D. Hutchison „Liblikate aed“, 284 lk. Pegasus, 2018.
Osutus selliseks raamatuks, kus ma veel lugemise ajal läksin järgi vaatama, kas juba on sellest film ka tehtud – selleks, et võrrelda enda silme ette tekkinud väga konkreetset kujutluspilti Aiast ja sellega seotud tegelastest reaalse linateosega… Noh, veel ei ole (aga on tegemisel :D) ning kui valmib, siis ilmselt vaatan ta ka esimeses järjekorras ära. Sest tundub väga olema sellise sisu ja tekstiga raamat, kus film on võimalik raamatuga võrdselt hea teha :) (nii nagu näiteks juba on võrdselt head Klient, Pelikani memorandum ja/või Roheline miil).
Tutvustus raamatu tagakaanel (minu poolt veidi mugandatuna) ütleb enda kohta nii:
Ilu pole iial olnud nii hirmuäratav. Eraldatud villa juures asub kaunis aed, mis on koduks lopsakatele lilledele, varjupakkuvatele puudele ja kallihinnalistele Liblikatele – noortele naistele, kes on röövitud ja märgistatud detailirohke tätoveeringuga, et nad sarnaneksid päris liblikatega. Seda kollektsiooni valitseb Aednik – viltukasvanud mees, kelle kinnismõte on nende imeliste eksemplaride püüdmine ja säilitamine. Kui aed viimaks avastatakse, viiakse üks ellujäänuist ülekuulamisele ning FBI uurijate ees hakkab kild-killult kokku asetuma üks nende karjääri kõige jubedamaid juhtumeid…
Eile käisin lõuna ajal korra Apollos ja seal oli püststend nende kauniste liblikaprossidega, no teate küll neid, käsitööna nahast tehtud ja kivikestega kaunistatud, igaüks kinnitatud oma väikesele papp-plaadile. Ja mul tuli kohe äsjaloetud raamat uuesti meelde, mis siis, et ise seisin parasjagu keset kümneid muid huvitavaid teoseid… Ei pane imestama, miks valiti Goodreadsis üheks aasta lemmikuks ja kui krimi meeldib, on see ideaalne lugemine just puhkuse ajal - siis lihtsam korraldada oma asju nii, et kaasahaaravat raamatut ei ole vajadust enne lõppu käest panna (sest seda sa nagunii ei taha ;)).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.