Teisipäev, 28. mai 2019

Veronika Kivisilla “Kuni armastus peale tuleb”

Veronika Kivisilla “Kuni armastus peale tuleb”, 221 lk. Kirjastus Hunt, 2018. 

Nüüd läks nii, et raamat sai loetud aga ei klapi mul järsku enam ühegi väljakutseteema alla :D. Algselt plaanisin ta paigutada lahtrisse “Raamat, millest sõber on vaimustuses” aga täpsemalt süüvima hakates leidsin, et selle juures on pigem mõeldud raamatusoovitajana meest/elukaaslast/(mees?)sõpra kui sõbrannat. Siis mõtlesin, et saan täidetud punkti, kus tegevus toimub minu elukohas, aga päris korrektne poleks see ka, ehkki ma suurema osa ärkvel oldud ajast veedan Tallinna linnas. Nu ja sünnipäev on mul ka autorist rohkem mööda kui +/- 2 päeva...  Jääb siis väljakutseväliseks seekord :). 

Nojah, ma poleks teadnud ilmselt sellest kirjanikust ega raamatust mitte midagi veel niipea (ja võib-olla ka üldse mitte kunagi), kui ükspäev poleks mu chatikasti nii nunnu sõnum Carolinalt potsatanud, sisu järgmine: “Hei! Lugesin vahvat raamatut, mõtlesin, et soovitan sulle ka. Sellised lahedad elust enesest väikesed lookesed, hea lihtne lugemine muigvel suuga”. Sellise reklaami peale palusin muidugi raamatukokku eelmiseid raamatuid tagasi viima minnes endale  soovitatu kohe lahkesti välja otsida, ise nii põnevil, et no mis värk on… Nuh, mulle tundub, et natuke nagu nais-Õnnepalu on :D. Just selle igapäevastest elulistest asjadest jutustamise formaadi tõttu, siin raamatus küll nn “originaal-Õnnepaluga” võrreldes oluliselt lühemana ja crop’itud versioonis. Kujundus selle eest on paljudest raamatutest peajagu üle, oskuslikult on mängima pandud tekstides ja lehtedel punane ja valge (mis üllatuslikult lugedes sugugi ei seganud :)) ning kaanele lisatud näpuotsaga veel kuldset sära… Passib hästi kinkeraamatuks, ma ütleks, eriti kui ei tea, mis valdkonna raamatud kingisaajale kõige enam meeldivad. Või koolilõpu puhul, see ka ju praegu kuum teema ;). 

Neljapäev, 23. mai 2019

Daphne du Maurier “Jamaica võõrastemaja”

Daphne du Maurier “Jamaica võõrastemaja”, 264 lk. Varrak, 2019.

Väljakutseteema nr 38: Raamat, mida nägid lugemas kedagi teist. 

Seiklesime märtsis Marianniga (Hyperebaaktiivne) samal ajal Saaremaal ning see oli raamat, mis tal parasjagu pooleliolevana autosse kaasa oli haaratud. Minul lõi selle märkamisel muidugi kohe kellukese helisema - et oi miuke vedamine, üks väljakutseteemasse sobiv raamat jälle nagu maast leitud :D. Ja mul oli kindel plaan oma ägedast tabangust uhke “kuidas-teile-meeldiks-võita-kõik-see!”-tüüpi esitluspilt ka postituse juurde panna aga siis juhtus nii, et Mariann pidi just sel ajal maadlema ülimalt ebameeldiva allergiahooga ning tehtud fotol ei näe seetõttu üldse mitte tavapäraselt avalalt naeratavat noort naist vaid ninjasõdalase moodi vaid silmi vabaks jätvalt üleni jopesse ja mütsi mähitud piigat. Samas teisest küljest - ongi erilisem/haruldasem, eks? :D. 
Nojah ja kuna teema nõudis, panin ennast raamatukogus raamatule järjekorda ja vedisin peale mitmenädalast ootamist ka endale koju, ise täpsemalt süüvimata, millega üldse tegemist on… Oleksite te näinud vaid mu nägu, kui ma lõpuks raamatututvustust lugema hakates avastasin, et tagakaas käib muuhulgas välja õudusfilmide kunni Albert Hichcocki nime :D. Mina, kes ma hirmu-, tulnukulme– ja muidu jubejutte väldin nagu katku, hakkasin juba endale otsima vabandusi raamatu lugemisest pääsemiseks; no umbes stiilis et äkki näen ikka veel kedagi kuskil midagi muud lugemas ja aega aasta lõpuni on ja… Aga no olgem ausad ütlesin samas endale, kus sa siis ikka inimesi niiväga raamatuid lugemas näed kui liikled tööle ja koju igal hommikul/õhtul vaid väikeautos ning ülejäänud päeva viibid aktiivselt ringi sebivas kontoris, kus raamatulugemine kellegi päevatoimetustesse kindlasti ei mahu... 

