Alex Michaelides “Vaikiv patsient”

Alex Michaelides “Vaikiv patsient”, 348 lk. Pegasus, 2019. 

Väljakutseteema nr 6: 2019. aastal ilmuv debüütteos.

See raamat sai mul läbi teda kõikidele oma sõitudele kaasa vedides, Lätis Rammsteinil jõudis ta ära käia ja tiiru Šotimaalegi kaasa teha... Aga no mina ei tea,  kuidagi vähetempokaks ja venivaks jäi kogu see lugu mulle; eks paljulubavad “tõeline haruldus, täiuslik thiller”, “vapustavalt hea” ja “rekordeid purustanud debüütpõnevik” esikaanel kloppisid ootuse jälle kosmosesse ka… 

Iseenesest teema on raamatul põnev ja kuuldavasti teeb Brad Pitt selle järgi ka filmi. Viimase äravaatamine huvitaks mind nüüd küll, just seetõtu, et näha, kuidas seal võetakse kujutada Alicia maale, autoavariist, ingel-Gabrielist, tädi Lydiast, Alkestisest, tulekahjust. Mul endal tekkis nendest lugedes igatahes väga konkreetne ettekujutus silme ette ja oleks põnev neid teiste nägemusega kõrvutada :). 

Raamatututvustus ise avab oma sisu nii: 

Alicia Berenson peab päevikut, et oma mõtteid lahti kirjutada ning tõestada armastatud abikaasale, et kõik on hästi. Ta ei tahaks ealeski Gabrieli muretsema panna või talle valu põhjustada. Kuni ühel õhtul tulistab Alicia Gabrieli viis korda näkku ega räägi pärast seda enam sõnagi.

Psühhoterapeut Theo Faber on veendunud, et tema võimuses on Alicia rääkima panna, ehkki kuue aasta jooksul pole see kellelgi õnnestunud. Alicia loo uurimisest saab Theole kinnismõte ja ta avastab, et naise vaikimise põhjus peitub palju sügavamal, kui esiotsa arvata võis. Aga kui Alicia viimaks rääkima peaks, kas siis Theo ikka on valmis tõde kuulma?

Raamatukujunduse eest eripunktid, mu meelest eestikeelsel tõlkel on kaanepilt kaugelt ilusam ja mõjusam kui ühelgi teisel :). Korra mõtlesin, et äge oleks luua tutvustuspildiks raamatukaane kõrvale ka enda näost ja mõne KUMA prossiga samasugune liblikaga kuvand, aga professionaalsest meigikunstnikust / fotograafidest sõbrannadega selleks ühise vaba aja klappimasaamine oleks lükanud pildi saamise uude aastasse… Kui kellelgi aga endal oskused (või vabama ajaga sarnaste oskustega sõbrannad) minu mõtte realiseerimiseks olemas, olete lahkesti vabad soovi korral ideed kasutama ;). 

Daphne du Maurier “Jamaica võõrastemaja”

Daphne du Maurier “Jamaica võõrastemaja”, 264 lk. Varrak, 2019.

Väljakutseteema nr 38: Raamat, mida nägid lugemas kedagi teist. 

Seiklesime märtsis Marianniga (Hyperebaaktiivne) samal ajal Saaremaal ning see oli raamat, mis tal parasjagu pooleliolevana autosse kaasa oli haaratud. Minul lõi selle märkamisel muidugi kohe kellukese helisema - et oi miuke vedamine, üks väljakutseteemasse sobiv raamat jälle nagu maast leitud :D. Ja mul oli kindel plaan oma ägedast tabangust uhke “kuidas-teile-meeldiks-võita-kõik-see!”-tüüpi esitluspilt ka postituse juurde panna aga siis juhtus nii, et Mariann pidi just sel ajal maadlema ülimalt ebameeldiva allergiahooga ning tehtud fotol ei näe seetõttu üldse mitte tavapäraselt avalalt naeratavat noort naist vaid ninjasõdalase moodi vaid silmi vabaks jätvalt üleni jopesse ja mütsi mähitud piigat. Samas teisest küljest - ongi erilisem/haruldasem, eks? :D. 

