Kingileid :)

Oi ma olen elevil, leidsin enda arvates nii vinge jõulukingi tüdrukutele... St superkaunite piltidega raamatu, pealkirjaga "20 erakordset tüdrukut kes muutsid maailma". Nu seitsmestel võiks ju olla  äge lugeda nt Coco Chanelist või Marie Curiest või Valentina Tereškovast ning sellest, kuidas nad ise ennast erakordseks lapsepõlves ei pidanud, ent täiskasvanuna saatsid korda väga suuri tegusid? Ja tegelikult, isegi kui need nimed neile hetkel midagi ei tähenda, siis laiema teadmise edaspidiseks annavad ju ikka. Lisaks: lasteraamatu kaudu tutvustada lastele ülalnimetatute kõrval veel Nobeli auhindu võitnud keemikut-füüsikut, paleontoloogi, pakistanlannast naiste õiguste eest seisjat, loomakaitsjat jne on mu meelest ikka väga vahva idee pluss boonuseks tõepoolest on raamatus tõepoolest lihtsalt su-per-ilusad pildid. Oeh, oleks juba jõulud, tahaks kangesti näha, (kas ja) kuidas see raamat kingigisaajatele sama suurt rõõmu pakub  kui kingi leidjale... :).

Ps. Eelmisel aastal said tüdrukud kingikotist samuti raamatu, tol korral "Printsesside kauni maailma". Ka selles raamatus on väga kaunid illustratsioonid, samas tekst ei olnud selline, mida väga lihte ette lugeda... Kaks korda aasta jooksul valisid nad siiski raamatu ka õhtujuturaamatuks ja siis lugesime seda 12 õhtul järjest (just nii paljude erinevate printsesside seiklustest on raamatus juttu). 

Aga üldiselt jah, hetkel konkurentsitult lemmikule ja telekast tuttavate tegelaskujudega My Little Pony "Suurele juturaamatule" on keeruline neile ikka samaväärset alternatiivi leida... :D. 

Fredrik Backman "Mees nimega Ove"

Fredrik Backman "Mees nimega Ove", 319 lk. Tänapäev, 2016.

Väljakutseteema nr 14: "Praegu väga populaarse kirjaniku debüütromaan". 

“Täiesti uskumatu raamat! “Mees nimega Ove”. Ma alustasin sellega eile. Ja pool aega naersin ja päris mitmed korrad nühkisin rusikaga silmi seda lugedes ning lõpuks lihtsalt vajusin avatud raamatu taha magama. Ja polnud hommikul meie majakassiga grammigi pahur, kui ta kell 5 otsustas nõudlikult magamitoa ust kraapides mulle märku anda, et just nüüd on õige aeg õue tahta, vaid võtsin poolelijäänud raamatu ja lipsasin kööki pikka hommikukohvi nautima. Ja kui lõpuks kell ikka nii kaugele jõudis, et koerajalutamis- ja töölesõitmise aeg hakkas sõltumata kiirest lugemisest enne raamatu lõppu peale pressima, ei suutnud ma teda veelgi käest panna ja tegin kaks ühes :D. Mis Teie viimatine superhea raamatulugemiselamus oli? :)”

Just selline raamatukokkuvõte jõudis 30. jaanuaril mu isiklikule Facebooki seinale. Sest ma ju lihtsalt pidin kõigile oma raamatulugejatest sõpradele käigu pealt teada andma, milline hea raamat poodides saadaval on :D. Koos ülikehva kvaliteediga koerajalutus- ja raamatulugemispildiga, sest õues oli ju siis talv ning varahommikul ümbrus parajalt pime ning seda tahtsin ju samuti sõpradele näidata, kuidas ma kaks ühes tegin :D. Ning peale seda kõike läkski raamat mitmesse peresse lugemislaenutusse ja jõudis uuesti ringiga meile koju alles eelmisel nädalal… 

Kuna headele raamatutele lihtsalt pole võimalik liiga palju reklaami teha, siis ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ja otsustasin, et teen ka raamatust parema pildi kui see esialgne hämarusetäpikas ning lisan oma panuse samuti ühe enim tutvustatud raamatu arvustuste hulka. Ja et kõik oleks aus, märgin ära, et mitte väikest rolli ei mänginud otsustamise juures ka see, et lugemise väljakutse täitmiseks sobis loetu samuti nagu valatult… Julgen igatahes soovitada raamat ette võtta kasvõi une pealt ja kinnisilmi, super lugemiselamus :). 

