Hanya Yanagihara "Inimesed puude võras"

Hanya Yanagihara “Inimesed puude võras”, 480 lk. Tänapäev 2016. 

Väljakutseteema nr 30: “Eksootilise maa kirjaniku raamat”.

Mul juba teist korda satub Ameerika kirjaniku raamat siia teema alla (esimest korda panin sisu järgi ekslikult Šoguni) aga noh, kuna tegelikult on praegune kirjanik hawaii (ja korea) päritolu, siis ehk klassifitseerub küll? Muidu plaanisin siia teema alla lugeda Twan Engi, aga nüüd pole enam kindel, kas veel selle aasta numbri sees ikka jõuan sellega lõpetada - raamatukogust on ju järjekorralistis mulle veel üks raamat soolas ja siis teadagi koduraamaturiiuli tagastamistähtajata teos peab veelkord ootele jääma… :D.

Mis ma oskan öelda, see oli väga mitmetisi tundeid tekitav raamat. Esimesed sada lehte ei suutnud ma muust mõelda kui et isver mis portsu otsa ma nüüd sattunud olen ja kas tõesti on seda kõike veel tervelt 400 lehte minna! :D. Edasi aga läks asi heaks, tuli tempo, tuli jälgitav sisu ja päris mitmes kohas jätsin koguni lugemise katki ning lasin mõtted rändama, tõmmates paralleele meie tänasesse ellu... Hiljem raamatu kohta juurde guugeldades avastasin, et eelmisel aastal Kultuurile kirjutatud arvustuses on Margus Haav suht sama mõtet jaganud: “kui jätta vahele raamatu esimesed 98 lehekülge, siis ei juhtuks eriti midagi, pigem tuleks see kasuks tervele tervikule”. No vot siis, tuleb välja, et polnudki need mul nii juhuslikud sapised mõtted… :D.

Sisu ise on raamatul järgmine: ühe liikmena teadlaste grupist sõidab noor arst Norton Perina Vaikse ookeani pisisaarele otsima kadunud suguharu. Selle nad leiavad ja mitte ainult suguharu, vaid ka sellest eraldunud kummalised ülipikaealised. Perina oletuste kohaselt peitub siinsete asukate pikaealisuse saladus haruldase kilpkonna liha söömises; tema oletused osutuvadki tõeks ning Perina teenib seejärel oma tööga nii ülemaailmse tuntuse kui Nobeli preemia. Kilpkonnaliha söömisel on aga peidus pool, sest midagi ei saa tasuta ning tegelikult pole ka Perina päris see, kellena üht nobelisti tavaliselt ette kujutatakse… 

  

Lõppkokkuvõttes olen tegelikult väga rahul, et see raamat mulle lugeda sattus, osutus väga mõtlemapanevaks teoseks. Sest jah, igapäevaselt muidu ju ei juurdle teadvustatult faktide ülele, et loodus meie ümber hävib meie endi tegude tagajärjel nagu kevadise päikese käes sulav lumi, et kliima soojenemise tõttu on nt meie naaberriigis põhjapõtrade arv vähenenud juba 2 korda ja Läänemeres väheneb kalade arvukus pidevalt erinevate reostuste tõttu ning kas tõesti võib juhtuda veel minu eluajal nii, et puhas vesi muutub kalli hinnaklassi kaubaks ja meid hakkab Aafrika riikidega sarnaselt kimbutama näljahäda. Ja kuidas meie ise elame siis tänu apteegist lihtsalt kättesaadavatele ravimitele ja kvaliteetsele arstiabile selle kõige keskel siin vähemalt 100-steks nagu poolsurematud Kaštšeid…

Sõltumata raamatu mittemeeldinud algusest soovitan seda lugeda võtta, Punase Raamatu sarja teostes kohe on omamoodi mõnusat, aeglaselt üles krudivat, ent seda meeldejäävamat pointi  :). 

Francesc Miralles “Armastus pisiasjadest”

F. Miralles “Armastus pisiasjadest”, 224 lk. Tänapäev, 2014.

Väljakutse teema nr 51: "Raamat, mille pealkirjas esineb midagi, mis sulle väga meeldib". 

Nu päris keeruline on tutvustada raamatut, mille juures sa ka tagumist raamatukaant kinni vajutades veel ei suuda ära otsustada, misasi see nüüd oli: kas a) hea, b) huvitav (umbes sellises võtmes nagu sa vastad hinnagut ootavale restoraniteenindajale toidu kohta, mis sinu maitsele väga ei istunud aga “ükskord võis ju ära proovida” teesiga mõtlesid endale viisaka näoga allaneelatavaks) või c) ei meeldinud üldse...:D.