Nojah ja kuna teema nõudis, panin ennast raamatukogus raamatule järjekorda ja vedisin peale mitmenädalast ootamist ka endale koju, ise täpsemalt süüvimata, millega üldse tegemist on… Oleksite te näinud vaid mu nägu, kui ma lõpuks raamatututvustust lugema hakates avastasin, et tagakaas käib muuhulgas välja õudusfilmide kunni Albert Hichcocki nime :D. Mina, kes ma hirmu-, tulnukulme– ja muidu jubejutte väldin nagu katku, hakkasin juba endale otsima vabandusi raamatu lugemisest pääsemiseks; no umbes stiilis et äkki näen ikka veel kedagi kuskil midagi muud lugemas ja aega aasta lõpuni on ja… Aga no olgem ausad ütlesin samas endale, kus sa siis ikka inimesi niiväga raamatuid lugemas näed kui liikled tööle ja koju igal hommikul/õhtul vaid väikeautos ning ülejäänud päeva viibid aktiivselt ringi sebivas kontoris, kus raamatulugemine kellegi päevatoimetustesse kindlasti ei mahu... 

Kui juba lugema hakkasin, jooksis muidugi kõik normi, mingeid koledaid ründavaid linde või kisavat dušikardinat kuskilt välja ei ujunud, ulmet samuti mitte ning üleüldse lugemine päädis lõpuks sellega et leidsin ennast põnevusega Inglismaa Jamaica Inn hotelli googeldamast et näha, kas selle hoone prototüüp on päriselt ka olemas. On, muide ja näeb ka väga intrigeeriv fotodel välja… :D

Raamatu sisu ise on kokkuvõtvalt järgmine: 

“Voorimees püüab Mary Yellanit hoiatada, et ta sellest Cornwalli rannikul asuvast vihmamärjast ja varemeis paigast eemale hoiaks. Kuid nooruke Mary otsustab siiski täita ema viimase soovi ning minna kartliku tädi Patience’i ja võimutseva onu Joss Merlyni juurde Jamaica võõrastemajja. Juba esimesest silmapilgust tajub ta võõrastemaja ähvardavat õhustikku. Kuid ta ei oska uneski näha, et ta mässitakse nii lootusetult siinsete paheliste skeemide võrku või et nägus ja mõistatuslik võõras äratab temas ootamatu kire. 

Daphne du Maurier’ romaan „Jamaica võõrastemaja” ilmus inglise keeles 1936. aastal ja oli seni eesti keelde tõlkimata. Romaani põhjal on Alfred Hitchcock vändanud ka samanimelise filmi”.

Aitäh Varrakule Mariannile seda raamatut lugemiseks/tutvustamiseks saatmast ja minule põhjust seeläbi andmast samuti lugeda võtta, oli mõnus meelelahutus :). 

John Grisham “Camino saar”

John Grisham “Camino saar”, 267 lk. Varrak, 2019. 

Väljakutseteema nr 36: Raamat autorilt, kelle teoseid on su koduses raamaturiiulis enim. 

Tjah, kunagi ostsin Grishamit nii, et trükikojas ei jõudnud veel trükipressgi maha jahtuda kui mina juba poodi lidusin :D. 

Ja seetõttu on tema raamatuid aja jooksul mulle riiulisse kogunenud tervelt 23 tükki, st enamus, mis kirjanikult eesti keeles ilmunud on. Puudu on kaks 1995. aastal ilmunud eestikeelset – “Klient”, mis anti välja Eesti Raamatu Mirabilia sarjas ning “Pelikani memorandum”, mis oli osa Kuldsule Meistedetektiivide sarjast (ning mida mul lihtsalt pole õnnestunud terve vahepealse 20 aasta jooksul kordagi kuskil teise ringi poodides märgata :D) pluss kolm viimasel ajal poodijõudnut: Nurgaadvokaat, Salakaebaja ja Camino saar (ja mis on jäänud esialgu poodi taaskordsete, varasematest raamatutest erineva formaadi/kujunduse ja pehmete kaante tõttu). 

Ma viimati lugesin kirjanikku üsna jupp aega tagasi ja mäletasin, et tema teemadenüansid keerlesid alati mingi (Ameerika õigussüsteemi) juriidilise konksu ümber (kirjanik on ka ise enne kirjanikuks saamist õigussüsteemis töötanud ;)) ning seetõttu oli isegi mõneti üllatav, et Camino saar midagi sellist ei pakkunud. Aga, vähem põnev polnud ta sellegipoolest – sest nu kuidas saakski mitte põnev olla lugu, kus vargajõuk korraldab hulljulge röövi Princetoni ülikooli raamatukogu all asuvast varakambrist ja hindamatute teoste tagasisaamiseks veenab salapärane vahendaja meie peategelase infiltreeruma sõpruskonda, kust ei puudu värvikad kirjanikud ja kulmu kergitama panevad suhted, raamatute esmatrükid ja varastatud käsikirjade must turg... 

