Neljapäev, 30. aprill 2020

Maria Parr "Väravavaht ja meri"


Maria Parr “Väravavaht ja meri”, 224 lk. Eesti raamat, 2018.

Lugemise väljakutse nr 11: hea laste- või noorteraamatu tiitli saanud teos

Nu ja nagu räägitud, kolmas Maria Parr ka :). Mulle meeldisidki selle kirjaniku raamatud just sellises järjekorras nagu nad mulle lugeda sattusid; Tonje kõige enam, siis Vahvlid ja Väravahi lugu jäi viimaseks. Sest Väravavahi loos oli riidu ja jagelemist ja kiusu tegelaste vahel rohkem kui kahes eelmises raamatus ning praegu, kui niigi läheb pool auru stressamisele selle pärast, et keegi lähedane haigeks ei jääks või kas homme on ikka veel alles koht, kuhu oma igapäevast tööd tegema minna, tahaks kuidagi lugeda ainult helgetest asjadest.... :D.  

Väravavahi raamat on teistmoodi ka selle poolest, et rohkem kui kahes eelmises, kirjeldatakse siin koolielu ja laste omavahelisi suhteid. Selles valguses sobitub hästi konteksti fakt, et kirjanik ise on tegelikus elus õpetaja, küllap sealt see hästitabatud aines tulebki :).

“Vahvlist südamete” järg avab oma sisututvustust nii:
Uue jalgpallitreeneri saabumine toob kaheteistkümneaastase Lena Lidi väravavahikarjääri kohale mustad pilved. Naabermaja Trille mõtiskleb, kuidas avaldada muljet nende klassi uuele tüdrukule. Vanaisa aga jahib merel kõigi aegade suurimat kalapurakat ega muretse põrmugi selle pärast, et hakkab juba vanaks jääma.
Ühe aastaringi jooksul tuleb Lenal, Trillel ja vanaisal võidelda nii iseenda kui ka mässavate loodusjõududega. Nende mereäärsest kodukülast Prõmaka-Mathildest saab nüüd karmimate seikluste, suurte tunnete ja tõeliste draamade tander. Sest mis Lenal ja Trillel üle jääb, kui nende ehitatud parved lähevad põhja, meri uhub pudelposti koduranda, ja keegi ei hooli sellest, mida nad päriselt kõige paremini teha oskavad?
Üks on igatahes kindel – keerulises olukorras need kaks võrratult kokkusobimatut sõpra alla ei vannu. Seda enam, et Lenal on asja kohta oma arvamus: „Tuuslari tuulispask, nüüd peavad nad seal eesliinil küll üles ärkama!“

Jaa, mu elu oleks kindla peale palju vaesem, kui ma seda ägedat Norra lastekirjanikku poleks enda jaoks avastanud. Soovitan kõigile lugeda võtta (või sihtgrupist perekonnaliikmetele ette sokutada ;)) ja ütlen aitäh kõigile  lugemisgruplastele, kelle tutvustused/kommentaarid mu selle autorini juhatasid.

Pühapäev, 26. aprill 2020

Maria Parr “Vahvlist südamed”


Maria Parr “Vahvlist südamed”, 190 lk. Eesti raamat, 2013.

Viimasel ajal on asjad läinud nii, et kui leian kirjaniku, kelle üks raamat mulle meeldib, loen kohe tema ülejäänud eesti keeles ilmunud teosed ka järjest ära. Algas see mul Börjlind’ide krimineliplokiga, edasi tuli Hendrik Groeni vananemiskolmik ning nüüd siis on järg Maria Parri lasteraamatute käes. On ikka vedamine, et ma pole sattunud Aghata Christie otsa neil päevil esimest korda, muidu blogisse sama mustrit jälgides terve aasta muid kirjanikke ei mahukski… :D.

Aga Maria Parri juurde tagasi tulles, see kirjanik on ikka võrratu. Vahvliraamat oli ka sarnaselt Tonjele väga eluline ja helge, mõnus lugeda, lihtne sisukäike jälgida… Täpselt selline, et võtad kätte ja kaevud mõnda oma lugemispessa ning siis enne käest ei pane, kui tagumine kaas ette tuleb.