Kui juba lugema hakkasin, jooksis muidugi kõik normi, mingeid koledaid ründavaid linde või kisavat dušikardinat kuskilt välja ei ujunud, ulmet samuti mitte ning üleüldse lugemine päädis lõpuks sellega et leidsin ennast põnevusega Inglismaa Jamaica Inn hotelli googeldamast et näha, kas selle hoone prototüüp on päriselt ka olemas. On, muide ja näeb ka väga intrigeeriv fotodel välja… :D

Raamatu sisu ise on kokkuvõtvalt järgmine: 
“Voorimees püüab Mary Yellanit hoiatada, et ta sellest Cornwalli rannikul asuvast vihmamärjast ja varemeis paigast eemale hoiaks. Kuid nooruke Mary otsustab siiski täita ema viimase soovi ning minna kartliku tädi Patience’i ja võimutseva onu Joss Merlyni juurde Jamaica võõrastemajja. Juba esimesest silmapilgust tajub ta võõrastemaja ähvardavat õhustikku. Kuid ta ei oska uneski näha, et ta mässitakse nii lootusetult siinsete paheliste skeemide võrku või et nägus ja mõistatuslik võõras äratab temas ootamatu kire. 
Daphne du Maurier’ romaan „Jamaica võõrastemaja” ilmus inglise keeles 1936. aastal ja oli seni eesti keelde tõlkimata. Romaani põhjal on Alfred Hitchcock vändanud ka samanimelise filmi”.

Aitäh Varrakule Mariannile seda raamatut lugemiseks/tutvustamiseks saatmast ja minule põhjust seeläbi andmast samuti lugeda võtta, oli mõnus meelelahutus :). 

Pühapäev, 12. mai 2019

Sebastien Perez, Benjamin Lacombe “Frida”

Sebastien Perez, Benjamin Lacombe “Frida”, 60 lk. Gingko Press, 2017.
Väljakutseteema nr 31: Ilu on vaataja silmades. Raamat, mis võlus sind kauni kujundusega. 
Mu raamaturiiulis on tegelikult 2 raamatut, mis on sinna soetatud justnimelt seetõttu, et ma lihtsat pidin nad oma väljanägemise pärast saama . Mõlemad on kunstiraamatud, üks Frida ja teine Gustav Klimti kohta ja kuigi oleks väga huvitav teile ka toda klimtikat tutvustada, ei jõuaks ma selle lugemisega vist isegi viie aastaga valmis. Sest Klimti-raamat on samuti 1) inglisekeelne ja 2) nii põhjalik ja massiivne, et kaalub kokku 7,8 kg ja suure tõenäosusega jääbki mul ka edaspidi eelkõige piltide vaatamiseks ja konarlikult kõrvalolevate tekstide kokkuveerimiseks. Ning Austriasse reisimise plaanide tegemise boostiandjaks; kunagi tahaksin tema töödest ju vähemalt osa originaale ikka ära näha… 

