Esmaspäev, 29. juuli 2019

Robert Bryndza “Tüdruk jääs”

Robert Bryndza “Tüdruk jääs”, 384 lk. Pegasus, 2017. 

Väljakutseteema nr 13: raamat, mille pealkirjas on keegi kuskil. 

Teine raamat, mida Bryndzalt loen (esimene oli lugemisgrupis loosimisega võidetud “Viimne hingetõmme” :)) ja nu läks sellega, nagu esimesegagi – käest raamatut ei saanud enne kui tagumine kaas ette tuli ja hommikul enne tööleminekut vedisin teise isegi koerajalutusringile kaasa, et ikka viimased lehed ka kohe hommikul ära neelatud saaks :D. 
Mulle väga meeldib autori oskus oma tegelased ootamatu nurga all isikupäraseks kirjutada (nt naisuurija, kellel kodus abikaasaks teine naine ja kasvamas väike tütar; lahanguarst, kelle ekspartner terve sarja krimiraamatute autor; peategelane, kelle päritolumaa on Slovakkia), selliseid kombinatsioone ei kohta krimides just sageli. Ja samuti oskab autor hästi kirjeldada inimlikku väikluse erinevaid tahke seoses suhtehierarhiatega tööpostil ning see on samuti teema, mis ilmselt mitmeid lugejaid kõnetab või enda ellu paralleele tõmmates teatud nurga all äratundmist pakub.

Raamatu sisututvustus tagakaanel kõlab nii: töötu noormees leiab Londoni lõunaosas paiknevas pargis paksu jää alt naise surnukeha ja juurdlust kutsutakse juhtima peainspektor Erika Foster. Ilusa noore seltskonnategelasest ohvri elu oli pealtnäha täiuslik. Aga asudes asjaolusid lähemalt uurima, viivad niidid kolme prostituudi tapmiseni – nad kõik leiti kägistatult, käed kinni seotud, Londoni eri paigus veest. Mis saladust varjab küll tüdruk jääs?

Mul on Erika Fosteri sarjast ette võtta veel kolm raamatut: Varitseja öös, Mustjas vesi ja Külm veri. Kui väljakutse täidetud saan, võtan neist kindlasti mõne veel lugeda. Sest sellised tempokad krimid, kus katkise eluga naisuurija ponnistab kõige kiuste ja ajaga võidu järjekordset võigast killerit tabada, neelavad alati mu endasse ja teevad hästi isiklikest päevateemadest pea tühjaks. Ja paistab, et paljudel teistel lugejatel ka - miks muidu see raamat 2016. aastal Inglismaa ja Ameerika Amazonides üks kolmest populaarseimast raamatust oli ;). 

Neljapäev, 25. juuli 2019

Ketlin Priilinn “Miraculum”

Ketlin Priilinn “Miraculum”, 232 lk. Tänapäev, 2015. 

Väljakutseteema nr 47: raamat Eesti autorilt, kelle perekonnanimi algab sama tähega nagu sinul.

No vot sulle milline lõpp, ma ootasin siit oma peas juba täiesti teistsugust the end’i :D. Ja seda ka ei osanud oodata, et raamat viimase peatükiga nii suure ajahüppe teeb :D. Aga tegelikult... ma ei kujuta ette, mis tunne oleks ennast sellises olukorras, nagu raamatu alguses kirjeldatud, leida. Sest ehkki ma üht-teist tean küll sellisest elust, kus viinavõttude pärast oli mõistlikum kodust kas ära minna või sellest kaugemale hoida, siis vanemaks õeks olemisest ei tea ma midagi, minu osa oli see noorem olla…

Apollo pakub hetkel seda raamatut 2.50 eest – seega hea võimalus neile, kes otsivad midagi nt teemasse “Raamat, mille krabad allahindluselt” ;). Tasub igatahes seda raamatut endale soetada või raamatukogust lugeda võtta, teema on kahtlemata lai(em)alt kõnetav ning autoril oskus sündmustikku edasi anda nii, et tunned nagu sa oleksid ise ka kõikide nende vestluste keskel ja terve lugemise aja jookseb silme ees film, kuidas täpselt kõik toimub... 

Üllatav kirjanik minu jaoks, kindlasti loen temalt edaspidi midagi veel ja mul on hea meel, et väljakutse täitmine mind tema raamatut lugema võtma pani. Järgmisena vaatan ehk mõnda tema lasteraamatut, nii eeltöö korras :D. Sest loodan väga, et meie kodu peagi kaheksasteks saavad tüdrukud ka kord lootusetult lugemispisikuga nakatuvad ning Evelini lugude või "Ei iialgi ilma Murita" ettesokutamine võiks ju selleks hea starteri anda, eks? ;). 

