Pühapäev, 29. september 2019

Mele Pesti, Kristjan Jansen “Mate ja miljon mahla”

Mele Pesti, Kristjan Jansen “Mate ja miljon mahla. Üheksa kuud Lõuna-Ameerikas: Argetiina, Paraguai, Boliivia, Tšiili, Brasiilia”, 199 lk. Välja antud autorite kulu ja kirjadega, 2009.  

Väljakutseteema nr 3: raamat, mille pealkirjas on number 9 või 19. 

Ma ausalt ütlen, see oli puhas hädatapp, ma lihtsalt pidin mingi raamatu siia teemase leidma ja googelmoogelis ette jäänud variantidest tundus Mate-raamat kõige sobivam lugeda võtta. Lugesin teda ka nii kuidas juhtus, vahepeal ei avanud mitu päeva raamatul kaantki… Aga nu lõpetatud too 200 lehte mul lõpuks ikkagi sai :).

Üks autoritest on trip.ee looja ja see on küll netileht, millelt olen aastaid mõnes oma eelplaneeritavas reisisihtkohas paremaks hakkamasaamiseks nippe piilunud :). Raamat ses mõttes nii konkreetne polnud - no et võtad nt Tšiili lahti ja seal on kõik parem/halvem üksteise all järjest erinevate kirjutajate poolt lugeda võtta; siin anti küll soovitusi ja räägiti riigi lugu, aga põimituna autorite isiklikesse tutvustesse, juhuslikesse hetkedesse… 

Mis mulle siin raamatus meeldisid, olid viidatud filmisoovitused, kõik seotud parasjagu poolelioleva riigi/teemaga ja viimne kui üks kirjelduse järgi niiii põneva sisuga. Ja too “kriitiline essee reisimise ajendite ja olemuse muutumisest 21. sajandil” raamatu lõpus on ka üsna mõtlemapanev ;). Pluss väga minu konti mööda olid ka siinsed lakoonilised, paari hooletu joonega tõmmatud mustvalged illustratsioonid, kuulu järgi ühe autori muidu märkmikuserva visandatud tööd :). 

Raamatututvustus ise avab ennast meile nii: 
“Mate ja miljon mahla” maalib pildi Lõuna-Ameerikast, nii nagu see kahele noorele eestlasele, Mele Pestile ja Kristjan Jansenile jalgsi, rattaga, busside ja rongidega reisides silma jäi. Lapsest peale kaartidelt ja raamatutest uuritud lemmik-maailmajagu sai üheksa kuu jooksul lähistroopikast jäämägedeni läbi rännatud ja raamatusse pandud, pikituna inimestelt kuuldud lugude ja märkmikuserva visandatud joonistustega.

Nujah, eks ajadega kipub tihtipeale nii olema, et kellele ema, kellele tütar... Kui oled seda tüüpi reisija, kes leiab oma soovitused pigem blogidest ja Minu-sarjast, siis see raamat on ette võtmiseks just sobiv. Kui otsid aga Silmaringi teejuhi tüüpi faktitellist, siis ainsaks abimeheks ära teda enne trippi endale kindlasti jäta ;). 

Neljapäev, 19. september 2019

Daniel Cole “Timukas”

Daniel Cole “Timukas”, 372 lk, Varrak, 2018. 

Väljakutseteema nr 14: raamat, mille tegevus toimub Inglismaal. 

Nu tegelikult toimub tegevus siin vaheldumisi Inglismaal ja Ameerika Ühendriikides ning uurijate töögrupp on ka seekord rahvusvaheline. Aga eks meie piirideta ja infot sekunditega liigutada võimaldavas maailmas asjad järjest rohkem sellise töökorralduse poole liiguvadki, ka päriselus. Sest kurjategijate järgi tuleb üle piiride liikuda ju ka politseinikel. 

Mulle tundub praegu, et lihtsam oleks lugeda neid kahte raamatut järjest, mul jäi kahe osa lugemise vahele 8-9 kuud ja ma juba ei mäletanud kõiki nüansse esimesest raamatust, millele teises viidati. Ja esimest lugesin kuidagi suurema õhinaga… Aga see võib olla tingitud ka üldisest errorist, mis mu lugemisi hetkel kaetab, ma kohe kuidagi ei saa ennast tagasi sellisesse entusiastlikku lugemisstaadiumisse nagu mul eelmise aasta lõpus/uue alguses peal oli :D. Oi, kui saaks, mul oleks väljakutse vist tänaseks juba täidetudki :D. 