Frida-raamatu ostsin endale meenena kaasa Londonis vaatamas käidud näituselt “Making Her Self Up” ja sellest tripist kirjutasin natuke pikemalt oma blogis eelmise aasta oktoobris. Klimti kõrval on seda raamatut muidugi vaid tühine 60 lehekülge, aga siin on jälle niiiiiiiiiii ilusad mitmemõõtmelised Benjamin Lacombe pildid . Raamat ongi tegelikult üles ehitatud peamiselt illustratsioonidele ja jaotatud plokkidesse teemade kaupa: accident (läbi mille "kunstnik Frida" sündis), medicine, earth, fauna, love, death, motherhood, posterity ning teemade pildid liiguvad keerukate väljalõigetena läbi lehekülgede, moodustades lõpuks kolmel lehel terviku; nt armastuseteemas nii, et esimesel lehel näeme Diegot Frida mõtetes, teisel kuulsat kahte Fridat, Diego tagaplaanil kõrgumas ja kolmadal täismahus Diegot ennast, käes seesama kahe Frida süda. Raamatu lõpus on kuuel lehel kogu teemast ka huvitav kokkuvõte ja veel peale seda kronoloogiline loend oluliste aastaarvudega Frida elust. 


Raamatututvustus sisu kohta kõlab kirjastaja poolt umbes nii: avasta austusavaldusena ühele 20. sajandi olulisemale kunstnikule erakordse Frida Kahlo elu läbi Benjamin Lacombe ja Sebastien Perezi silmade. See on album, mis viib sind ühe väga mitmekülgse mehhiklase maailma ilusate ja värviliste illustratsioonide kaudu. 

Jeihhh, tehtud (pühib kergendatult naerma puhkedes otsaesiselt higi ). Ja nüüd pean veel ühe võõrkeelse raamatu läbi loetud saama, seekord väljakutseteemasse nr 46 .

Neljapäev, 9. mai 2019

Jean Marie Gustave Le Clézio “Diego ja Frida”

Jean Marie Gustave Le Clézio “Diego ja Frida”, 218 lk. Kunst, 2007.

Väljakutseteema nr 1: Raamat, mida tahad lugeda. Sõnasta ise teema pealkiri! “Loe üks raamat suurest kunstnikust/suurtest kunstnikest”. 

Nojah, tegelikult laenutasin ma loetud raamatu eelkõige selleks, et järgmise väljakutseteema alla (Ilu on vaataja silmades) valitud teose sisu ja pilte paremini mõista. Aga et seda tundus teemana jällegi nii keeruline sõnastada, jäi pealkiri lõpuks nii. Sest jah, järgmine raamat, ehkki olemuselt eelkõige kaunis pildialbum, on inglisekeelsete teksidega ja nii pühitseski siis eesmärk mulle abinõu… :D.

Tõtt öelda olin ma päris üllatunud, kui avastasin, et selle kunstnikepaari kohta on meil täiesti arvestatava paksusega eestikeelne raamat ilmunud. Googelmoogel andis sellele muidugi hiljem ka vastuse, miks – Frida sünnist möödus 2007. sada aastat ning meie KUMU-s tähistati seda sündmust Taani Teatrikoolist võrsunud rahvusvahelise trupi tantsulavastuse “Alegria y Dolor” etendamise ja  auditooriumisse üles pandud Frida reprode eksponeerimisega. Ning (ilmselt siis?) just sellega seoses leiti, et mõistlik oleks “kirjastamises osalemise programmi raames tänu Prantsuse Välisministeeriumi, Prantsuse Suursaatkonna ja Tallinna Prantsuse Kultuurikeskuse abile” ka teemat puudutav raamat välja anda; muuseumi direktriss ja kirjastuse osanik oli tol ajal sama isik… KUMU muide praktiseerib seda “korraldada näitus & välja anda seonduv raamat” praktikat tänaseni, ma isegi alles mitte väga ammu keerutasin peale Sittowi näituse külastamist ostumõtetega näpu vahel “Mina, Milda ja meister Michelit” ja veel enne seda “Eveline von Maydelli Mustvalget maailma” (viimane oli baltisaksa aadlidaamist siluetikunstnik, kelle II maailmasõja keerises Eestisse maha jäänud vinget kunstikogu oli Kadrioru lossis võimalik imetleda 2014).

