Fredrik Backman "Britt-Marie oli siin"

Fredrik Backman "Britt-Marie oli siin", 284 lk. Kirjastus Varrak, 2019. 

Väljakutseteema nr 7: Pidurame ostuhimu! Minu kõige uuem raamat. 

Nojah, Backman on uskumatu. See on kolmas tema raamat, mille lugeda võtsin ning tulem jälle täpselt sama, nagu kahe esimesega: õhtul alustasin, päeval lõpetasin sest käest pandud ei saanud ning lugemine käis tilkudes ja itsitades vaheldumisi... Raamatu lõpupoole andsin veel eriti kiirelt kuuma, sest pere maalt tagasijõudmise aeg hakkas vägisi kätte jõudma ning soovisin jätkuvalt oma majakaaslastele endast vähe adekvaatsema mulje jätta kui see, et üks järsku heast peast raamat näpus pillides ja nina löristades näiteks kööki võib tuikuda endale puuvilja võtma ja seejärel koos raamatuga keset päeva voodisse tagasi ronib või loetud pooltund hiljem koera sabas metsa poole kõnnib, ise nüüd juba totakalt itsitades... :D.  

Meelelahutus suure tähega, soovitan teilegi seda lugeda võtta. Minule jääb kindlasti üheks selle aasta hitiks; suur aitäh Kaupsile toreda emadepäevakingi eest :). Ja Varrakule ka aitäh, kirjaniku tõlkida/avaldada võtmise eest; lugemislaud eesti keeles on meil tolle rootslase tõttu ikka oi kui palju rikkam...  

Lisa Genova "Siiski veel Alice"

Lisa Genova “Siiski veel Alice”, 294 lk. Kunst, 2016.

Väljakutseteema nr 35: “”Üks raamat varasemate aastate väljakutsete teemadest: raamat, mille järgi on tehtud film” (2015).

Nojah, ma pean hakkama paremini läbi mõtlema enda jaoks väljakutseteemasid, eriti veel nii keerulisi nagu see “days of the year” oma... Panin alguses praeguse, st varasema aasta teema alla Lily ja kaheksajala (mitte küll filmiteemase vaid sellesse, kus pealkirjas on number), ent nüüd avastasin, et mõistlikum oleks selle teema alla sättida hoopis Alice ning Lily nii raskesse tähtpäevade omasse ära sokutada. Sest no päriselt ka, mu valikud on 28. augustil a) Race Your Mouse Around The Icons Day, b) Crackers Over The Keyboard Day, c) Cherry Turnover Day, d) Radio Commercials Day, e) Bow Tie Day ja f) Rainbow Bridge Remembrance Day ja ükskõik mis pidi ma uusi raamatuid raamatuid ka läbi mõtlesin, ei tulnud seoseid rohkem pähe kui kui Toomas Hendrik Ilvese kikilipsustatud “Omal häälel” :D. Ja (lähimineviku)poliitikast ma ju ometi lugeda ei taha kui valida on niiiiiiiii paljude muude põnevate raamatute vahel…

Alice oli igatahes kahtlemata hea raamat. Ja mõtlemapanev, ehkki jah, ma sellelesamale Alzheimeri tõvele olen viimasel ajal mõelnud raamatutagi oi kui palju. Kole haigus, kui see võtab sinult kõik selle, kes sa oled:  mälestused, oskuse rääkida, lugeda ja kirjutada ning jätab alles vaid tühja, igapäevaseks funktsioneerimiseks pidevat abi vajava koordinatsioonihäiretega kesta. Ja prognooside kohaselt elab meie maailmas 30 aasta pärast selle haigusega koguni iga 85. inimene. Muide, Terry Pratchett, kuulus Kettamaailma looja, põdes samuti Alzheimerit ning kirjanik Iris Murdock samuti. 