Raamatututvustus tagakaanelt ka: Mirjam pidi terve oma lapsepõlve hoolt kandma nooremate õdede-vendade eest, sest alkoholilembesel emal polnud lastest sooja ega külma. Nüüd, lõpuks ometi iseseisev, naudib ta täiel rinnal vabadust ega taha kodus elatud aja peale mõeldagi. Kui aga ema ootamatult sureb ja ilmneb, et tema neljal alaealisel lapsel pole kellegi juurde minna, tuleb neiul seista silmitsi väga raskete valikutega. Kas saata õed-vennad lastekodusse või püüda kogu koormaga jälle ise hakkama saada – taas kord omaenda elu ohvriks tuues?

Esmaspäev, 22. juuli 2019

Ilmar Tomusk “Kõik emad on head”

Ilmar Tomusk “Kõik emad on head”, 64 lk. Elford Press, 2018. 

No pekki! Jälle! :D. Lugesin selle raamatu teemasse nr 52 - sellise Eesti kirjaniku teos, kellel on 2019 ümmargune juubel. Ja siis tutvustust kirjutama asudes sain aru, et korraldasin endale taaskord väljakusevälised tühjad pihud – ümmargune juubel peab nulliga lõppema, minu loetud kirjanik tähistab sel aastal aga 5-ga lõppevat sünnipäeva :D.  

Kahju pole samas selle raamatu lugeda võtmisest karvavõrdki ning tegelikult ootan juba aega, millal koduseitsmestega ka selle üle arutleda saaks. Praegu tüdrukud iseseisvalt mõne taolise raamatu kaanest kaaneni lugemist ette pole võtnud (küll oleme lugenud üheskoos tekstidest lõike) aga eks see sügisest kooliminekuga muutub. Väga huvitav oleks igatahes kuulda ja näha, kuidas raamatutegelasega sama vanad kirjutatu sisu mõistavad ja siinsete tegelaste käitumist hindavad, eriti lõppu. 

Raamatututvustus ise avab oma sisu nii: pisike tüdruk Marike jääb kohe pärast sündimist võõraste tädide kasvatada. Mõne aasta pärast saab ta endale uue ema, kes teda armastab ja kes teeb kõik, et Marike oleks õnnelik. Marike saab alati kõik, mis tal vaja on. Kui kätte jõuab esimene koolipäev, tahab tüdruk, et see oleks tema elu kõige toredam päev. Ometi juhtub midagi, mis selle päeva ära rikub…

Südamlike illustratsioonide eest annan eripunktid (kunstnik Maite Kotta). Ja ise lähen nüüd edasi mõtlema, mida ma ikkagi kogu sellest raamatust (ja raamatu pealkirjapüstitusest) arvan… Uskumatu tükk on igatahes, kergesti endast enam lahti tõmmata ei lase :). 

Reede, 12. juuli 2019

Jaak Roosaare “Rikkaks saamise õpik”

Jaak Roosaare “Rikkaks saamise õpik”, 305 lk. Legual Capital, 2014. 

Väljakutseteema nr 26: raamat, mida loed erialasest huvist. 

Nojah, finantsmaailm ei ole ju tegelikult mu igapäevane töövaldkond. Tundub jube keeruline ka :D. Aga kuna valitsus ähvardab peagi meid kõiki ise oma pensionifondide valitsejateks panna, mõtlesin, et tuleb ennast siis harima hakata ja võtsin silmaringi laiendamiseks selle paljukiidetud “eneseabiõpiku” ette. Sest nojah, too kunagi tehtud plaan, et teine pensionisammas, millesse kogumisega kunagi vabatahtlikult liitusin, annaki mulle pensionärina kõik need kokteilidega reisid palmi all, ei ole täna ju enam väga teema… :D.   

