Maria Parr "Väravavaht ja meri"

Maria Parr “Väravavaht ja meri”, 224 lk. Eesti raamat, 2018.

Lugemise väljakutse nr 11: hea laste- või noorteraamatu tiitli saanud teos

Nu ja nagu räägitud, kolmas Maria Parr ka :). Mulle meeldisidki selle kirjaniku raamatud just sellises järjekorras nagu nad mulle lugeda sattusid; Tonje kõige enam, siis Vahvlid ja Väravahi lugu jäi viimaseks. Sest Väravavahi loos oli riidu ja jagelemist ja kiusu tegelaste vahel rohkem kui kahes eelmises raamatus ning praegu, kui niigi läheb pool auru stressamisele selle pärast, et keegi lähedane haigeks ei jääks või kas homme on ikka veel alles koht, kuhu oma igapäevast tööd tegema minna, tahaks kuidagi lugeda ainult helgetest asjadest.... :D.  

Väravavahi raamat on teistmoodi ka selle poolest, et rohkem kui kahes eelmises, kirjeldatakse siin koolielu ja laste omavahelisi suhteid. Selles valguses sobitub hästi konteksti fakt, et kirjanik ise on tegelikus elus õpetaja, küllap sealt see hästitabatud aines tulebki :).

“Vahvlist südamete” järg avab oma sisututvustust nii:

Uue jalgpallitreeneri saabumine toob kaheteistkümneaastase Lena Lidi väravavahikarjääri kohale mustad pilved. Naabermaja Trille mõtiskleb, kuidas avaldada muljet nende klassi uuele tüdrukule. Vanaisa aga jahib merel kõigi aegade suurimat kalapurakat ega muretse põrmugi selle pärast, et hakkab juba vanaks jääma.

Ühe aastaringi jooksul tuleb Lenal, Trillel ja vanaisal võidelda nii iseenda kui ka mässavate loodusjõududega. Nende mereäärsest kodukülast Prõmaka-Mathildest saab nüüd karmimate seikluste, suurte tunnete ja tõeliste draamade tander. Sest mis Lenal ja Trillel üle jääb, kui nende ehitatud parved lähevad põhja, meri uhub pudelposti koduranda, ja keegi ei hooli sellest, mida nad päriselt kõige paremini teha oskavad?

Üks on igatahes kindel – keerulises olukorras need kaks võrratult kokkusobimatut sõpra alla ei vannu. Seda enam, et Lenal on asja kohta oma arvamus: „Tuuslari tuulispask, nüüd peavad nad seal eesliinil küll üles ärkama!“

Jaa, mu elu oleks kindla peale palju vaesem, kui ma seda ägedat Norra lastekirjanikku poleks enda jaoks avastanud. Soovitan kõigile lugeda võtta (või sihtgrupist perekonnaliikmetele ette sokutada ;)) ja ütlen aitäh kõigile  lugemisgruplastele, kelle tutvustused/kommentaarid mu selle autorini juhatasid.

Maris Barr "Vilgukivioru Tonje"

Maria Parr “Vilgukivioru Tonje”, 272 lk. Eesti Raamat, 2012.

Väljakutseteema nr 44: seda raamatut lugedes ma nutsin ja naersin… ja tahtsin kirjanikku kallistada.

Hooooo, kus ma nüüd jälle sattusin raamatu otsa! Ja ilmumisest seekord koguni kaheksa aastat hiljem… :D.

Läbi sain raamatu igatahes loetud tundidega ühel laupäeva hommikul, kui endal varakult uni ära läks ja ülejäänud pere ärkamise ootamise kõrvale polnud midagi muud võimalik (vaikselt) tegemiseks ette võtta. No täiesti uskumatu teos,  tilkusin ja itsitasin lugemise kõrvale vaheldumisi, nii ei ole juhtunud 2018 loetud Backmani Ovest ja Vanaemast saadik…

Kuidagi mõnusalt lingdrenlik ja reaalselt eluline on see raamat ning lisaks mugava rütmi ja ladusa tekstiga kirja pandud. Mul oli kindel plaan, et ostan kevadel tüdrukutele tubli ja sorava lugeda oskamise preemiaks / esimese klassi lõpetamise kingiks tolle vinge Beatrix Potteri lugude tellise aga selle raamatu poole lugemise pealt mõtlesin, et ei, hoopis Tonjet on neile vaja. Ja siis kukkusingi enam-vähem oma lõua lauani, kui avastasin, et see on ilmunud juba 2012, poodides muidugi ammuilma läbi müüdud ja järelturg ka kasutatud eksemplaridest täiesti lage. Vot sulle säh siis kingiplaani :D. Aga, kui kellelgi kodus see raamat siiski on ja endal sobilikus vanuses lugejad juba suureks kasvanud, võib hästihoitud eksemplari lahkesti mulle müügiks pakkuda – tüdrukud saavad parima tubliolemise preemia siis ikka kätte ;).