Sisututvustus tagakaanel ütleb raamatu kohta nii: “Alice Howland on Harvardi ülikooli psühholoogiaprofessor. Ta tunneb uhkust oma ametialaste saavutuste üle ning on kõrgelt hinnatud kolleeg ja õppejõud. Tal on abikaasa ja kolm täiskasvanud last ning igati põhjust oma eluga rahul olla – ainult et... Ainult et viiekümnenda eluaasta lävel avastab Alice, et teda tabavad sagedased unustuse- ja hajameelsusehood. Algul ei võta ta muutusi tõsiselt ja kirjutab need pingeliste tööperioodide arvele, ent peatselt ei saa ta toimuvale enam läbi sõrmede vaadata. Ta konsulteerib mitmete arstidega ja jõuab lõpuks ootamatu ja šokeeriva diagnoosini – ta põeb Alzheimeri tõbe, haigust, mis röövib temalt tasapisi mälu ja mälestused ning muudab teda jäädavalt ja äratundmatuseni. Järk-järgult üha vähem mäletades ja üha rohkem iseendast kaotades klammerdub Alice talle alles jäänud hetkede külge – nende hetkede külge, mil ta on siiski veel Alice”.

Apollos on see raamat hetkel müügil ca 60% soodustusega ja Julianne Moore, keda näeme kujutatuna raamatu kaanepildil, võitis samanimelise filmi eest parima naisnäitleja Oscari. Vaatasin meeldetuleks ja teaseriks ka filmi treilerit (ma mäletan kui see 5-6 aastat tagasi kinos jooksis aga suurel ekraanil tol korral seda vaatama ei jõudnudki) ja muidugi tahan ma nüüd selle filmi samuti ära näha. Eks siis millalgi tuleb kodune kinoõhtu, kohe kui ma raamatute lugemisest natukene üleliigset aega leian. Kuigi, see vist ei juhtu enne kui kõik väljakutseraamatud on läbi loetud. Ehk siis umbes aasta lõpus… :D.

Steven Rowley “Lily ja kaheksajalg”

Steven Rowley “Lily ja kaheksajalg”, 312 lk. Päikese Kirjastus, 2016. 

Edit 28.04: Väljakutseteema nr 35: “”Üks raamat varasemate aastate väljakutsete teemadest: raamat, mille nimes on number” (2015) asendatud väljakutseteemaga nr 11: Mine lehele daysoftheyear.com. Vali üks raamat, mis haakub su sünnipäeva päeval mõne teemaga (kaanepilt, pealkiri, sisu). 28. aug: Rainbow Bridge Remembrance Day.  

Laur juba küsis minult ükspäev umbes kolmveerandi lugemise peal, et kuidas see pooleliolev raamat tundub ja ma ei osanud muud öelda kui et ma ei ole veel suutnud ära otsustada. Sest see oli mitmetisi tundeid tekitav raamat. Leina ja võitlust vähiga on kirjeldatud siin vägagi eluliselt ja usutavalt ning ehkki seda on sobimatu antud teema puhul öelda, ka hästi – terve lugemise aja tunned, et oled tegelastega no “samas paadis ja nende tripil kaasas” ja leheküljed lihtsalt kaovad. Aga need vahepealsed luuludesse minekud mulle jälle üldse ei istunud, vähemalt lugemise ajal; praegu tutvustust kirjutades jälle mõtlen, et tervikusse nad ju tegelikult sobitusid. Ja või noh, ilma nendeta polekski raamat ju tegelikult üleüldse see, mis ta on praegu...  

Mitu korda tabasin lugedes ennast meenutamast ka kuskilt hiljuti loetud mõtet, et vähiga võitlemise kõrvaltnägemine tekitab enamuses inimestes kaastunnet ja tahtmist võitlejale toeks olla, kuna oma elu eest võitlejale ette kaotatav lahing olukorras, kus sul pole enam käes muid relvi peale “aga me ei anna alla”-kaardi on alati imetlusväärne; ka selles olukorras olevate inimeste lähedasi julgustatakse isegi kontvõõraste poolt tugev olema (nt sotsiaalmeedias) ning neid inimesi toetatakse meelsasti, kuidas keegi oskab ja saab. Ka ma ise mäletan hästi, millist ängi tekitasid nt 5 aastat tagasi nähtud fotograaf Angelo Merendino “The Battle We Didn’t Choose” pildigalerii oma naise võitlusest rinnavähiga. Kui aga inimene hakkab kaotama haiguse tagajärjel mälu ja oskusi (nt Alzheimer), muutub ta igasuguse kaastunde ja kangelaslikkuseta vaid ebamugavalt koormavaks, kelle hooldamisest/toetamisest tahaks pigem pääseda, isegi kui oled ise seesama lähedane pereliige. Sest jah, kodust kes teab mis põhjusel teadmata suunas lahkunud ja lõpuks kuskil täiesti võõras linnaosas keset liiklust paljana ja segaduses seisva ja mitte kuhugi enam minna oskava abikaasa tagaotsimises ja tagasitoomises pole midagi heroilikku, ka kõrvaltvaatajale… Ent sellele, kumb neist aeglaselt tapvatest haigustest meile/meie lähedastele jagatakse mittevedamise korral, me ise kaasa rääkida ei saa, küünevõrdki... 