Raamat ise väga ladus lugeda ei olnudki, võte, kus tektsi on ohtralt põimitud tsitaate kunstnike kirjadest ja artiklitest ning omistatud seejärel nende valguses  neile tundeid, mõtteid ja käitumispõhjendusi, jäi mulle lõpuni kuidagi võõraks. Aga ülevaate kunstnike elust ja Mehhiko (lähi)ajaloost andis hästi ja viimaste saamine oma pilti ju tegelikult oligi seekord mu eesmärk. 

Raamatututvustus tagakaanel avab oma sisu nii: “Kui noor Frida Kahlo teatab kavatsusest abielluda Diego Riveraga, kommenteerib ta isa sapiselt: “See oleks elevandi pulm tuviga”.
Kõik võtavad skeptiliselt vastu uudise selle erutavalt kauni, kuid hapra tervisega tüdruku abielust mehhiko monumentaalmaali geeniusega, kes on Fridast kaks korda vanem, kolm korda kogukam ja naisteküti kuulsusega. Diego on ka kommunist, kes kutsub oma freskodel töölisi üles haarama matšeeted ja püssid, et kukutada rõhujad. Raamat jutustab nende kohtumisest, armastusest Mehhiko ja selle indiaanimineviku vastu, tutvusest Trotskiga, aga ka paari raskest suhtest ning Frida traagikast – valust ja üksindusest, mis peegeldub ta vapustavalt avameelsetel maalidel”. 

Mis ma oskan öelda, kui otseselt emma-kumma kunstnike fänn ei ole, siis ilmselt väga see raamat pinget ka lugemiseks ei paku. Aga kui nt kunstiajaloo  Mehhiko-nurk laiemalt huvitab, siis soovitan muidugi ette võtta :). 

Esmaspäev, 6. mai 2019

Lars Kepler “Laatsarus”

Lars Kepler “Laatsarus”, 429 lk. Pegasus, 2018. 

Väljakutseteema nr 2: Fännid, andke tuld – skandinaavia krimi!

Oslos leitakse ühest korterist surnud mees. Kui politseinik avab köögis sügavkülmiku, teeb ta õõvastava leiu. Ohvriks osutub keegi seni tundmatu hauarüvetaja ja trofeede koguja. 

Mõni päev hiljem võtab Joona Linnaga ühendust üks saksa politseikomissar ja palub abi seoses Rostocki lähedal kämpingus toimunud mõrvaga... Hakkab välja kujunema muster, mis peagi kõigile asjaosalistele õudusunenäoks muutub.  

Joona Linna sarja 7 raamat, põnev lugeda nagu alati. Vahepeal panin raamatu kinni ja riiulisse ka ning otsisin endale muud tegevust, sest ma ei tahtnud, et üks mulle sümpaatne tegelane kohe-kohe võikalt ära tapetakse ja see moment jõudis juba eluohtlikult lähedale :D. Ja see pole esimene kord, kui kirjanik mind tavapärasest erinevalt käituma paneb; Tuletunnistajat lugedes magasin mõnda aega näiteks nii, et koridoris pidi öö läbi lamp põlema… :D

Eks nende sarjadega on nagu on. Kui eelmised kuus raamatut on kodus, siis muidugi ei jää soetamata ka seitsmes, eks. Ja kaheksas kui tuleb ja… :D. Ja minu pärast ainult hoogu kirjanikepaarile, küll ma tähtpäeva leian, et mõtestatud põhjusega raamatupoodi preemiaks minna :D. Ehkki jah, kui nüüd jutt juba skandinaavia kirjanikepaaride peale läks, siis too Roslundi ja Thunbergi “Karutants” oli mu meelest oma sisuideelt ja kirjastiililt isegi ägedam tellis. Oh, peakski kontrollima, kas “Kolm tundi”, “Kolm minutit” ja “Kolm sekundit” on sama head kui Karutants (neis on Roslundiga kahassekirjutaja teine). Panen endale märke sellest mõttest igal juhul maha, kui muud väljakutseteemad täidetud, saan ka need lugemiseks ette võtta :). 

