Cilla ja Rolf Börjlind “Uinu, pajuurvake”

Cilla ja Rolf Börjlind “Uinu, pajuurvake”, 463 lk. Sinisukk, 2018.

“Lahtikaevatud hauast avanes sünge pilt. Suguelundite põhjal võis arvata, et laip kuulus noorele poisile, kuid säilinud ei olnud eriti midagi. Kõhuõõs oli lõhki rebitud ning siseelundid kadunud. Suurem osa laiba pehmekoest oli kadunud või tükkidena keha kõrval. Nägu oli hullusti kannatada saanud. Vasakul käel puudus kaks sõrme ja üks jalg oli kogunisti puudu. Räbaldunud püksisäärest turritas murtud reieluu.

2015. aasta sügis. Rootsit on tabanud pagulaskriis. Vabatahtlikud üritavad anda endast parima, et sisserännanuid aidata, ent mitte kõigil ei ole nii head kavatsused …

Mette Olsäteri uurimisrühm hakkab tegelema metsast leitud surnud poisi juhtumiga. Poisi isikut ei õnnestu tuvastada, ent mõrvarelv ja poisi mustlaslik välimus vihjavad, et vastuseid võib leida Rumeeniast. Nii saadabki Olsäter uurijad Tom Stiltoni ja Olivia Rönningu Rumeenia pealinna, et loosse selgust tuua. Kuid ka Bukarest ja selle sünged kanalisatsioonikäigud ei anna uurijatele vajalikke vastuseid loo lahendamiseks.

Ohvrite arv aga kasvab, sest Rootsist leitakse veel kahe lapse surnukehad. Kogu mõrvamüsteeriumisse toob viimaks selgust Nigeeria tüdruk Folami. Infokildudest moodustub selgem pilt ning karm tõde tuleb päevavalgele”.

Viimane osa Cilla ja Rolf Börjlind’i krimiraamatutest, kus seekord võtmesõnaks esmapilgul pagulased, loo koorumahakkamisel aga midagi veel suuremat (ja jõhkramat)… Googel-moogel väidab, et eelmisel aastal ilmus kirjanikelt ka viies raamat, loodetavasti tõlgitakse siis see samuti meile eesti keelde :). Mina ootan igatahes nende järjekordse raamatu ilmumist väga ja loen nüüd Börjlind’ide raamatuid skandinaavia krimidest parimaks, mis mulle seni näppu sattunud… Või no okei, “Karutants” oli ka väga-väga hea :). Aga Kepler(id) said küll tugeva konkurendi :P.

Cilla ja Rolf Börjlind “Must koidik”

Cilla ja Rolf Börjlind “Must koidik”, 447 lk. Sinisukk, 2017.

Kolmas osa Olivia Rönningi ja Tom Stiltoni lugudest, sel korral on kuritegude taustateemaks rassistlik motiiv… Ehk taaskord, kuriteod toimuvad vägagi tänases päevas, arvestades paremäärmusluse järjest suurenevat tõusu nii Rootsis kui kogu maailmas.

Kolmanda raamatu sisututvustus tagakaanel kõlab nii:

Olivia Rönning otsustab naasta politseinikuameti juurde, asudes tööle Höganäsis. Samal ajal vapustab Arildi küla koletu lapsetapp ja Olivia asub juhtumit uurima. Mõni päev hiljem mõrvatakse järgmine laps, sel korral Stockholmis. Uurimise käigus selgub, et kahe lapse mõrvaritel on sarnane käekiri. Kogu riik on šokeeritud ning asjasse sekkub keskkriminaalpolitsei Mette Olsäteri isikus.

Tom Stiltoni sõber Ronny annab mehele antikvariaadist pärit raamatu, mille vahele on pikitud hulgaliselt ajaleheväljalõikeid. Need käsitlevad eskorttüdruku siiani lahendamata julma mõrva, mis ei anna Stiltonile enam rahu.

Mõrvauurija Marianne Boglund saab laborist kummalised tulemused, mille tõttu laste mõrvade uurimine võtab uue ja ootamatu suuna.

