Cilla
ja Rolf Börjlind “Uinu, pajuurvake”, 463 lk. Sinisukk, 2018.
“Lahtikaevatud hauast avanes sünge pilt. Suguelundite
põhjal võis arvata, et laip kuulus noorele poisile, kuid säilinud ei olnud
eriti midagi. Kõhuõõs oli lõhki rebitud ning siseelundid kadunud. Suurem osa
laiba pehmekoest oli kadunud või tükkidena keha kõrval. Nägu oli hullusti
kannatada saanud. Vasakul käel puudus kaks sõrme ja üks jalg oli kogunisti
puudu. Räbaldunud püksisäärest turritas murtud reieluu.
2015. aasta sügis. Rootsit on tabanud
pagulaskriis. Vabatahtlikud üritavad anda endast parima, et sisserännanuid
aidata, ent mitte kõigil ei ole nii head kavatsused …
Mette Olsäteri uurimisrühm hakkab tegelema
metsast leitud surnud poisi juhtumiga. Poisi isikut ei õnnestu tuvastada, ent
mõrvarelv ja poisi mustlaslik välimus vihjavad, et vastuseid võib leida
Rumeeniast. Nii saadabki Olsäter uurijad Tom Stiltoni ja Olivia Rönningu
Rumeenia pealinna, et loosse selgust tuua. Kuid ka Bukarest ja selle sünged
kanalisatsioonikäigud ei anna uurijatele vajalikke vastuseid loo lahendamiseks.
Ohvrite arv aga kasvab, sest Rootsist
leitakse veel kahe lapse surnukehad. Kogu mõrvamüsteeriumisse toob viimaks
selgust Nigeeria tüdruk Folami. Infokildudest moodustub selgem pilt ning karm
tõde tuleb päevavalgele”.
Viimane
osa Cilla ja Rolf Börjlind’i krimiraamatutest, kus seekord võtmesõnaks
esmapilgul pagulased, loo koorumahakkamisel aga midagi veel suuremat (ja
jõhkramat)… Googel-moogel väidab, et eelmisel aastal ilmus kirjanikelt ka viies
raamat, loodetavasti tõlgitakse siis see samuti meile eesti keelde :). Mina
ootan igatahes nende järjekordse raamatu ilmumist väga ja loen nüüd Börjlind’ide
raamatuid skandinaavia krimidest parimaks, mis mulle seni näppu sattunud… Või
no okei, “Karutants” oli ka väga-väga hea :). Aga Kepler(id) said küll tugeva
konkurendi :P.