Raamatu tagakaanetutvustus avab oma sisu nii:

Vilgukivioru Tonje on Vilgukiviorus ainuke laps ja kõige vahvam tüdruk, kes orus üle hulga aja elanud. Tonje parim sõber on 74 aastat vana pahur Gunnvald. Nad tunnevad teineteist läbi ja lõhki. Või kas ikka tunevad? Kui Gunnvald satub reieluumurruga haiglasse, avastab Tonje, et vanamees on tema eest varjanud midagi suurt ja tähtsat, mis ähvardab senise hea elu Vilgukiviorus igaveseks ära rikkuda. Sellal kui kevad võitleb lumega ja paneb mäed sädelema ning jõe kohisema, võitleb Tonje selle eest, et tema kõigi aegade kõige parema sõbra õnn ja viiulimäng alles jääksid. Selles on abiks talle moto “Kiirus ja eneseusaldus”…

Aitäh inimesele, kes lugemisgrupis seda raamatut meile tutvustas nii põnevalt, et ka minule lugemissoovitus silma jäi. Ma ei mäleta küll, kelle soovitus see oli või millal kirjutatud või isegi seda, mis soovitatu sisu oli, võtsin raamatupealkirja viimati huupi lihtsalt oma telefoni tehtud pikast listist “seda raamatut peab raamatukogust järgmine kord küsima” ning tõtt-öelda olin isegi päris üllatunud, kui raamatukoguletist mulle seda raamatut välja otsima minnes öeldi, et aa, selle leiab lasteosakonnast… :D.  Minu poolt igatahes kindel lugemissoovitus teile, nii täiskasvanuna lugemiseks kui lastele :).

Hendrik Groen “Salapäevik. Hendrik Groen, 83 ¼ aastat vana”

Hendrik Groen “Salapäevik. Hendrik Groen, 83 ¼ aastat vana”, 303 lk. Eesti Raamat, 2016.

Väljakutseteema nr 15: raamat, mille peategelane põeb mingit haigust või on tal diagnoositud sündroom.

Hoooo, kus nüüd alles sattusin raamatu otsa!!! Ilmumisest küll tervelt kolm aastat hiljem… :D.

Täiesti arusaamatu tõesti, kuidas seda raamatut tutvustavad kokkuvõtted minust seni mööda on läinud, juba 2016. aastal ilmunud raamatu kohta käinud kiidulaule oleks võinud ju ikka kusagil ka varem märgata… No vähemalt sain siis nüüd teadjaks, aitäh inimesele, kes seda raamatut lugemisgrupis hiljuti tutvustas ja mistõttu see raamat ka mulle vilksamisi lõpuks silma jäi. Kusjuures jälle, täielik müstika – kui hakkasin seda minu-nägijaks-tegemise-postitust viitamiseks otsima, siis ühtegi tuttavlikku ma enam grupist ei leidnud, ei teema 15 albumist ega ka hiljutiste postituste alt…  Ehk et siis sattusin taaskord lihtsalt asjade valesti mäletamise pärast kogemata kuldmuna otsa, nii nagu Mobergi / Leine postitusega juba oli? :D. Või tutvustati seda meile kõigile mõne teise teema all? Ühesõnaga, ei tea, kust see ikaldus lõpuks täpselt sisse jooksis aga väga kaasahaarav lugemine oli see kokkuvõttes ning mind paelus sajaga selle raamatu mitmekihilisus. Sest siin on tõesti nii sõprusest kui kiusamisest, nii eutanaasiast kui vanade inimeste hoolekandest, nii sellest, kuidas oma elu sõltumata vanusest põnevaks teha kui sellest, mis saab siis kui sinu või su sõprade tervis alt veab ning sul endal puudub selle üle igasugune kontroll…

Tjah, ma valetaksin kui ütleksin, et ma hiljuti ei ole ka ise vananemise peale mõelnud ja püüdnud juba praegu astuda läbimõeldud samme ajaks, kui pean üksi ja vanana kord maailmale vastu seisma. Ehk et siis selle raamatu lugemine kukkus hetkel väga vastuvõtlikule pinnasele :D. Samas vaevalt küll kõik ülejäänud raamatukiitjad minuga sama morbiidsel mõttelevelil lugemise hetkel olid ning seega võite julgesti lugeda võtta arvestamata seejuures, et hakkate ka lugemise kõrvale tegelema oma tulevase penskarielu planeerimisega :D. Minu poolt igatahes kindel raamatusoovitus, üllatusi võvad pakkuda ikka väga erinevad teemad :).