Reede, 3. mai 2019

Terry Pratchett “Mort”

Terry Pratchett “Mort”, 300 lk. Varrak, 1999. 

Väljakutseteema nr 45: “Raamat mõnest fantaasiasarjast”. 

Pratchett on ikka imeline kirjanik – natuke rohkem kui aastaga on tõsiusklikust “äh, milleks mulle väljamõeldud ulmeasjad ja vampiirilood kui nii palju häid ja tõsielulisi seiklusi on saadaval!” saanud keegi, kes täitsa ise ja suure mõnuga juba kolmanda raamatu Kettamaailma seiklusi endale lugemiseks koju vedib :). 

Huvitav küll kuidas kirjanik tavaelus rääkis? Lugedes tabasin end rohkem kui korra seda soovimast kuulda. Sest kindlasti ei saanud see olla tavaline mehe juures, kes näiteks üht jalgalaskmisolukorda on kirjeldanud nii: “Ülejäänud rahvas haihtus nagu kaste päikese käes, jättes järele vaid need raskepärased, osavõtmatud mehed, kes – kui Wa oleks makse maksnud – oleksid läinud maksusoodustuse alla kui ettevõtte põhivara”; eks? Ma vaatan, äkki leian netist mõne temaga tehtud intervjuu… :D. 

Vaatasin praegu, et olen päris hästi sattunud seni lugema esimest ja teist osa Rincewind sarjast ja nüüd ka esimest osa Surma omast, netist on leitav nii äge kaart – The discworld reading order guide 2.0 - millel kõik raamatute omavahelised seosed välja toodud. Kindlasti võtan just selle järgi veel tema raamatuid ette, tõenäoliselt järgmisena siis kas Ürgsortsi või Vikatimehe :). 
Lühike sisututvustus raamatu enda kohta ütleb nii: Ühel mitte eriti ilusal päeval tunneb Surm, et ta on Kurbus, see tähendab, et ta tunneb mõtlikku kahetsust selle pärast, et asjad on nii, nagu nad ilmselt on. Seetõttu jätab ta oma kohustused õpipoiss Morti hooleks ning püüab ise end kuidagi lõbustada. Ta proovib kalapüüki, õnnemänge, tantsimist ja napsi, nelja väidetavalt elu suurimast mõnust aga pole kindel kas ta nende mõttest aru saab. Mort on aga surelik ja miski inimlik pole talle võõras, seepärast ei jäta teda külmaks ka printsess Keli ilusad silmad. Ta päästab Keli surmast ning tekitab sellega loomulikult Kettamaailma asjades kohutava segaduse, sest Universum on printsessi surma juba teadmiseks võtnud. Ja Universumit ümber veenda pole sugugi lihtne...

Väga mõnus teistmoodi asi oli see raamat lugemiseks ette võtta, minu poolt kindel raamatusoovitus :). Ja Varrakule / asjatundlikele tõlkidele samuti aitäh meile sarja eesti keelde tõlkimise eest, englishis ja omapead ma poleks tõenäoliselt kunagi kirjaniku ägedate raamatuteni jõudnud.

Kolmapäev, 1. mai 2019

Susan Luitsalu “Minu Dubai. Klaasist linna kuldne sära”

Susan Luitsalu “Minu Dubai. Klaasist linna kuldne sära”, 246 lk. Petrone Print 2018. 

Väljakutseteema nr 23: “Üks raamat Petrone Prindi Minu-sarjast, ilmunud 2017-2019”. 

