Stephen King “Valve lõpp”

Stephen King “Valve lõpp”, 427 lk. Ajakirjade Kirjastus, 2017. 

Väljakutseteema nr 21: “Üks Stephen Kingi raamat”. 

Ma algselt valisin selle teema alla lugeda triloogia esimese raamatu, “Härra Mercedese”, aga kui peale sellega lõpetamist selgus, et ilmtingimata on vaja ette võtta ka sarja ülejäänud kaks osa, otsustasin, et esimesena loetu mahutan hoopis “pealkirjas mainitakse meest”-väljakutsesse ja viimase nr 21 alla ning keskmise teemaks sai “põnevik kaanel”.

Kolmas osa igatahes oligi täpselt nii kreisi kui viimaselt osalt oodata võis, mitu korda hakkas lugedes silme ees puhas oma film jooksma ja tegelikult võrdluseks olekski väga mõnus nende raamatute põhjal tehtud TV-sarja kaks hooaega ka lähiajal ära vaadata… Tõenäoliselt mingi aeg ma selle vaatamise ka ette võtan aga kindlasti mitte kohe. Sest kohe on vaja veel niipalju raamatuid väljakutse raames läbi lugeda ja mõlemaks korraga mul vaba aega sätitada läheks väga keeruliseks... :D.   

Vaatasin seeria kohta peale lõpetamist ka seda, millise kujundusega neid raamatuid originaalkeeles välja on antud; inglise keeles leiab lausa mitu erinevat varianti komplekte. Kas meil poleks sellistele turgu? Nii ägedad näevad igatahes need kolmesed karbid välja :).

Kolmanda osa sisututvustuseks ütleksin kokkuvõtvalt nii: Brady Hartsfield, kes korraldas kaheksa hukkunu ja paljude vigastatutega veresauna, on lebanud kliinikus viis aastat vegetatiivses seisundis. Arstide arvates ei saa olla juttugi tema paranemisest. Kuid, Brady on siiski teadvusel ning timmib “juurvilja” mängides salaja teravaks oma uusi võimeid, mis lubavad tal külvata hävingut ka vigastatud kehaga haiglapalatis lebamisest sõltumata. Ning det. pens. Hodges peab taas ajaga võidu jooksma hakkama, käes seekord elu poolt eriti halvasti kätte mängitud kaardid… Sest no mida sa jooksed, kui “üks jalg on hauas ja teine banaanikoorel” – nagu ütleks Hodgesi isa…

Mul on väga hea meel et lugemise väljakutse mu Kingi triloogiat lugema pani ning kummutas arvamuse, et sel kirjanikul sisuliselt midagi peale õudukate polegi. Väga mõnus lugemine oli kogu tervik ning kui lisaks skandinaavia ja inglise krimile kolmandat vaatenurka kogeda tahta, soovitan ette võtta. 

Stephen King “Mis hundi suus, see hundi oma”

Stephen King “Mis hundi suus, see hundi oma”, 428 lk. Ajakirjade Kirjastus, 2016.

Väljakutseteema nr 42: “Raamat, mille kaanel on sõna “Põnevik””.

“Mis hundi suus… “ on teine osa Stephen Kingi triloogiast, mis sisult krimi mitte õudukas (ehkki lõpp hakkas kangesti õuduka poole ära kiskuma :D) ning mille ma ilmtingimata peale “Härra Mercedest” samuti tahtsin ette võtta. Ja nagu näha, siis võtsin ka ning ei pidanud muidugi kahetsema sekundikski oma plaani – teine osa oli vähemalt sama põnev kui esimene :).

Triloogia ühendab omavahel kolmeseks tervikuks pensionile jäänud uurija Bill Hodges oma kaaslastega; sarja esimeses osas tuleb tal end välja raputada masendavast ja tühjast pensionipõlvest kuna Mersumõrvar soovib nii ning teises seetõttu, et abi küsib sõbra õe sõbranna… Kolmandas osas lubatakse teemale närvekõditavat lõpplahendust, eks saab siis peagi näha, mis see on. Aga kaks varasemat raamatut lubavad igatahes arvata, et eks sellest üks pöörane tripp härra Hodgesile tuleb… :D.