Väga mõnus ajaviitelugemine oli, kahjuks sai otsa juba peale paari lühikest õhtut ja ühte kõrvalistmel sõitu :). Kui kõik kokku ahnitsetud ruttu-peab-läbi-lugema raamatukoguraamatud läbi saan, võtan veel ühe, kodusest riiulist pärineva ja ka ammu lugemisplaaniga käes keerutatud Grishami ette :). 

Stephenie Meyer “Keemik”

Stephenie Meyer “Keemik”, 462 lk. Pegasus, 2017. 

Väljakutseteema nr 49: "Raamat, mida loed sisututvustuse pärast".

See raamat jõudis minuni samamoodi nagu Kristelil: T1 Raamatukodust eelmise aasta lõpus oma raamatuoste sooritades sain selle üllatuskingituseks kauba peale :). Oma suurt rõõmu sellise supervedamise üle jagasin tookord ka ühes oma varasemas blogipostituses. Ja valisin raamatu mitmete teise kõrvalt tol korral seetõttu, et sisututvustus tundus huvipakkuv ning hiljem hakkas veel lisaks meenuma, et see oli vist seesama raamat, mida Mariann (Hyperebaaktiivne) ka kunagi tutvustas ning mille juurde oli tal lisatud see äge molekulipilt… 

Nu igatahes päris pika vinnaga sai seekord mul see ost-poest-koju-kodus-kohe-läbilugemiseni jõudmine, lausa ca 3 kuud. Aga kui kord juba ette olin raamatu võtnud, ei saanud teda enam käest ka. Ma väga imetlen inimesi, kes suudavad niimoodi raamatuid kokku kirjutada, et ise teemast midagi sisuliselt ei tea… No et olen kirjanikuna nt kodune kolme lapse ema aga ei kirjuta raamatut üldsegi mitte jooksvast koduelust, nt laste kooli-trenni-koju taksotamisest ja lutipudelite keetmisest vaid arutan kellegagi täiesti teise valdkonna teemat ja seejärel tekib raamatusse hoopis usutav pilt maffia-arstist või sõjaväelise taustaga eriüksuslasest või erinevate organisatsioonide tagatubade salamängudest. Või sellest kuidas loomaarst operatsioone teeb. Ja see kõik saab raamatusse kirja lihtsalt mängleva kergusega ning lugedes tundub kõik vägagi eluliselt usutav… Äh, tolles viimases võtmes (ja kirjaniku ülejäänud raamatute peale mõeldes :D) on muidugi ulmekirjanikud veelgi uskumatum rahvas - neil pole ju isegi vestelda kellegagi, et nõu küsida, kuidas mingis valdkonnas asjad käivad; kirja läheb kõik see, mida aga oma fantaasia välja suudab kütta… :D. 

Mis mind eriti selle raamatu juures paelus, oli see, et tihtipeale lülitusid siin tegevuskäiku ja jooksvasse actionisse ka koerad. Sest meil on ju endal ka üks must karvane lemmik kodus ja nii tuttavad tulid mõned situatsioonid, millega samastuda, siin ette… Näiteks etteheitev pilk lahkumise korral ja rõõmus sabaga põntsutamine siis, kui silmapiirile ilmub keegi, keda kaua oodatud. Ja ma alles ükspäev nägin linnas oma peremehe kõrval väärikalt astumas ka üht hiiglaslikku dogi, seetõttu lendas see “film”, kuidas Khan’i-sugune päriselt inimese kohal kõrguda ja lihtsalt juba oma kohalolekuga halvavalt mõjuda võib, samuti väga täpselt silma ette… 

Tutvustus raamatu sisu kohta võiks kokkuvõtvalt kõlada nii: 

Lugu sellest, kuidas oma kunagiste tööandjate eest põgenev agent peab vastu võtma veel ühe juhtumi, et eluga pääseda. Varem töötas naine salastatult USA valitsuse heaks, nüüd aga on ta muutunud vaid turvariskiks. Kui kunagine kontaktisik pakub ahvatlevalt kõlava väljapääsu, taipab naine, et see on ainus võimalus kustutada oma seljal terendav hiiglaslik sihtmärk. Valmistudes oma elu kõige karmimaks võitluseks, armub ta aga mehesse, kellest saab veel üks võimalik hoob vastaste mõjutusarsenalis tema enda vastu ning kõrgete panustega mängus ellujäämiseks tuleb lõpuks valida vahendid, mille kasutamist poleks ta osanud uneski näha...