Mis ma oskan öelda, täpselt nii raamat jooksebki - mitu esmalt täiesti omavahel ühendumatut liini saavad üks hetk seose ja sa ainult tripid üleni sellesse kõigesse neelatuna lehti keerates kaasa… Pean välja ikka otsima, kuidas seriaalis raamatu peategelasi kujutatud on, siis hea võrrelda, kas mu peas tekkinud kujutluspilt on sarnane sellele kuidas teised lugejad neid tegelasi on näinud või on minu mulje hoopis teine…

Raamatusoovitus igatahes minu poolt ka sellele osale; kirjanikud ise nimetavad raamatuid küll üksteise järgedena aga sisukate viitamiste tõttu varasematele sündmustele on kõik ka eraldi loetavad :).

Cilla ja Rolf Börjlind “Kolmas hääl”

Cilla ja Rolf Börjlind “Kolmas hääl”, 495 lk. Sinisukk, 2017.

Nujah, kuna ma olin kirjanikepaari hiljuti loetud “Süsüügia tõusule” nii müüdud, hakkasin otsima mis raamatuid neil veel eesti keeles ilmunud on. Ja saanud teada, et sama seltskond on kirjutatud tegutsema veel koguni kolmes raamatus, lidusin joonelt raamatukokku ja vedisin need ka endale koju :D. Lugemismuljete kirjapanekuga jäin muidugi põneva lugemise kõrvale sajaga võlga ja kribin neid nüüd siin jõudumööda tagantjärele…

“Kolmanda hääle” sisututvustus tagakaanel kõlab nii:

"MARSEILLE. Linnalähedasele puhkealale on maetud tükeldatud surnukeha. Naine oli varem olnud tsirkuses noaheitja abiline. Tema ebainimlik surm vapustab ekspolitseinik Tom Stiltoni sõpra ja nad sõidavad Prantsusmaale välja selgitama mõrva motiivi.

STOCKHOLM. Tolliametnik leitakse kodunt ülespooduna. Politseile on kohe selge, et enesetapp on lavastatud. Tundub tõenäoline, et mõrv on seotud narkootikumidega, mille toll hiljuti konfiskeeris.

Olivia Rönning osaleb tolliametniku mõrva uurimises. Nii nagu talle omane, hülgab ta uuringute pealiini ja hakkab järgima teisi niidiotsi. Mõrvamotiivi uurides tutvub ta inimestega, kes teenivad suuri summasid, kasutades ära Rootsi heaoluühiskonda.

Kui Tom ja Olivia mõistavad, et mõrvad on omavahel seotud, ühendavad nad oma jõud.

Mulle väga meeldib selle kirjaniketandemi juures see, kui eluliselt usutavalt nad toovad oma kuritegude toimepanemise juurde elemente, mis on mõnes mõttes alles täiesti homne päev. Või vähemalt siis väga värske tänane päev, arvestusega et tapmiste, varguse ja petmise ajalugu ise on umbes eelajalooline päev… :D.

Minule meeldis see raamat väga, soovitan soojalt ka teile mõni õhtu lugemiseks ette võtta :).

Cilla Börjlind, Rolf Börjlind “Süsüügia tõus”

Cilla Börjlind, Rolf Börjlind “Süsüügia tõus”, 494 lk. Sinisukk, 2014. 

Väljakutseteema nr 12: raamat, mida soovitab lähedane pereliige.

Isver mihuke äge skandinaavia krimi leid jälle… Sellistel hetkedel on mul ikka niiiii hea meel, et ma olen teadlikuks saanud, misasi on lugemise väljakutse ja mille tõttu ühe teema täitmiseks pidin paluma Lauri vanematel endale midagi lugemiseks pakkuda. Sest iseenese tarkusest ma poleks tõenäoliselt selle kirjanikepaarini kunagi jõudnud, praegu on aga nii, et otsin juba, mida neilt järgmiseks lugemiseks võtta :). 