Nojah, ma olen tegelikult nagu siinse raamatu Trent - ma lihtsalt ei kujuta ette seda olukorda, mis ma teen või kuidas edasi elan kui meie enda lemmikuga kord midagi peaks juhtuma. Raamatus kõnetas mind väga see koht, kus peategelane meenutas olukorda, kus ta Lilyt pahane olles nii kõvasti rihmast tõmbas, et koer niuksatas. Ilmselt seetõttu, et situatsioon oli mulle vägagi tuttav, rebisin ka ise alles hiljuti koera rihmast kõvemini kui vaja kuna ta ei kuuletunud minu käsule mitte tänavale joosta ning ei adunud, et see pole keeld keelamise pärast vaid antud selleks et teda võimalikust auto alla jäämisest säästa. Ja pärast tundsin ennast oiiii kui süüdi…

No nii raske on midagi selle raamatu kohta konkreetselt öelda, oskangi kirjutada seekord lugemismuljete asemel vaid neidsamu erinevaid, täitsa teistest olukordadest juhuslikult pähe lipsanud mõtteid... Samas, kui üks raamat nii tegema paneb, selle asemel et nipsust lihtsalt ununeda, siis PEAB ta ju hea olema, eks? Soovitan igatahes võtta lugeda ja otsustada ise, teema pole lihtne ent kindlasti aega võtmist väärt. Samasse teemasse, kuid teise nurga alt läheb ka kunagi loetud Mark Doty “Koera-aastad”; silmaringi laiendamiseks julgustan ette võtma ka seda ning mõlema sisututvustusi raamatupoodides saad piiluda siit:  

* https://www.rahvaraamat.ee/p/lily-ja-kaheksajalg/827342/et?isbn=9789949983162
* https://www.apollo.ee/koera-aastad.html

Mark Haddon "Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal"

Mark Haddon “Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal”, 272 lk. Draakon & Kuu, 2018. 

Väljakutseteema nr 20: “Raamat, mille ilmumist oled pikalt oodanud”.

Nii kui see teema väljakutse alla ilmus teadsin, mis raamat siia lisada :D. Sest päriselt on ka nii olnud, et olen ihalenud enda isiklikku raamatukokku seda teost umbes kümme aastat, kirjutanud 2009 isegi Eesti Autismiühingule kirja, et kas neil pole mulle ühte eksemplari müüa (kahjuks oli otsas :D) ja mänginud mõttega mõni raamatukogu eksemplar endale kümnekordset trahvihinda vastu tasudes välja rääkida (jäi julguse puudumise taha läbirääkimistele üldse selle ideega minna :D). Sest jaa, järelturg oli ju kõik need aastad selle raamatu koha pealt üks suur null ning ma ei sattunud kordagi nägema seda raamatut kuskil oksjonil või laadal isegi müügis, ükskõik siis millise hinnaga... No ja te võite siis ette kujutada, kui elevil ma olin, kui avastasin, et 2018 on see raamat uuesti väljaandmisele tulemas ning juba raamatu poodi jõudmise esimestel päevadel vedisin rahulolevana pikaltoodatu ka endale koju :). 