Mulle meeldis see põnevik, ladus tekst, koerad ja ühtlaselt pinevaks timmitud pingepõnevus tegid lugemise vägagi nauditavaks ning see pani mind raamatukaant avama igal vabal momendil. Aitäh Raamatukodule toreda boonuskingituse eest, külastan kindlasti teinekordki :). 

Stephen King “Valve lõpp”

Stephen King “Valve lõpp”, 427 lk. Ajakirjade Kirjastus, 2017. 

Väljakutseteema nr 21: “Üks Stephen Kingi raamat”. 

Ma algselt valisin selle teema alla lugeda triloogia esimese raamatu, “Härra Mercedese”, aga kui peale sellega lõpetamist selgus, et ilmtingimata on vaja ette võtta ka sarja ülejäänud kaks osa, otsustasin, et esimesena loetu mahutan hoopis “pealkirjas mainitakse meest”-väljakutsesse ja viimase nr 21 alla ning keskmise teemaks sai “põnevik kaanel”.

Kolmas osa igatahes oligi täpselt nii kreisi kui viimaselt osalt oodata võis, mitu korda hakkas lugedes silme ees puhas oma film jooksma ja tegelikult võrdluseks olekski väga mõnus nende raamatute põhjal tehtud TV-sarja kaks hooaega ka lähiajal ära vaadata… Tõenäoliselt mingi aeg ma selle vaatamise ka ette võtan aga kindlasti mitte kohe. Sest kohe on vaja veel niipalju raamatuid väljakutse raames läbi lugeda ja mõlemaks korraga mul vaba aega sätitada läheks väga keeruliseks... :D.   

Vaatasin seeria kohta peale lõpetamist ka seda, millise kujundusega neid raamatuid originaalkeeles välja on antud; inglise keeles leiab lausa mitu erinevat varianti komplekte. Kas meil poleks sellistele turgu? Nii ägedad näevad igatahes need kolmesed karbid välja :).

Kolmanda osa sisututvustuseks ütleksin kokkuvõtvalt nii: Brady Hartsfield, kes korraldas kaheksa hukkunu ja paljude vigastatutega veresauna, on lebanud kliinikus viis aastat vegetatiivses seisundis. Arstide arvates ei saa olla juttugi tema paranemisest. Kuid, Brady on siiski teadvusel ning timmib “juurvilja” mängides salaja teravaks oma uusi võimeid, mis lubavad tal külvata hävingut ka vigastatud kehaga haiglapalatis lebamisest sõltumata. Ning det. pens. Hodges peab taas ajaga võidu jooksma hakkama, käes seekord elu poolt eriti halvasti kätte mängitud kaardid… Sest no mida sa jooksed, kui “üks jalg on hauas ja teine banaanikoorel” – nagu ütleks Hodgesi isa…

Mul on väga hea meel et lugemise väljakutse mu Kingi triloogiat lugema pani ning kummutas arvamuse, et sel kirjanikul sisuliselt midagi peale õudukate polegi. Väga mõnus lugemine oli kogu tervik ning kui lisaks skandinaavia ja inglise krimile kolmandat vaatenurka kogeda tahta, soovitan ette võtta. 

Stephen King “Mis hundi suus, see hundi oma”

Stephen King “Mis hundi suus, see hundi oma”, 428 lk. Ajakirjade Kirjastus, 2016.

Väljakutseteema nr 42: “Raamat, mille kaanel on sõna “Põnevik””.

“Mis hundi suus… “ on teine osa Stephen Kingi triloogiast, mis sisult krimi mitte õudukas (ehkki lõpp hakkas kangesti õuduka poole ära kiskuma :D) ning mille ma ilmtingimata peale “Härra Mercedest” samuti tahtsin ette võtta. Ja nagu näha, siis võtsin ka ning ei pidanud muidugi kahetsema sekundikski oma plaani – teine osa oli vähemalt sama põnev kui esimene :).

Triloogia ühendab omavahel kolmeseks tervikuks pensionile jäänud uurija Bill Hodges oma kaaslastega; sarja esimeses osas tuleb tal end välja raputada masendavast ja tühjast pensionipõlvest kuna Mersumõrvar soovib nii ning teises seetõttu, et abi küsib sõbra õe sõbranna… Kolmandas osas lubatakse teemale närvekõditavat lõpplahendust, eks saab siis peagi näha, mis see on. Aga kaks varasemat raamatut lubavad igatahes arvata, et eks sellest üks pöörane tripp härra Hodgesile tuleb… :D.

