Ülo Russak, Aleksei Turovski, Mati Kaal, Vladimir Fainštein “Nad kuuluvad maailmale”

Ülo Russak, Aleksei Turovski, Mati Kaal, Vladimir Fainštein “Nad kuuluvad maailmale”, 215 lk. Kirilill Kirjastus, 2010. 

 

Väljakutseteema nr 44: raamat, millest su elukaaslane on vaimustuses.

 

Nujah, ausalt öeldes, ega selle teemaga mul palju valikuid laual ei olnud :D. Sest Laur loeb raamatuid suhteliselt vähe (erinevalt nt filmide vaatamisest :)) ja see vist ongi ainus, mille kohta olen kuulnud temalt (korduvalt) konkreetset soovitust teos lugemiseks ette võtta. 

 

Tjaaaahh, vot see soovitus! Sest ma ju valetaksin, kui ütleksin, et ma enne kaane kergitamist suht skeptilise pilguga ei vaadanud selle raamatu peale. Umbesnagu, et misasi see nüüd on, tagakaas soolab veel otsa, et kuigi loomadest, on see ometi suhteraamat. Ja minul siis tekkis peas kohe kujutlus, et see peab olema järelikult mingi uut sorti Turovski suhtelahkamisõpik loomade näitel :D. Aga tegelikkus ei olnud muidugi kaugeltki seda, oli hoopis raamat armastusest loomade vastu, nende eripäradest, meie loomaaia loomisest, kolimisest, loomade loomaaiale hankimisest, püüdest haruldasi loomi säilitada kogu maailmas… Ja viimatist nädalavahetust sõpradega veetes juhtus siis hoopis nii, et esialgne skeptiline vingumokk leidis ennast õhtusöögilauast entusiastlikult vadistamas, mida kõike põnevat ma sellest raamatust juba olen teada saanud. No näiteks, et loodus on meremadudel, kes söövad okkalisi kalu, asjad ellujäämiseks nii sättinud, et magu pressib seedimatud okkad neil läbi naha välja enne kui need soolestikku satuvad ja viga võiksid teha ning seedimise perioodil võivad sellised ussid siis välja nagu jupp okastraati :D. Või et rästikud ja lõgismaod suudavad salvata isegi kinni pigistatud suuga, rebides lahti enda alalõuaaluse ja hammustades läbi suu põhja. Või et olemas on hambaarst, kes põhitöö kõrvalt ka oomade hambaid ravimas käib üle maailma ning et meie loomaaia elevandi hambaravi käiku oli muuhulgas vaja ka nt päästekomando kaasata…

 

See oli jälle üks sellistest raamatutest, mida ma poleks lugemise väljakutseta ette võtnud aga tagantjärele on nii hea meel, et pidin :). Aitäh teema väljapakkujale vajadust õhku viskamast, suure hulga teadmiste poolest olen nüüd küll jälle rikkam :). 

Tom Watkins “Lemmikloomadetektiiv”

Tom Watkins “Lemmikloomadetektiiv”, 270 lk. Varrak, 2018. 

Lugemise väljakutse üllatusteema: “Üks raamat, mille autor, tõlkija või illustraator on Lugemise Väljakutse grupi liige”.

Tore üllatusteema, mis on pannud mind hoopis tähelepanelikumalt jälgima meie grupiliikmete nimesid :). Ja nende postitusi ka muidugi ning tegelikult mitmeti Marju enda postituste stiili ja sisu pärast valisin siia teemasse ka antud raamatu. 

Olen sel aastal jõudnud lugeda nüüdseks juba kahte meie grupi liikme kirjutatud/tõlgitud raamatut ning üks vähemalt tuleb kindlasti veel – autor kes on noorem kui mina väljakutse alla :P. 

Seda raamatut pihku võttes hakkas mul kohe peas helisema “Lotte, dektektiiv” laul, mida muidu kuuleme üle nädala ketramast tüdrukute toast. Ja siis selle Lotte-laulu kergusega lugesin ka kogu raamatu suht ühe jutiga läbi, sest no ikka on ju tore lugeda, kuidas keegi kasse ja koeri ja deegusid mööda ilma taga ajab :D. Laama-teaser tundus ka raamatu lõpus intrigeeriv, ei tea kas lugudele on siis oodata järge? ;). Sest tegelikult, nojah, võiks ilmuda ju küll. Sest ma isegi ei tea miks, aga mul piltidelt oli miskipärast mulje jäänud, et see raamat on umbes Kepleri-raamatute mahtu ja mõõtu ning raamatukogust siis hoopis väiksemat sorti pehmikut kätte saades olin esimese hooga seal leti taga vist ka päris pika näoga… :D.   

Inglased on ikka erinevad. Võrdlesin Watkinsi kirjutatut lugemise ajal korduvalt James Herriotti lugudega ja pean ütlema, et viimase lood tunduvad kuidagi palju rohkem “inglaslikud”. Peamiselt siis selle mõnusa briti huumori pärast, mida Herrioti raamatutes nii palju kohtab aga Watkinsi omas ei ühtegi korda; selles on kõik pigem selline rangelt situatsioone kirjeldav ja politseilik… Tõlke kohta aga ei oska ma tõlkijale tagasisideks midagi öelda – sest räägin (kunagi koolis hoopis saksa keelt õppinuna) englishit ju nii, et grammatikateadlikumad kataks kuuldes ilmselt kahe käega kõrvu… :D. 

Järjekordsete loomalugude eesti keelde aitamise eest aga suur aitäh. Sest südamlikke koera- ja kassi(aitamis)jutte ei saa ju kunagi olla liiga palju :).