Anton Hansen Tammsaare "Põrgupõhja uus Vanapagan"

Anton Hansen Tammsaare “Põrgupõhja uus Vanapagan”, 226 lk. Eesti Riiklik Kirjastus, 1954. 

Väljakutseteema nr 10: kohustusliku kirjanduse raamat, mille sisu sa enam ei mäleta. 

Täiesti kohutav raamat, kõik 200 lehekülge oli Ants lihtsalt uskumatult vastik ja alatu ning Jürka lasi järjepidevalt endale ülekohtuselt liiga teha :D. Ja lõpus ei tulnud selle kõige peale isegi mitte õnnelikku lõppu /asjakohast karistust! :D.

Päris huvitav, mida ma keskkooli ajal sellest raamatust arvasin, meeles pole küll midagi ja nüüd lugedes igatahes oli tunne, nagu oleks üldse esimest korda seda raamatut näinud ja tema sisust midagi kuulnud :D. Kas see raamat pidi näitama meile juba neljakümnendatel kapitalismi ülihalbu omadusi? Kutsuma inimesi vankumatult uskuma õndsaks saamisesse? Näitama, milliseid  loomingulisi variante on vaid kahe talu piires tekitada taunitavaid abieluväliseid suhteid? :D

1985. aastal ilmunud väljaande sisututvustus kõlab nii: „Põrgupõhja uus Vanapagan“ on A. H. Tammsaare kui romaanikirjaniku luigelaul, eredalt omapärane ja sügavalt elu ning kodanliku ühiskonna vastuoludesse süüviv teos. Reaalelu tasandil vaadelduna kujutab «Põrgupõhja uus Vanapagan» endast lugu lihtsameelsest mehest, kelle teine oma kavaluse abil orjastab.

Andrus Kivirähki kolmkümmend aastat hiljem kirjutatud eessõna raamatule on aga selline: Minu jaoks on Tammsaare «Põrgupõhja uus Vanapagan» ennekõike lugu maa peale tulnud vanapaganast. Mitte «kibe pilguheit eesti talurahva trööstitusse ellu», «kriitika kapitalistlike suhete aadressil», «kulakluse mõjuv paljastus» või mida kõike Tammsaare romaanist omal ajal leitud on. Raamatuid, kus peremees kurnab sulast, kapitalist proletaarlast, on sadu, aga raamatuid, kus hulgub ringi vanapagan, üsna vähe. Üleloomuliku segunemine igapäevasega mõjub aga alati intrigeerivalt. Tõsi, aegade jooksul on kriitikud kahelnud selleski, kas Põrgupõhja Jürka ikka oli ehtne vanapagan. Või pigem siiski kõigest oma fantaasiates elav külahulluke?

Ning põhjuseks on nimelt see, et Tammsaare vanapagan pole päris seesama vanapagan, kes eesti rahvajuttudes. Seal ei tundnud Kaval-Ants iialgi vähimatki muret selle pärast, et kunagi tulevikus võiks teda tänaste seatempude eest oodata mingi karistus, põrgukatlad ja igavene piin. Eesti rahvajuttude vanapagan pole tõepoolest mitte midagi enamat kui lihtsameelne hiid, midagi karu sarnast – tugev küll, aga püssiga inimese vastu ta ikkagi ei saa ja kui ta juba kord maha on löödud, siis võib teda tagajärgi kartmata nülgida. Jürka on midagi hoopis enamat. Välimuselt ehtne eesti vanapagan, tuksub tema rinnus kristlikust mütoloogiast pärit saatana hing. 

Nu mina ei tea… Kuidagi väga ängistav oli lugeda seda mitusadat lehte järjepidevat kiusamist :D. Nii et kellel valida, soovitan Tammsaarest ette võtta pigem „Kõrboja peremehe“ või „Tõe ja õiguse“ - neis on vähemalt kiusajad pooled /partnerid võrdsemad ;).