Raamatu tagakülg avab oma sisututvustust nii: „Vahvlist südamed“ on lugu naabripoisi Trille ja naabritüdruku Lena sõprusest, seiklustest ja vahvlitest. Trille ja Lena elavad väikeses rannakülas ning mõtlevad koos igasuguseid vahvaid asju välja: nad ehitavad majade vahele köisraudtee, mängivad Teist maailmasõda ja teenivad tänavamuusikutena raha. Tihti juhtub aga nii, et laste lõbusast ettevõtmisest saab pöörane seiklus, mille tagajärjed on ettearvamatud. Õnneks on olemas vanaisa ja täta-memm, kes hädas appi tulevad. Aga mis saab siis, kui juhtub midagi niisugust, et mitte keegi ei saa enam aidata?

Ma vaatasin, et “Vahvlist südamed” oli kirjaniku esikromaan ja raamatu järgi on Norras vändatud ka seriaal. Ja et Tonje-raamat oli ilmuja nr 2. Aga palju rohkem Maria Parri ja tema raamatute kohta netist ei leiagi, noppisin lisaks üles veel vaid selle infokillu, et kirjanik pole tegelikus elus sugugi mitte professionaalne raamatukirjutaja vaid hoopis põhikooli õpetaja :). Nii et jah, ei leidnud ma netist seda, mida sinna otsima läksin – et kirjanikul on ilmunud veel umbes 10 raamatut, mille tõlkimist eesti keelde võiks lähiajal oodata :D. Aga nu loodetavasti siis ilmub siiski kirjanikult veel mõni raamat, ma ise olen tänaseks Parrile pea sama müüdud kui Lindgrenile :).

Pühapäev, 12. aprill 2020

Caroline Eriksson “Kadunud”


Caroline Eriksson “Kadunud”, 222 lk. Pegasus, 2017.

Huu, selle looga kaasatrippimine oli nagu sogases vees ja tundmatus kohas põhja järgi kobamine; mul oli juba pool raamatut loetud ja siis ka veel ei saanud pihta, mis toimub… :D.

Tagakaanetutvustus avab raamatu sisu nii:
Ühel päikselisel hilissuve õhtul sõidavad Greta, Alex ja nelja-aastane Smilla asustamata järvesaarele. Greta jääb paati, isa ja tütar lähevad maale. Nad ei tule tagasi. Nende salapärane kadumine ja sellele järgnev palavikuline otsimine viivad kiiresti segaduse ja kaose labürinti. Miks käitub Greta nii imelikult? Mis Alexi ja Smillaga tegelikult juhtus?

Tutvustuses märgitakse lisaks ka seda, et autori kaks esimest romaani põhinevad Rootsis aset leidnud mõrvajuhtumitel ning „Kadunud” on Caroline Erikssoni kolmas romaan. Hakkasin otsima, kas need kaks esimest on samuti eesti keeles ilmunud (võrdluseks, no et vaadata, kuidas autor jutustab lugu reaalses elus toimunud sündmuste põhjal) ja ei leidnud, tundub, et ei ole. Küll aga märkasin, et tõlkida on võetud tema neljas romaan “Mina, vaatleja” ja see raamat on hetkel meil kõikides poodides kenasti saadaval ka. 

Eks näis, kas “Vaatleja” jõuab lähiajal mu lugemislauale, praeguseks on põnevikest ja krimidest mõõt kuidagi täis… Hetkel loen hoopis ammu ette võtmist oodanud Michelle Obama “Minu lugu”. Ja peale seda võib hakata jälle ka raamatukogust tellimiseks endale uut nimekirja välja mõtlema :).  


Kolmapäev, 8. aprill 2020

Harriet Tyce “Veriapelsin”


Harriet Tyce “Veriapelsin”, 268 lk. Varrak, 2019.