 Autismiteema ise jõudis minuni siis, kui K. käitumises täheldati spetsialistide poolt asbergerlikke jooni ning asja paremaks mõistmiseks lugesin tookord läbi mitmeid teemasse puutuvaid raamatuid. Eredamalt on meelde jäänud neist lisaks “Kentsakale juhtumile…” veel “Sündinud sinisel päeval” ning “Kauboi ja Wills” ning need on raamatud, mida julgen küll soovitada lugeda võtta, kui kellelgi samuti asjaga kokkupuudet. Või no, tegelikult on need raamatud kasulik lugemine sõltumata sellest, kas enda lähedast/tuttavat temaatika puudutab või mitte, sest need vahetult kogetud/kirja pandud lood aitavad mõista paremini nii sellise spektrihäirega lapsi kui nende vanemaid ning kokku puutume nende inimestega igapäevaelus ikka, nt kasvõi ühistranspordis, puhkealadel, teenindussaalides…

Haddoni raamatu põhjal on mitu aastat meil ka teatrit tehtud, täna just vaatasin, et ka praegu on märtsikuusse kolmeks päevaks pileteid saada. Ma ise käisin etendust vaatamas 2016 ja kuna ma raamatust nii vaimustuses olen, nautisin loomulikult etendust ka :). 

Erinevad sisututvustused avavad raamatut/teatrietendust nii: autistlike kalduvustega 15-aastane Christopher, kes näeb maailma teisiti kui meie (nt mõistab hästi arvude loogikat ja loomi, ent mitte inimeste emotsioone), asub uurima omamoodi mõrvamüsteeriumi – naabermajas elava proua Shears’i koera surmajuhtumit, kelle ta leiab aiahargiga läbitorgatult viimase  aiast. Tema kindlate reeglite järgi seatud elu on mugavamaks eksisteerimiseks olnud seni väga piiratud ning otsus koera surma uurida toob kaasa palju uut ja vägagi ootamatud tagajärjed...

Mul on väga hea meel, et Draakon & Kuu selle raamatu väljaandmise kasuks otsustas ja üks väga hea raamat seetõttu nüüd ka minu raamaturiiulisse jõudis :). Soovitan kõigile lugeda võtta, minule jättis raamat väga sügava mulje nii esmatutvumisel kui nüüd, ca kümnend hiljem, üle lugedes. 

Hannah Kent “Matmisriitused”

H. Kent “Matmisriitused” 336 lk. Päikese Kirjastus, 2017.

Väljakutseteema nr 48: "Raamat, mille kaanel on pilt kohast, kus sa tahaksid olla". 

Krimižanri lugeda on mulle alati meeldinud, viimasel ajal on lihtsalt boonusena veel sattunud raamatutes tegevustik toimuma kas huvitavas ja eksootilises kohas (Gröönimaa) või on kõnetanud raamat täiendavalt kohtade pärast, kus olen ise ringi reisinud (Poola, Prantsusmaa). ”Matmisriitused” sattus olema lausa kaks ühes - siinne tegevustik toimub põneval Islandil ja romaan põhineb 1829. aastal toimunud tõestisündinud roimalool, kus noorele naisele Agnes Magnúsdóttir’ile mõistetakse karistuseks surmanuhtlus kahe mehe tapmise eest. Lugeja ees avanevad raamatus tema viimased kuud enne hukkamist, mil ta elas sundasustatuna kohaliku farmeripere tillukeses kodus, olles ühtaegu nii vang kui teenijast pereliige…Ja mõrvaloo kõrvale maalib autor ka “erakordselt rusuva, ent samas imekauni pildi Islandi karmist loodusest, sealse talve julmusest ja elanike võitlusest ellujäämise nimel”. Ning tõepoolest, saareriiki kaks korda külastanuna võin kinnitada, et sõnaühendid nagu “tuul hammustab” või “külm mereõhk uuristab end su kontidesse” või “ümberringi laiub vaid tühi, kivine ja eluta maa” polegi pelgalt ilustatud romaanilaused nagu nad igas teises raamatus tunduda võiksid, vaid Islandi loodus ongi tõepoolest selline ja siinsed loodusnähtused teevad nii…

