Jaan Kross “Mardileib”, 71 lk. Hea Lugu, 2017.
Väljakutseteema nr 32: lasteraamat, mida lugesid esimest korda alles täiskasvanuna.
Ma isegi ei mäleta, miks ma seda raamatut lapsena kunagi lugemiseks ette ei võtnud, võimalust tegelikult ju oli ja kaanepilt on juba väga ammusest ajast mälusse kinnistunud. Ju ei teinud Edgar Valteri illustratsioonid toona siis raamatut nii atraktiivseks kui mõnda teist...
Igal juhul on mul hea meel, et see nüüd ikkagi loetud sai ja tõtt-öelda on see mu meelest sama hästi ka täiskasvanute raamat :D. No umbes nagu praegu kinos jooksev “Vanamehe” film, mida vaatamas käinud sõbrad iseloomustasid nii, et saal oli lapsi täis aga naersid nad suurtega üldsegi mitte samade kohtade peal. Või kui samade kohtade peal, siis teiste põhjuse tõttu :D. Sest näiteks seda, kuidas on raamatus antud iseloomud raehärrale, tema prouale ja apteegimeister Johannile, sellele vaatavad kindlasti erinevalt nii lapsed kui täiskasvanud ning suurte maailmas võiks vabalt neid kolme inimtüüpi ka nt iseloomustamise õpikunäidetena kasutada võtta :D. Samuti meeldisid mulle väga siinsed mõnusa rütmiga riimis esitatud laulud. Huvitav kas need kirjutas Jaan Kross üksi või aitas teda natuke ka abikaasa? :).
Raamatu lühitutvustus ise võiks kõlada nii:
Raehärra valutava kõhu jaoks tuleb Mardil kokku segada rohi, kuid et see liiga kibe ei saaks, tuleb nupukas apteekrisell mõttele retsepti muuta. Nii et kui meister ütleb: „Nüüd võta untsi jagu uhmerdatud rästikukeeli“, võtab Mart hoopistükkis kaneeli. Ja mumifitseeritud tuhkru asendab suhkru ja koirohutee roosiveega...
Mis sellest kõigest lõpuks välja tuleb, saab lugeda lustakast loost keskaegsest Tallinnast, kus apteekriõpilase Mardi sattumine täbarasse olukorda viib ühe väga magusa avastuseni.
Muhe lugemine mida tasus ette võtta, ka juba üsna kõrges vanuses :P.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.