Agrhhhh, no see ajab juba närvi....

Aru ma ei saa, kas Bloggeri tasuta versioonis ei olegi võimalik valida ühe liigutusega kirja fonti ja suurust või ma lihtsalt ei oska... Hullult häirib igatahes, et osad mu postitused on siin valitud põhifondist erinevas kirjas  ja suuruses ning ma ei leia lihtsat viisi nende ühtlaseks muutmiseks. Piilun poole silmaga juba teiste keskkondade poole ka, aga nu kes jälle ütleb, mis see mõistlik alternatiiv on. Ja mis siis teha oma vanade postitustega? Ehhh... Mõtlesin suvel blogimisega alustades, et tasuta versioonist on mulle rohkem kui küll ja kogu sellest kirjutamisest kujunebki pigem mu enda jaoks mälu toetav märkmekogu raamatumuljete kohta ning kes neid peale mu enda siin ikka vaatab aga nüüd niiiiiii häirib ikkagi... Huvitav kas keegi raamatut sel teemal pole kirjutanud? Exel for dummies on olemas, keegi võiks ju olla otsustanud jagada samal viisil A ja B-taseme teadmisi blogimise vallas ka :D. 

Peter Gardos "Koidupalavik"

Peter Gardos “Koidupalavik”, 264 lk. Tallinna Raamatukirjastus, 2016. 

Lugemise väljakutse nr 4: "Raamat, mille sain raamatuvahetusest, kasutatuna või tasuta".  

Aknakate jagab seda raamatut praegu oma klientidele kardinapaigaldust tellides kingitusena kaasa ja nii ta mulle lugemiseks näppu sattus…

Tagakaane tutvustus annab raamatust ülevaate nii: “1945. aasta juunis jõuab Belseni kontsentratsioonilaagris ellu jäänud ungarlane Miklós Rootsi taastusravihaiglasse. Temast on järel vaid luu ja nahk ning tal ei ole peaaegu ühtegi hammast. Arst ütleb, et tal on kuus kuud elada jäänud. Ta on kahekümne viie aastane.Mikósel on teistsugused plaanid. Ta hangib teistes Rootsi haiglates paraneva 117 noore ungarlanna nimed ja aadressid ning kirjutab haigla aias puu varjus istudes kirja viimasele kui ühele neist – 117 täpselt ühesugust kirja oma imeilusa käekirjaga. Ta usub kindlalt, et ühest neist noortest naistest saab tema abikaasa.Taastusravihaiglast sadu kilomeetreid eemal loeb tema kirja Lili … ja kirjutab talle igavusest vastu …”.

Algus tundus paljulubav, suvel loetud Sirelitüdrukutes sain lugeda poolataride vaatenurka koonduslaagrites, Auschwitzi tätoveerijas slovaki oma ja nüüd siis tundus, et on järg ungarlaste käes. Aga läks hoopis nii, et minu üllatuseks koonduslaagri teemast puudutati siin vaid libamisi, põhirõhk oligi asetatud kahe inimese haiglaelule. (Ilmselt) viimasest tulenevalt jäigi sisu ja lugemisest saadud emotsioon minu jaoks lahjaks, ehkki kaasaelamismaterjali (ja ärritavat tegelaste enesekesksust) ning uut teadmist siin ju leidus… Väga kiidan aga teose kaunist “pakendit”, esimest korda nägin raamatut, millelt ümbriskaasi ümbert võttes ei koorunud välja paberkaane kordus või kirjadeta pappkaas vaid hoopis teist tüüpi, ent paberkaane endaga täiesti võrdväärselt ilus kujundus :).

Lugemise väljakutses sain (esialgu) loetu sättida teemasse nr 46: “raamatu pealkiri algab tähega, mida terves minu nimes ei ole” ja omaette teemana on täitsa mõnus see pusimine leida etteantud teemadele vasted taha... Varsti kirjutan siia lugemise väljakutsest ka täitsa eraldi postituse, teemat laiemalt avamata jääb see ehk arusaamatuks ja kaugeks. Aga juba praegu võin öelda, et ka vähempõnevana tunduvate raamatute lõpuni lugemise panemiseks ja üldse sellise teema raamatu ettevõtmiseks, mida muidu kätte võib-olla ei võtakski, on selles osalemine suurepärane motiveerimisinstrument ;).