Raamatututvustus ise avab tagakaanel oma sisu nii: 

23-aastane politseikõrgkooli õpilane Olivia Rönning asub kursusetööna uurima 23 aasta tagust lahendamata jäänud mõrvajuhtumit. Süsüügialoodete aegu mõrvati väikesel Rootsi saarel Põhja-Kosteril jõhkralt noor kaunis last ootav naine. Selle kuritöö toimepanijat püüdis kunagi välja selgitada ka Olivia isa. Olivia sõidab sündmuskohale. Ta püüab leida juhtumit uurinud inspektor Tom Stiltonit, kuid mees oleks nagu maa alla kadunud. Paralleelliinina toimub asotsiaalide sadistlik saritapmine. Kus ja kas kaks liini ristuvad? 

Rolf ja Cilla Börjlind on menukad kriminaalromaanide autorid, kes on kirjutanud ühtlasi populaarseid kriminaalseriaale Rootsi televisioonile ning ka filmistsenaariume. „Süsüügiatõus” on nende esimene, palju tähelepanu pälvinud kriminaalromaan, mida on tõlgitud rohkem kui kahekümnesse keelde.

Ma võin öelda, et palju just see sisututvustus ei ava, lugema asudes leiate siit veel palju-palju rohkem. Mind neelas raamat paariks päevaks igatahes täielikult, nii hästi on siin lahti kirjutatud tegelaskujud ja ülipõnevalt pandud pinget hoidma erinevad sisuliinid…   

 

Nii, vaatasin järgi, et selle raamatu järg on “Kolmas hääl” ning omakorda sellele järgnevad “Must koidik” ja “Uinu, pajuurvake”. Noh, lähiajal saate nende kohta ka kindlasti muljeid minult lugeda – sest ma hakkasin juba maad kuulama, kust neid ka endale järgmiseks lugemiseks hankida :D.

Lars Kepler “Laatsarus”

Lars Kepler “Laatsarus”, 429 lk. Pegasus, 2018. 

Väljakutseteema nr 2: Fännid, andke tuld – skandinaavia krimi!

Oslos leitakse ühest korterist surnud mees. Kui politseinik avab köögis sügavkülmiku, teeb ta õõvastava leiu. Ohvriks osutub keegi seni tundmatu hauarüvetaja ja trofeede koguja. 

Mõni päev hiljem võtab Joona Linnaga ühendust üks saksa politseikomissar ja palub abi seoses Rostocki lähedal kämpingus toimunud mõrvaga... Hakkab välja kujunema muster, mis peagi kõigile asjaosalistele õudusunenäoks muutub.  

Joona Linna sarja 7 raamat, põnev lugeda nagu alati. Vahepeal panin raamatu kinni ja riiulisse ka ning otsisin endale muud tegevust, sest ma ei tahtnud, et üks mulle sümpaatne tegelane kohe-kohe võikalt ära tapetakse ja see moment jõudis juba eluohtlikult lähedale :D. Ja see pole esimene kord, kui kirjanik mind tavapärasest erinevalt käituma paneb; Tuletunnistajat lugedes magasin mõnda aega näiteks nii, et koridoris pidi öö läbi lamp põlema… :D

Eks nende sarjadega on nagu on. Kui eelmised kuus raamatut on kodus, siis muidugi ei jää soetamata ka seitsmes, eks. Ja kaheksas kui tuleb ja… :D. Ja minu pärast ainult hoogu kirjanikepaarile, küll ma tähtpäeva leian, et mõtestatud põhjusega raamatupoodi preemiaks minna :D. Ehkki jah, kui nüüd jutt juba skandinaavia kirjanikepaaride peale läks, siis too Roslundi ja Thunbergi “Karutants” oli mu meelest oma sisuideelt ja kirjastiililt isegi ägedam tellis. Oh, peakski kontrollima, kas “Kolm tundi”, “Kolm minutit” ja “Kolm sekundit” on sama head kui Karutants (neis on Roslundiga kahassekirjutaja teine). Panen endale märke sellest mõttest igal juhul maha, kui muud väljakutseteemad täidetud, saan ka need lugemiseks ette võtta :). 

Anders Roslund, Stefan Thunberg “Karutants”

A. Roslund, S. Thunberg “Karutants”, 584 lk. Pegasus, 2015. 

Väljakutseteema nr 32: “Ühesõnalise pealkirjaga raamat”.  