Ma olin umbes poole raamatu peale iga natukese aja tagant kindel, et nüüd ma selle pehmiku käest ära panen – nii tüütu kuidagi oli see peategelase pidev juua täis olemine, otsustusvõimetus ja sarvede tegemine, taustaks sisuliselt mitte millegi juhtumine. Ja siis, ma ei tea kas kirjanik vaatas, et raamat on juba pole peale jõudnud ja oleks aeg teemale vunki anda või mis, aga siis järsku hakkas küll asju juhtuma, sisuliselt iga natukse arvu lehekülgede tagant tuli uus totaalne sisupööre… :D.

Tagakaanetutvustus avab raamatu sisu nii:
Alisonil on olemas kõik. Jumaldav abikaasa, hurmav tütar ja tõusuteel karjäär – talle on äsja antud kaitsta esimene mõrvajuhtum. Aga kõik ei ole kunagi nii, nagu paistab ...
Ainult üks õhtu veel. Siis teen sellele lõpu.
Alison joob liiga palju. Ta jätab oma pere hooletusse. Ja tal on armulugu kolleegiga, kelle kalduvus piire ületada võib olla suurem, kui Alison taluda suudab.
Ma tegin seda. Ma tapsin ta. Mind peaks kinni pandama.
Alisoni klient ei eita, et ta pussitas oma abikaasat – ta tahab end süüdi tunnistada. Ja siiski on tema loos midagi sügavalt valesti. Selle naise päästmine võib olla Alisoni esimene samm iseenda päästmise teel.
Ma vaatan sind. Ma tean, mida sa teed.
Kuid keegi on Alisoni saladustest teadlik. Keegi, kes tahab, et Alison tehtu eest maksaks, ja kes ei peatu enne, kui Alison on kõigest ilma jäänud.
Paeluv romaan, mis uurib hirmu ja iha, armukadeduse ja reetmise, armastuse ja viha võimu. „Veriapelsin” toob meieni suurepärase uue hääle psühholoogilise põneviku maastikul.

Äemm, et mis ma oskan kokkuvõtteks öelda… Võib lugeda küll, aga kui teil variante on valida, siis mu meelest leiab poeriiulitelt ka köitvamaid krimisid ja psühooloogilisi põnevikke (näiteks Meyeri “Keemik”ut soovitan /Raamatukodus on seda isegi veel saada, mujal läbi müüdud/, või Bryndza’t või Börjlind’e). Viiepalliskaalal hinnang 2,5-3.

Esmaspäev, 6. aprill 2020

Susan Luitsalu “Ka naabrid nutavad”


Susan Luitsalu “Ka naabrid nutavad”, 272 lk. Rahva Raamat, 2019.

Päris head kujud on siia raamatusse kokku eksisteerima kirjutatud, nii tundub enda elu nullilähedast suhtlust au sees pidavate naabrite kõrval nagu lillepidu :D.

Ja kas ainult mulle tundub, et päris mitme avaliku elu tegelasega saab siin prototüübina paralleele tõmmata? Mul igatahes tekkis küll paar seost, kunagi Kroonikast/lehtedest silma jäänu põhjal :P

Kui ma õigesti mäletan, siis autor ise liigitas oma Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia nominendi kuskil aiandusromaaniks. Tabav väljend küll mu meelest, peenarde, võilillede ja murutraktorite ümber käib siin tõesti pool möllu. Ja hekivajadus tõusetus ka korduvalt :D. Tjah, need hekid… ilmselt sellesama naabrinutu pärast ongi meil edukalt pinnal püsivaid puukoole nii palju, et noored elupuud on nendes sama hästi kui esmatarbekaup :D. Vot idee, kui varsti öeldakse tööl, et homme pole vaja enam tulla, võib hakata netis elupuid müüma. Sest Covid või mitte, napakad naabrid ei kao ju kuskile… :D

Kaasahaaravalt kirja pandud lugu, päris huvitav, mis sisuga raamatud meil veel aastapreemiale nomineeriti. Pean järgi piiluma, ehk saan kaasa seigelda veel mõnedele sama eluliste ja värvikate tegelaskujude igapäevaeludele. Ja teile julgen ka soovitada seda raamatut lugeda võtta, “Ka naabrid nutavad” on kohustustevabasse marineerimispäeva üks väga hästi istuv meelelahutus :).