Raamatu viimastel lehel lubab autor, et Timukas on teine osa terviktriloogiast. Ei kujuta ettegi siis, kuhu see lugu lõpuks välja viib, raamatu lõppu sellisena nagu ta saabus, küll ei oodanud... 

Raamatutvustus ise avab oma sisu nii: kaltsunuku mõrvadest on möödas poolteist aastat, mille jooksul on Emily Baxterist saanud üleminspektor. Siis leitakse New Yorgi Brooklyni silla külge riputatud Kaltsunuku poosis surnukeha, mille rinnale on lõigatud sõna „Sööt”. Tapetud on ka New Yorgi politseinik, kelle rinnaesist kaunistab sõna „Marionett”.
USA-st saabuvad Londonisse üliprofessionaalne FBI eriagent Elliot Curtis ja salapärase minevikuga CIA eriagent Damien Rouche, et paluda Baxteri abi nende tapmiste uurimisel ja vestelda vanglas istuva Kaltsunuku mõrvari Lethaniel Massega. Sellele järgneb kahel pool Atlandi ookeani ootamatute pööretega klaperjaht niiditõmbajale, kelle ohvrite − söötade ja marionettide − hulk ulatub sadadeni ja kes on oma jälitajatest kogu aeg sammu võrra ees.

Kui ma õigesti aru sain, on kolmas osa englishis juba ära ilmunud. Nu ootame siis eestikeelse raamatu ilmumist ka; keegi teadjamatest ehk oskab öelda, millal see juhtuda võiks? ;). 

Esmaspäev, 16. september 2019

Maria Duenas “Õmblejanna Madriidist”

Maria Duenas “Õmblejanna Madriidist”, 595 lk. Toledo Kirjastus, 2016. 

Väljakutseteema nr 50: raamat, mille tegevus toimub sõja ajal. 

Viimasel ajal on mul nii kokkuvõtete kirjutamised kui raamatulugemised päevadeks venima jäänud, varsti-varsti on mul sedasi edasi lastes väljakutse äratäitmisega päris peenike pihus…

Õmblejanna Madriidist on põneva lahendusega spioonikas, eluliselt väga usutav ka kogu oma tervikus. Ja lisaks veel seda tüüpi tänuväärne raamat, mis ilukirjandusliku loo taustal huvitavalt ja meeldejäävalt faktikindlat ajalooteadmist juurde annab ning seda sellisel vähem tuttavamal teemal nagu Maroko koloniseerimine vanade Euroopa riikide poolt koos hispaaniakesksete käsi-peseb-kätt-mängudega II maailmasõja eelõhtul / ajal... “Tuulest viidud” on muide teine selline, mida lugedes konkreetne ajaloolõik (Ameerika kodusõda) nagu möödaminnes palju selgemaks saab, rohkem praegu võrdselt sama häid näiteid ei meenugi. 

Raamatututvustus tagakaanel avab oma sisu nii: on 1936. aasta. Mood nõuab lainelisi soenguid, pärlikeesid ja pitsiga sigarette, viltuseid kübaraid, siidsatääni ja naiselikku vööjoont. Madriid on ärev ja ebakindel. Marokos valmistuvad sõjaväelased kukutama Hispaania vabariigi seaduslikku valitsust. 

Õmblejanna Sira on suurte illusioonide tiivul sattunud kodusest Madriidi agulist Marokosse, kus pulbitseb rahvusvaheline suurilmaelu. Selle sära kustub aga isiklike saatuselöökide ja ajaloo keerdkäikude mõjul ning Sira leiab end võõral maal täiesti üksi. Parseldajast pansionipidaja abiga paneb ta püsti kontinendi glamuurseima moeateljee, valutades samal ajal südant sõjast räsitud kodumaa saatuse pärast.

Kui ma õigesti mäletan, jäi mulle selle raamatu lugemissoovitus silma kellegi lugemisaasta kokkukkuvõttest… Aitäh igatahes soovitamast, oli mõnus lugeda küll too “Hispaania viimaste aastate suurim menuk” :).