Selle raamatu lugemine tuletas mulle mitmel korral meelde ka ülikooli ajal kirjutatud kursusetööd surmanuhtlusest, mäletan, et päris üllatavaid asju leidsin tol korral selle jaoks materjali kokku otsides… No näiteks, et pea maharaiumine, mis raamatus ka Agnesele määrati (pisut üllatuslikult tegelikult, sest üldiselt oli see nn meeste karistus ja naised lasti köie otsas jõkke, kus nad siis uppusid või surnuks külmusid) ja oli Islandil viimati karistuse vormiks aastal 1830, on ka täna maailmas reaalselt inimestele mõistetav karistus Saudi-Araabias, et surmava süsti kõrval kasutatakse Ameerika Ühendriikides inimeste hukkamiseks jätkuvalt ka poomist, mahalaskmist, elektritooli ja gaasikambrit (siis kui surmamõistetu ise seda süsti asemel nõuab) ning et Hiinas aitavad juba viimased 20 aastat riigil seda sorti kulusid kokku hoida politseibussidele sarnased, 24-kohalistest bussidest ümber ehitatud mobiilsed hukkamisbussid, mis vajadusel sõidutatakse sinna piirkonda kuhu vaja ja milledes vaid väheldase peronali abiga määratud karistused kiirelt täide viia saab …

Kokkuvõttes hindan “Matmisriitused” heaks lugemiseks - olemas on siin nii kaasakiskuvalt esitatud lugu, huvitava struktuuriga kirja pandud tekst kui (uute) teadmiste pakkumine Islandi kohta. Nii et julgen soovitada teilegi “Matmisriitused” oma suvistesse lugemisplaanidesse võtta ja saate ta kindlasti läbi vaid päeva-paariga, küll näete ;).

Narine Abgarjan “Taevast kukkus kolm õuna”

N. Abgarjan “Taevast kukkus kolm õuna”, 192 lk. Tänapäev, 2016.

Lugemise väljakutse nr 10: "Jabura pealkirjaga raamat".

Sirli Uiboupin’i FB-sse postitatud tutvustuse peale ma seda raamatut raamatukokku küsima läksin, ehkki eelmise loetud Punase Raamatu tõttu olin sisu osas ette pisut skeptiline…Ei oleks pidanud siiski eelarvamustes kinni olema, raamat on täpselt nii hea nagu kiidetakse, mõnusalt kirja pandud tekstiga, hea sisu ja kaasakiskuvalt värvikate tegelaskujudega. Ja mulle endale tundus, et mitmeti ka armeenia sööki ja kööki laiemalt tutvustada võttev, toit ja selle detailsed kirjeldused on siisnse raamatu lahutamatu osa :). Raamatu lõpus kirjeldatud eriti tähtsate sündmuste puhul valmistatavate pidusöökide ja erilise magustoidu, krkeni valmistamise (viimane on sulatatud võist, suhkrust, vaniljest ja tolmuks peenestatud praetud fundukist tehtud täidisega liivataignapirukas, mis mässitakse omakorda mageda taina sisse ja küpsetatakse seejärel taignapallis tuha sisse maetuna ca 4 tundi) kaasajälgimine tekitas kohe tahtmise kuskile heasse armeenia söögikohta kõiki neid põnevana tunduvaid maitseid proovima minna; teaks vaid siis, milline siinsetest tõesti see hea ja autentne Armeenia oma on... Kellelgi teist on kogemusi ja teab? ;). Kui jah, ootan igatahes lahkesti soovitusi :).

Kokkuvõttes üks selline raamat, mille meelsasti enda koduraamatukokkugi soetaks, vaatasin isegi järgi, kas hetkel seda mõni raamatupood pakub suureprotsendilise soodustusega ja tuleb välja, et pakub küll – RR hetkel koguni hinnaga -43%! No ja nüüd ma lihtsalt PEAN selle kuidagi oma plaanivälistesse kuukuludesse ära toppima, kus sa enam sellise vedamise ostuta poodi jätad… :D.

Lõpetuseks sisu kohta ka paar rida: raamat kajastab elu hääbuvas Armeenia mägikülas, kus traditsioone hoitakse au sees ning kuhu on jäänud toimetama vaid käputäis muldvanu inimesi. Neil kõigil on oma raske minevik ja värvikad iseloomud, ent kui osale neist kingitakse ootamatu õnn, jäetakse teiste poolt kõrvale isegi oma kavatsused ära surra. Sest nagu Jeibokantsi Valinka turtsatades ütles: “Kuidas sa nüüd sured. Kui on selline vastutus…”

Soovitan lugeda võtta, see raamat on puhas 192 lehekülge nauditavat kvaliteetaega :).