Sisututvustus ise avab käesolevat raamatut tagakaanel nii: romaan räägib lugejast, kelle fanatism erakliku kirjaniku suhtes ületab kõik piirid. End kirjandusasjatundjaks pidav Morris Bellamy tapab kuulsa kirjaniku John Rothsteini ja tühjendab tema seifi rahast, ent tõeline aardeleid on märkmikud, mis sisaldavad (vähemalt) ühe avaldamata romaani käsikirja. Morris peidab nii raha kui ka märkmikud ja satub hoopis teise kuriteo eest pikaks ajaks vanglasse. Aastakümneid hiljem leiab peidetud varanduse teismeline Pete Saubers, kelle isa sai vigastada City Centeri veresaunas. Nüüd on Pete ja tema perekond need, keda endine politseinik Bill Hodges oma meeskonnaga peab päästma aina rohkem väärastuva ja kättemaksuhimulisemaks muutuva Morrise eest, kui too kolmekümne viie vangla-aasta järel vabadusse pääseb ning raha ja hindamatuid märkmikke tagasi tahab.

Nojah, tsiteerides Rohtsteini: “Sitt ei tähenda sittagi!” :D. Ja et kohe selge oleks, mis nüüd edasi saab, siis märgin ära, et kohe kui sellele postitusele “Send” vajutatud, kavatsen kaenlasse haarata öökapil ootava sarja viimase osa ja kerida ennast (vähemalt) paariks järgmiseks tunniks koos teetassiga tekki… :D.

Stephen King “Härra Mercedes”

Stephen King “Härra Mercedes”, 478 lk. Ajakirjade Kirjastus, 2015. 

Väljakutseteema nr 19: "Raamat, mille pealkirjas on mainitud meest". 

Kuna ma ulmekirjandust ja õudukaid väldin nagu katku aga Kingil valdavas enamuses mu arusaamise kohaselt just need kokku kirjutatud ongi, kaevasin päris tõsiselt otsida, mida temalt siia väljakutseteema alla lugemiseks valida*. Sest need tema mitteõudukad jälle meeldivad mulle väga, nt Roheline Miil ja Shawshank Redemption, aga kuna ma neid olen ka kordi ja kordi filmina vaadanud, siis mõtlesin, et lugemiseks võiks olla ikkagi midagi, mis oleks täitsa uus avastada… Õnneks on meil siia teemade alla siis kõik need paljud soovituspildid pandud ning lõpuks sealt ma endale head spikriabi näpsasingi (aitäh taaskord Grete Tengile). 

Hästi valitud sai raamat igatahes tõesti, väga põnev oli see härra Mercedese krimilugu… Ja üllatavalt teistsugust stiili ka - sest kui tavaliselt selgub, kes on mõrvar alles raamatu viimastel lehekülgedel, siis King toob selle välja juba teisel kümnendikul ning annab seejärel lugejale võimaluse vaheldumisi elada kaasa nii pahalase (Brady Hartsfield) kui ekspolitseiniku (Bill Hodges) vaatenurgale. 

Kuna raamat lõppes nii, et sellele suure tõenäosusega oleks (vähemalt filmimaalilmas) oodata järge, googeldasin natuke teemat ja avastasin, et ekspolitseinik Hodgesi lood ongi triloogia, mille teised osad kannavad pealkirju Finders Keepers ja End Of Watch ning need mõlemad on tõlgitud ka eesti keelde (pealkirjadega vastavalt “Mis hundi suus, see hundi oma” ja “Valve lõpp”). Ja kuna täieliku megavedamise korras on sellele hundiraamatu kaanele trükitud ka väljaandja poolt sõna “põnevik”, saan triloogia teise osa nüüd samuti süüdimatult ette võtta ning see täidab mulle seejuures ära ühe väljakutsepunkti… 

Ehhh, tundub väga nii, et hr Stephen King tegi mulle lähitulevikuks veits pikemad plaanid :D. Sest ega see kolmas osa siis ka enam ju  lugemata ei jää ning mõlema järgneva raamatu maht on sarnaselt esimesega üle 400 lehekülje… :D. 

________________

* algselt valisin selle raamatu väljakutseteemaks "Üks Stephen Kingi raamat" aga kui peale läbilugemist selgus, et tegemist on triloogiaga, tõstsin teemade paremaks jaotamiseks nr 21 raamatu kolmanda osa juurde