Mis ma oskan öelda, kohati tundsin ennast küll nagu kirjutaja õpikunäide (“Kas tuleb tuttav ette olukord, et pole vahet kui palju sa raha palgana teenid, kuu lõpuks on ikka kõik otsas?” :D). Aga tõtt-öelda oskab autor siin asjad kuidagi nii sõnastada, et see sind üldse ei riiva ning antavatel soovitustel ei ole juures targutamise maiku. Samuti ei olnud minu üllatuseks siin tegemist üldsõnaliste “osta endale aktsiaid nagu kõik maailma rikkad teevad, siis tuleb raha kolinal” või “mõistlik on ootamatusteks endale säästa kuue kuu puhver” postulaatidega vaid autor konkreetselt läbi enda eluliste näidete annab soovitusi, kuidas selleni jõuda, et sul üldse oleks, millega ja millest toda puhvrit või aktsiaostukapitali tekitama hakata ning head nipid tundusid ka need, kuidas majandada mõistliku(ma)lt kulusid toidupoes ja kuidas saada lahti kerdiitkaardivõlgadest…

Tegelikult mulle tundub, et kõige olulisem oma finantskäitumise muutmise juures on ikkagi tahe. Sest kui seda pole, siis pole abi ka ühestki jutust ja nipist. Ning see väide, et mul ju ei jätku midagi säästmiseks, võib olla ka puhas mugavustsoon. Sest nagu näha, tehtav on isegi 400-st eurost toidurahast 100 euro säästmine ühes kuus (mhmh, huvi korral saad selle kohta täpsemalt vaadata TFBank kodulehelt leitavast blogist, kus kahe väikelapsega üksikema kirjeldab oma teekonda aastaga 1300 EUR suuruse säästu poole). Nu ja kui me juba nii kõik kokku hoida oskaksime, küll tuleks siis ka rikkaks saamine, eks? Või no, kaugelt murevabama eluni jõuaks vähemalt. Ja sellestki oleks meil kõigil abi :). 

Natuke raamatust veel ka. Et see ei ole ainult “kuidas väikestest summadest säästa” õpik. Raamat on laias plaanis jaotatud kolmeks osaks, esimeses avatakse seda, mis on üldse rikkus ja kuidas seda mõõta, teises kuidas kapitali koguda ning kolmandas kuhu ja kuidas kogutu investeerida. Mulle endale tundusid head ja ülevaatlikud tabeldatud aruanded kohalike aktsiate dividendimaksete kohta autori enda omatud väärtpaberite pinnalt (info on küll viis aastat vana, aga annab üldpildi jätkuvalt ette) ja toredaks boonuseks olid ka mõtteharjutuse kohad, mis sundisid mind mitmele teemale esimest korda otsa vaatama (nt millised head/halvad harjumused olen kodust kaasa saanud ja milliseid harjumusi tahaksin edasi anda oma lastele). 

Lõppkokkuvõttes üks mõnus ja asjalik tükk, soovitan igal juhul lugeda võtta :). Jutt on sorav ja loogiline ning raamatu läbilugemine läheb kiiresti. Ja muretsema ei pea ka selle pärast, et mis siis saab, kui ma lugemise pooleli pean jätma - kuidagi on autor kogu asja siin nii rääkida/ära kirjeldada osanud, et saad probleemita tagasi teemasse ja ree peale, kui ka pead vahepeal rahatarkusnippide omandamise eluliste põhjuste pärast korraks katki jätma. 

Kolmapäev, 3. juuli 2019

Nina Lacour “Meiega on kõik korras”

Nina Lacour “Meiega on kõik korras”, 216 lk. Päikese Kirjastus, 2018. 

Väljakutseteema nr 5: 2018. aastal ilmunud populaarne noorteromaan. 

Seda tüüpi raamat, millega alguses ma ennast kuidagi vedama ei saanud… aga mis lõpuks sai lõpuni loetud paari tunniga :D. Ja eriti hästi olid mu meelest siin edasi antud erinevad situatsiooni- ja tunnetekirjeldused, just need viiekümne-halli-varjundi-sõbrannasuve omad… :P.

Raamatutuvustus ise avab oma sisu nii: Marin pööras oma vanale elule selja ja lahkus kellelegi sõnagi lausumata. Keegi ei tea tõde nende viimaste nädalate kohta. Isegi tema parimal sõbral Mabelil pole aimu, mis juhtus. Kuigi Marin on põgenenud Californiast tuhandete miilide kaugusele New Yorki, igatseb ta maailma, mis vanaisa surma järel kokku varises. Nüüd, mitu kuud hiljem, on ta üksinda talvevaheajaks tühjaks voolanud ühiselamus ja ootab külla Mabelit. Marin peab silmitsi seisma kõigega, mis on ütlemata jäänud, ning lõpuks astuma vastu üksildusele, mis on end tema südames sisse seadnud.

Kiire ja lihtne lugemine, paras kätte võtta puhkuse ajal rannas või võrkkiiges patareide laadimise kõrvale kui pead millegi hoopis raskemaga koormata ei taha :). 

PS. Postitus sai väga lühike aga no nii läheb, kui raamatu läbisaamise ja kokkuvõtte kirjutamise vahele jääb enam kui nädal..