Tjah, tundub, et rootslaste IKEA hakkab endale kõrvale “hea_skandinaavia_krimi” sildi all järjest rohkem ka sama populaarset ja inimesi laiemat kõnetavat konkurenti saama :D. Sest no nii hästi kirja pandud lugu sattus mulle jälle täiesti juhuslikult pihku ning olgu siinkohal kiidetud siis vedamine, et meie raamatukogus töötavad eranditult ainult väljapeetud vanematest prouadest metoodikud, kellede ülimalt põhjalikud ja aega rahulikult võtvad toimingud jätavad mulle iga kord soovitud raamatute väljaotsimist oodates aega sirvida ka äsja tagastatud raamatute riiulisse pandud teoseid. Viimane kord raamatukogus käies võtsin muidugi vähe ahnemalt ligi ka, ees oli ootamas pikk sõit auto kõrvalistmel Poola ja mina siis eeldasin, et mul jääb sel ajal aega lugeda kohe terve virn raamatuid läbi – ning seetõttu, mida paksemad tagaistmelt võtta oleks, seda parem :D. Tegelikkuses ei jõudnud ma sel ajal muidugi midagi peaaegu lugeda, aga noh, vähemalt said KÕIK mu laenutatud raamatud mööda Euroopat ringi sõita ja eks tihti ju ongi asjadega nii, et olulisem on see, et soovi korral oleks asi võtta, kui see, kas tegelikkuses võtmine üleüldse teoks saab… :D. 

Ma tegelikult praegu tagatjärgi mõtlen, et see pea 600-leheküljeline tellis oli mul üldse seni kõige mahukam krimi, mida lugema olen sattunud. Ja ma isegi ei ütleks, et see oli klassikaline krimiromaan, siin raamatus oli lihtsalt nii palju rohkem kihte… Sest siin leidus nii kurjategija kui uurija vaatenurka, nii perevägivalda kui selle keskel kasvanud veri-on-paksem-kui-vesi-vennaarmastust, nii üliisiklikke tegutsema ajavaid motiive kui anonüümsemaid taustakirjeldusi…. Ja seda kõike siis nii isa kui poja, nii mehe kui naise, nii ema kui isa, nii venna kui sõbra, nii kurjategija kui ohvri vaatevinklist  ja kirja pandult nii, et sa lõppkokkuvõttes mõistsid ise ka iga nüanssi toimunud põhjus-tagajärg seostest tundega, et  oled ise samuti kogu aeg olnud jooksvate sündmuste keskel.  Peamiselt tolle peategelasest 24-aastase vanimast vennast põhipäti nahas, lahendades jooksvaid muresid ning elimineerides pidevaid väljaspoolt gängi sissesõitvaid erroreid… Nii et jah, väga teistmoodi lugu, kus esiplaanil uurija asemel hoopis kurjategijad ning isegi mitte natuke sarnane tavalisele, kuldvaramusse kuuluvale inglaslikule detektiiviklassikale, kus samast külast pärit ja sama päeva varahommikul surnud kõigile ebameeldiva proua mürgitamine oma kodusest tugitoolist nagu nipsti ära lahendatakse… :D. See raamat oli pigem nagu tükk kriminaalpsühholoogia õpikunäidet, kus isa tegude ning 10-sele ja 7-sele pojale antud käskude mõju kajastub elus ka aastaid hiljem; kooliealised sealjuures veel püüdes hoida ja kaitsta selle kõige keskel oma noorimat venda, kes toimunu ajal oli vaid kolmene… 

Leo, Felix ja Vincent raamatus. Kirjanik Stefani Thunbergi vennad päriselus 90-date alguses, kes on tänaseks oma karistuse kandnud ja vanglast vabanenud; röövinud kunagi panku, sh kahte ja kolme üheaegselt, suhtumisega, et politsei jõuab sündmuspaigale nagunii sama ajaga, miks mitte siis sel ajal noosi võtta mitmest…

Oli väga vinge lugemine, soovitan need 584 lehekülge kindlasti ka teil lugemiseks ette võtta :). Ja kui raamatust vähe, siis loota on peagi ka filmi, vaatasin et õigused Dreamworksile on juba müüdud. Saame siis näha, milline see veel ükskord välja kukub, raamat ise tekitas igatahes küll kange tahtmise kaasakiskuvat actionit ka kinno vaatama minna :).