Susan Luitsalu nimest ja kirjutamisstiilist sain teadlikuks 2013 aastal, kui googeldasin mingit koogiretsepti ja sattusin nii tema blogis olevale “kokaraamatute vandenõuteooriate” postitusele. See kirjatükk on muide ka täna netis kättesaadav ja ma soovitan seda kindlasti lugeda võtta kui 
vajate päevast naerudoosi või 
- olete mõelnud, et täna on just see päev, kui võiks katsetada mingi uue koogiretseptiga. 
Kook ise võib seejärel muidugi küpsetamata jääda aga garanteeritud hea tuju saate kindlasti… :D. 

Nojah ja sellesama kunagi loetud laheda kokaraamatuloo ja siis nähtud kirjutamisstiili tõttu otsustasin, et kui Minu Dubai on ühe postituse asemel midagi samasugust, lihtsalt 200 lehekülge, siis ma tahan seda lugeda küll. Seda enam, et olin just lõpetanud Minu Iisraeli ja peale selle raamatu kahtesadat lehekülge kohe isutas midagi palju tempokamat ja sisukamat ette võtta...

Ma tegelikult olen Minu-sarja eelnevalt vähe lugenud, napilt üle 10 raamatu: kõik Eestid (sest no, kes ei tahaks siis teada, mida teised meist arvavad :D), Alaska, Maailmameri, Afganistan (otsustasin lugeda, sest sihtkohad tundusid eksootilised ja põnevaid seiklusi lubavad), Guatemala (sest kunagised kolleegid kolisid sinna riiki elama) ning Horvaatia, Dublin, Iisrael (tegin plaane nendesse riikidesse/linnadesse kohe-kohe reisida). Ja miks olen vähe lugenud? Sest selle loendi juures jookseb minu jaoks suht punane joon mööda Guatemalat ja vähemalt siin loetletud raamatute tagumise kolmiku osas olen vägagi nõus Ivar Volmari mõttega et “need raamatud on pigem sellised “kohvijutud naabrinaisega ilmast ja meestest” kuna sisaldavad ohtralt küll kirjanik-blogijale endale tähtsaid olukordi ent lugejale jäävad need liiga triviaalseteks, argisteks ja rutiinseteks olukordadeks, sündmusteks ja karakteriteks”. Samas joonetagust esimest plokki kiidan, neis oli väga põnev jälgida autorite teekonda meiega jagatud situatsioonides ja/või osatud tavaolukordi hästi kirja panduna lugejani vahendada ning viimatiloetud Dubai-raamatu lahterdan ka tollesse esimese klubi sahtlisse. Ning ilmselgelt pole ma oma sellise hindamisega siin ka üksi – raamatukogus olid enne mind raamatule ennast lugemisjärjekorda pannud lausa 6 inimest, mu isiklik senine järtsis-sabatamise / ootamise rekord ning väljalaenutamisel rõhutati, et hilineda tagastamisega ei tohi ja pikendada raamatut onlines ei saa, järgmised samuti juba ootavad… :D.  

Maailmas on nii palju häid ja erinevaid raamatuid mida ma tahan veel lugeda aga ka kõige parema tahtmise juures kõigi nendeni kindlasti ei jõua. Seetõttu olen hakanud vägagi hoolikalt valima seda, mida järgmisena lugeda võtan ja olen ärritunud iga kord, kui mu tihedate aukudega sõelast ikkagi mingi jama läbi lipsab :D. Susan Luitsalu raamat minu isiklikku jamakanalisse sattumise pärast muretsema ei pea, eelkõige just oma kirjutamisstiili pärast, ses mõttes on tema raamat ehk kõige rohkem sarnane Justin Petrone eestikatega – loed, tunned olukorra ära, turtsud naerda… Ja oled lõppkokkuvõttes rahul, et seda raamatut lugeda võtsid. Sest mõnikord saab sisust määravamaks hoopis vorm :).