid paljusid. Lale mõistis selgelt, mis teda ja ta kaasvange ootab, kuid otsustas teha kõik, et põrgust eluga välja tulla. Mitte lihtsalt ellu jääda, vaid väljuda sellest puhta südametunnistusega ja häbita.

Jah, ilmselgelt on loo jutustaja(te) näol tegemist ellujääja(te)ga… Olin varem teadnud küll, et sakslaste koonduslaagrites kasutati nn mittesõjaväelise töö tegemiseks (nt vangidelt ära võetud esemete soteerimine, isikuandmete kirjapanek jms) juutide endi rahvuskaaslasi ent polnud kunagi sattunud lugema raamatut või vaatama filmi nende inimeste vaatenurkadest, kes ise üks nende seast olles neist nö “teisel pool lauda” istusid. Ja on arusaadav, et osadel inimestel on tahe, iseloomuomadused ja ja oskused ellujäämise nimel teha seda “mis vaja, et sellest põrgust pääseda”, “ka veel üks päev ellu jääda on neile vastuhakk” ja me teeme seda selleks, et jutustada meie lugu kord kogu maailmale”, ent lugedes jäi ikkagi sellest kõigest teiste arvelt rikastuja mõru maik suhu ning kaugelt mugavam oleks olnud jääda edasi üksnes selle ettekujutluse juurde teemaga kaasnevatest ülekohtust ja kangelaslikkustest, mida vahendavad paljude teiste kõrval sellised raamatud nagu “Schindleri nimekiri” ja “Anne Franki päevik” või filmid “Vääritud tõprad”, “Pianist” ja “Relvavennad”.

Olen mõned aastad tagasi ühe autoreisi käigus pisut pikemalt Poolas ringi saanud vaadata ning muuhulgas külastasime tol korral ära ka Auschwitz-Birkenau koonduslaagri. See on muidugi täiesti uskumatu koht, mis oma röögatu suuruse, sakslaste joonlaudliku korrapärasuse ja silmale korraga hoomamatugi tervikuga su üksnes vabaduses elanud mõtlemise niimoodi läbi raputab, et samal päeval ei taha sa vaadata enam ühtegi muud “vaatamisväärsust” ja kunagi mõeldud mõtted, et mis kasu on sellest, et jätkuvalt ka täna otsivad ekstra loodud juudiorganisatsioonid neis laagrites teeninud, nüüdseks 90-aastaseid, käimisraamide toel kõndivaid ja uriinipidamatuse tõttu pamperseid kandvaid vanureid taga, et neid 60-70 aastat tagasi tehtud tegude eest kohtu ette tuua (sest nad ju reaalselt enam naguii karistust kandma ei lähe isegi kui kohtuprotsessil toimuvat mõistavad ja selle vastu peavad) haihtusid nagu iseenesest klaasi taha kuhjatud prille, kohvreid, riideid, kasutatud Zyclon-B purke, hoolega läbi mõeldud raudteesüsteemi ja krematooriumide asupaiku silmitsedes. Tänast raamatut muidugi oli selle võrra lihtsam lugeda, kohe tulid silme ette siin kirjeldatud hooned ja nende asupaigad…

Silmaringi laiendav ja mõtemapanev teos, kahtlemata; soovitan lugeda võtta (ja vaadata kaugemale loo sisse, ehkki esimese hooga võib peale tulla hoopis tundke-mulle-kaasa-mis-siis-et-ma-seal-teistega-võrreldes-nagu-puhkekodus-olin;-mälestused-papiks-keerata-võib-ju-ikka emotsioon…).