Mads Peter Nordbo "Nahata tüdruk"

M. P. Nordbo "Nahata tüdruk", 303 lk. Varrak, 2018. 

See raamat on meie poelettidel alles nii värske, et raamatukogus pidin ennast laenutamiseks  koguni järjekorda panema :). Aga ainult üheks lugejavaheks seekord (eriti populaarsete järgi oodatakse nt vahest isegi kolm ;)) ja nädal tagasi ma siis peale e-mailile laekunud teadet "raamatukogus on ootel Teile reserveeritud teavikud" temaga rahulolevalt koju jalutasingi. 

Idee raamatut lugemiseks võtta sain Lugemise väljakutse FB-grupist, Tiina Liinak tutvustas seda seal väga põnevusttekitavalt ja pettuma muidugi ei pidanud - tegemist on tempoka krimiga skandinaavia-kirjanike üldteada headuses (mida kinnitab muuhulgas ka fakt, et raamat ilmus esmakordselt alles 2017 ja juba on seda tõlgitud 17 keelde) ja kus pahalaste tegevuspaigaks on seekord koguni "eksootiline" Gröönimaa. 

Tutvustus raamatu tagakaanel avab selle sisu nii: 

"Matthew Cave on 20. eluaastates Taani ajakirjanik. Ta on kaotanud elu mõtte pärast seda, kui tema kallim ja veel sündimata tütar liiklusõnnetuses surma said. Põgenemine tõelisuse eest viib ta Gröönimaa pealinna Nuuki, kus ta ameeriklasest isa 20 aastat tagasi Thule lennuväebaasist viimase postkaardi saatis ja seejärel kadus. Matthew saadetakse igijää serval päevavalgele tulnud muumiat uurima, kes arvatakse olevat esimene taoline leid tervel Põhjamaal. See võib kujuneda ülemaailmseks sensatsiooniks ja väike Arktika kogukond on pinevil. Pääseb valla kaos, kui muumia kaob ja teda valvanud politseinik leitakse lõhkilõigatuna, sisikond välja rebitud. Matthew pääseb ligi informatsioonile nelja samasuguse mõrvajuhtumi kohta 1973. aastast, mis olid omakorda seotud kahe 11-aastase tüdruku jäljetu kadumisega. Kaks paralleelset mõrvamüsteeriumi sulanduvad üheks ja Matthew hakkab mõlemat ise uurima. Ta saab usaldada vaid ühte noort grööni naist, kes 14-aastaselt oma isa tappis, ta lõhki lõikas ja sisikonna eemaldas. Naise nahk on kaetud tätoveeringutega. Ta kannatas lapsena väärkohtlemise all, kuid on sitke ja tugev nagu mäed Nuuki ümber". 

Nüüd, raamatu läbilugenuna,  saan aru, kui palju tegelikult on siin jäetud veel tegelikult ütlemata ja lugejale endale avastada ning autori inglisekeelse kodulehe kohaselt on raamatule ilmunud juba ka "Nahata tüdrukust" eraldiseisev, kuid samade peategelaste tegemisi kajastav järg nimega COLD FEAR. Ja oiiiii kuidas tahaks seda ka juba lugeda; loodetavasti ilmub  peagi ka eesti keeles ja näiteks jõuludeks - sest nii lihtne oleks siis jõuluvanadele oma soovilisti kirja panna... :D.

Ma vist ei olegi öelnud ühegi krimiromaani kohta veel, et väga huvitav lugemine oli. Või no, see pole tegelikult kõige õigem sõna... Ütleme siis hea lugemine, pean silmas seda, et sain põnevalt jooksva loo kõrvale siit ka terve hulga kultuurilist lisainfot, googeldades selliste märksõnade nagu nuuk, inuit ja ulu pilte ning uurides põhjalikumalt, mis põhjustab olukorda, et Gröönimaal on pea 40% alla 14-aastaseid lapsi kogenud seksuaalset väärkohtlemist...

Minu jaoks väärt lugemine kokku, kui soovite ka vahelduseks lisaboonusena uusi teadmisi pakkuvat krimilugu neelata, soovitan pihku võtta :).