Aga iseenesest idee selle raamatu raamatukogust lugedaküsimiseks sain lugemise väljakutse FB-grupist, keegi tutvustas teda väga põnevusttekitavalt väljakutse all nr 18 (raamat, mille kaanepildil on kass). Ja kuna ma ise samuti olen selline, kes teoses teemaks oleva kunstiteose või nt pikaltkirjeldatud olulise hoone pildid lugemise kõrvale netist välja otsib, ootasin ahnelt neelatava tempoka sisu kõrvale tervet internetist järgi kontrollimist vajavat kultuuriprogrammi. Oodatava programmi muidugi sain ka - raamatu lõpust, kus meie peategelased läksid muuseumisse, kus parasjagu Frida Kahlo näitus ja kelle kohta ma siis mõnuga guugeldasin, kuni selleni välja, millistes kunstimuusrumides tema parimaid pilte näha saab :D. Muus osas... Muus osas osutusid aga elumuutvate pisiasjade jälgimise kõrval peategelase vestlused minu jaoks kohati liialt diip-filosoofiliseks (ehkki tuleb tunnistada, sipelgapesanäide ja see mõttetera, kuidas inimest hinnatakse elus eelkõige selle järgi, kui palju sa teistele head teed, panid korraks lugemist katki jätma ja teema üle järele mõtlema küll) ning (nais)tegelaste juures ootasin autorilt kogu aeg, millal ta ka nende, meestega sarnase avamise juurde jõuab...

Mõnes mõttes hea, et paar päeva lugemise lõpetamise ja kokkuvõtte kirjutamisele vahele jäi, mõtted ja emotsioonid said natuke settida. Ning tagantjärele mõeldes olekski esmane arvustus raamatule tõenäoliselt liiga ülekohtune saanud... Frida eest aga annan raamatule isiklikud subjektiivsed lisapunktid; googelmoogelist leidsin, et Londoni V&A muuseumis on ajavahemikul 16.06.- 04.11.18 näitus, kus eksponeeritakse esmakordselt ajaloos väljaspool Mehhikot muude asjade kõrval ka kunstniku ehteid, käsitsi maalitud proteesi ja autoportreesid ning ma valetaksin, kui ütleksin, et mul ei tekkinud kiusatust sobivate lennupiletite järgi ringi vaatama hakata... :D.

PS: selle postituse raamatu enda kohta olen kirjutanud juba 5. juunil. Aga, vahepealne aeg on toreda  lisana kaasa toonud selle, et meil on nüüd tõepoolest selle põneva näituse kestvusaja aknas olemas piletid Londonisse lendamiseks ning ma olen täitsa kindel, et mõnel päeval me siis tõesti ka V & A muuseumi uksest sisse astume :). 

Narine Abgarjan “Taevast kukkus kolm õuna”

N. Abgarjan “Taevast kukkus kolm õuna”, 192 lk. Tänapäev, 2016.

Lugemise väljakutse nr 10: "Jabura pealkirjaga raamat".

Sirli Uiboupin’i FB-sse postitatud tutvustuse peale ma seda raamatut raamatukokku küsima läksin, ehkki eelmise loetud Punase Raamatu tõttu olin sisu osas ette pisut skeptiline…Ei oleks pidanud siiski eelarvamustes kinni olema, raamat on täpselt nii hea nagu kiidetakse, mõnusalt kirja pandud tekstiga, hea sisu ja kaasakiskuvalt värvikate tegelaskujudega. Ja mulle endale tundus, et mitmeti ka armeenia sööki ja kööki laiemalt tutvustada võttev, toit ja selle detailsed kirjeldused on siisnse raamatu lahutamatu osa :). Raamatu lõpus kirjeldatud eriti tähtsate sündmuste puhul valmistatavate pidusöökide ja erilise magustoidu, krkeni valmistamise (viimane on sulatatud võist, suhkrust, vaniljest ja tolmuks peenestatud praetud fundukist tehtud täidisega liivataignapirukas, mis mässitakse omakorda mageda taina sisse ja küpsetatakse seejärel taignapallis tuha sisse maetuna ca 4 tundi) kaasajälgimine tekitas kohe tahtmise kuskile heasse armeenia söögikohta kõiki neid põnevana tunduvaid maitseid proovima minna; teaks vaid siis, milline siinsetest tõesti see hea ja autentne Armeenia oma on... Kellelgi teist on kogemusi ja teab? ;). Kui jah, ootan igatahes lahkesti soovitusi :).

Kokkuvõttes üks selline raamat, mille meelsasti enda koduraamatukokkugi soetaks, vaatasin isegi järgi, kas hetkel seda mõni raamatupood pakub suureprotsendilise soodustusega ja tuleb välja, et pakub küll – RR hetkel koguni hinnaga -43%! No ja nüüd ma lihtsalt PEAN selle kuidagi oma plaanivälistesse kuukuludesse ära toppima, kus sa enam sellise vedamise ostuta poodi jätad… :D.

Lõpetuseks sisu kohta ka paar rida: raamat kajastab elu hääbuvas Armeenia mägikülas, kus traditsioone hoitakse au sees ning kuhu on jäänud toimetama vaid käputäis muldvanu inimesi. Neil kõigil on oma raske minevik ja värvikad iseloomud, ent kui osale neist kingitakse ootamatu õnn, jäetakse teiste poolt kõrvale isegi oma kavatsused ära surra. Sest nagu Jeibokantsi Valinka turtsatades ütles: “Kuidas sa nüüd sured. Kui on selline vastutus…”

Soovitan lugeda võtta, see raamat on puhas 192 lehekülge nauditavat kvaliteetaega :).