Marjane Satrapi “Persepolis”

M. Satrapi “Persepolis”, 352 lk. Kirjastuskeskus, 2008

Veel üks enne-blogi-aega loetud raamat, mille muljed kribisin juunikuus FB-sse. Aga raamat kahtlemata väärib ka siisnses kanalis tutvustamist, niisiis...

Mis võiks üks hea vorm olla endale Iraani-teema arusaadavamaks muutmiseks? Iraani naise jutustus loomulikult :).

Ma olin nii paljudes stereotüüpsetes eelarvamustes enne, kui ma selle raamatu kätte võtsin! Et Iraani naised ei kirjuta raamatuid. Et kõikide sealsete isade ja meeste jaoks on naised / tütred vaid õhk või paremal juhul midagi, mille nende jumal on neile andnud oma iga pähetuleva soovi täitmiseks ja majapidamises ümmardamiseks. Et nii raskeid teemasid nagu sõda, islamirevolutsioon ja inimeste hukkamine ei võta keegi kunagi käsitleda koomiksijoonistuste vormis! Et… No ja nii palju muud veel. Ja see raamat kummutas need kõik ning mul on ainult hea meel, et sattusin just siis oma sõpradele külla, kui mu raamatukogus töötav sõbranna oli selle omale lugemiseks koju toonud ja just sinna kohta oma elutoas lugemisjärge ootama tõstnud, kus ma sain muu olemise vahel mõnusalt käe sirutada ja tema tehtud valikut pisut tutvumiseks sirvida…

Ei saa just öelda, et ma enne seda raamatut palju Iraani kohta teadsin. Või no, üldajalugu jaa, aga selle kohta, mis seal toimunud isalmirevolutsiooni ja päevapoliitika indikaatoriteks oli. Ja selle kohta ka, milline näeb välja vahetult iraanlaste igapäevaelu, nt noorte peolkäimine ning kuidas haritud iraanlased ise vaatavad oma elule ja olukordadele, elades läänes või olles ühiskonnas toimuvate järskude muutuste keskel. Siin raamatus aga kirjeldatakse seda kõike, nähtuna lapsest naiseks sirguva ja Euroopas ülikoolis õppinud noore silmade läbi ning asja eriti lihtsalt selgitavate, lakooniliste mustvalgete piltide vormis.

Ei olnud just õhtune meelelahutuslugemine, arusaadavalt, sest sündmused ja teemad olid kohati väga tõsised (aga kus Mardzi vanaema tegi vahepeal ikka “lahutus ongi su kohutav õnnetus? Hirmutasid mu ära. Ma mõtlesin et keegi on surnud!” stiilis huumorit ja üldse kohtas raamatus mitmeti ka enda ja ühikonnakorralduse üle naermist ja peent pilget) aga silmaringi avardav kindlasti, soovitan.