Sisututvustus ise avab käesolevat raamatut tagakaanel nii: romaan räägib lugejast, kelle fanatism erakliku kirjaniku suhtes ületab kõik piirid. End kirjandusasjatundjaks pidav Morris Bellamy tapab kuulsa kirjaniku John Rothsteini ja tühjendab tema seifi rahast, ent tõeline aardeleid on märkmikud, mis sisaldavad (vähemalt) ühe avaldamata romaani käsikirja. Morris peidab nii raha kui ka märkmikud ja satub hoopis teise kuriteo eest pikaks ajaks vanglasse. Aastakümneid hiljem leiab peidetud varanduse teismeline Pete Saubers, kelle isa sai vigastada City Centeri veresaunas. Nüüd on Pete ja tema perekond need, keda endine politseinik Bill Hodges oma meeskonnaga peab päästma aina rohkem väärastuva ja kättemaksuhimulisemaks muutuva Morrise eest, kui too kolmekümne viie vangla-aasta järel vabadusse pääseb ning raha ja hindamatuid märkmikke tagasi tahab.

Nojah, tsiteerides Rohtsteini: “Sitt ei tähenda sittagi!” :D. Ja et kohe selge oleks, mis nüüd edasi saab, siis märgin ära, et kohe kui sellele postitusele “Send” vajutatud, kavatsen kaenlasse haarata öökapil ootava sarja viimase osa ja kerida ennast (vähemalt) paariks järgmiseks tunniks koos teetassiga tekki… :D.

Stephen King “Härra Mercedes”

Stephen King “Härra Mercedes”, 478 lk. Ajakirjade Kirjastus, 2015. 

Väljakutseteema nr 19: "Raamat, mille pealkirjas on mainitud meest". 

Kuna ma ulmekirjandust ja õudukaid väldin nagu katku aga Kingil valdavas enamuses mu arusaamise kohaselt just need kokku kirjutatud ongi, kaevasin päris tõsiselt otsida, mida temalt siia väljakutseteema alla lugemiseks valida*. Sest need tema mitteõudukad jälle meeldivad mulle väga, nt Roheline Miil ja Shawshank Redemption, aga kuna ma neid olen ka kordi ja kordi filmina vaadanud, siis mõtlesin, et lugemiseks võiks olla ikkagi midagi, mis oleks täitsa uus avastada… Õnneks on meil siia teemade alla siis kõik need paljud soovituspildid pandud ning lõpuks sealt ma endale head spikriabi näpsasingi (aitäh taaskord Grete Tengile). 

Hästi valitud sai raamat igatahes tõesti, väga põnev oli see härra Mercedese krimilugu… Ja üllatavalt teistsugust stiili ka - sest kui tavaliselt selgub, kes on mõrvar alles raamatu viimastel lehekülgedel, siis King toob selle välja juba teisel kümnendikul ning annab seejärel lugejale võimaluse vaheldumisi elada kaasa nii pahalase (Brady Hartsfield) kui ekspolitseiniku (Bill Hodges) vaatenurgale. 

Kuna raamat lõppes nii, et sellele suure tõenäosusega oleks (vähemalt filmimaalilmas) oodata järge, googeldasin natuke teemat ja avastasin, et ekspolitseinik Hodgesi lood ongi triloogia, mille teised osad kannavad pealkirju Finders Keepers ja End Of Watch ning need mõlemad on tõlgitud ka eesti keelde (pealkirjadega vastavalt “Mis hundi suus, see hundi oma” ja “Valve lõpp”). Ja kuna täieliku megavedamise korras on sellele hundiraamatu kaanele trükitud ka väljaandja poolt sõna “põnevik”, saan triloogia teise osa nüüd samuti süüdimatult ette võtta ning see täidab mulle seejuures ära ühe väljakutsepunkti… 

Ehhh, tundub väga nii, et hr Stephen King tegi mulle lähitulevikuks veits pikemad plaanid :D. Sest ega see kolmas osa siis ka enam ju  lugemata ei jää ning mõlema järgneva raamatu maht on sarnaselt esimesega üle 400 lehekülje… :D. 

________________

* algselt valisin selle raamatu väljakutseteemaks "Üks Stephen Kingi raamat" aga kui peale läbilugemist selgus, et tegemist on triloogiaga, tõstsin teemade paremaks jaotamiseks nr 21 raamatu kolmanda osa juurde