Homura Kawamoto, Toru Naomura “Kakegurui. Compulsive gambler" (10)

Homura Kawamoto, Toru Naomura “Kakegurui. Compulsive gambler (10), 237 lk. Yen Press 2019.

Väljakutseteema nr 35: graafiline romaan.

Nu ilma väljakutseteemata poleks see englishis kirja pandud tükk kindlasti mu lugemislauale sattunud. Ehk et siis ainult tänulik tuleb olla väljakutsegrupile, kes mu isegi kui eriti ei taha, võõrkeelset kirjandust lugema ajab :D. Ja ma saan aru küll, et meie ümber on palju neid, kelle jaoks inglise keeles lugemine on sama loomulik kui eesti keeles (või kes koguni eelistavad inglisekeelseid raamatuid eestikeelsele kirjandusele) aga no mulle endale on jätkuvalt selles keeles lugemine paras selg-märjaks-punnimine… :D.

Iseenesest mangamaailmaga tutvumisest olin küll elevil, sest sellist lugemist polnud ma enne kogenud. Raamatusoovitaja tegi mulle kiirkoolituse ka raamatut üle andes ja näitas, et lugemist tuleb alustada seekord vastupidiselt sisseharjunule hoopis tagumise kaane poolt ja lehtedel süüvida piltidesse järjekorras paremalt vasakule... Väga teistmoodi oli igatahes. Aga harjus ära. Ei teagi, kas ja millal mulle iseenese tarkusest too teistmoodi vajadus kohale oleks jõudnud, kogu selle võõrkeeles lugeda pusimise kõrvale… :D.

Sisu kohta ütlen seda, et täna on mul juba natuke segamini, mis info konkreetselt raamatust lugesin ja mis info juurde googeldasin selleks, et üldse pihta saada, millest jutt käib :D. Sest lugemiseks sattus mulle ju kõigele lisaks veel raamat, mis on kümnes osa suuremast terviksarjast :D. Aga üldkokkuvõttes seisnes  story raamistik minu arusaamise kohaselt järgmises: eraakadeemias, kus õpivad Jaapani kõige jõukamate ja mõjukate inimeste lapsed, ei määra õpilaste omavahelist hierarhiat mitte akadeemiline tulemus või sportlik võime, vaid hoopis rahaline sissemakse õpilasesindusse. See omakorda õhutab keerulist hasartmängusüsteemi, kus suuri panuseid mängitakse armutult üksteise vastu. Kes võidavad, teenivad populaarsust, prestiiži ja sidemeid, samal ajal kui need, kes kaotavad ning satuvad võlgadesse, muutuvad õpilaskogu orjadeks („lemmikloomadeks“). Ja et panustamisest võetaks maksimum, ulatub võlaorjus ka akadeemia piiridest kaugemale, st „lemmikloomad“, kes ei suuda lõpetamisega oma võlgu klaarida, saavad nn "elukava", mis määrab ära selle, mida nad oma eluga edaspidi ette võtavad ja kellega saavad abielluda.

Raamatu peategelane on teise kursuse vahetusõpilane Yumeko Jabami, kes on hasartmängusõltlane ja kes mängib põnevusest, erinevalt kaasõpilastest, kes teevad seda rahalise või sotsiaalse kasu saamiseks. Kuna Yumekot ei piira reeglid, näeb ta hästi läbi hasartmängude petuskeeme ja kogub võite. Ent tema võidud lõhuvad kooli eeldatavat hierarhiat ning õpilasesindus püüab seetõttu olukorda tasalülitada. 

Konkreetselt kümnenda osa sisuks oli õpilasesinduse presidendivalimisteks häältekogumine ja millega seoses pakkus üks kaasõpilane Yumekole kihlvedu, kuid ootamatult saabus kooli filmitäht Natari Kawaru ja kutsus nii pakkuja kui Yumeko üheskoos hoopis vastasteks kolmeosalisele etendusvõistlusele. Esimene voor (lauluvõistlus) lõppes tüdrukutele kaotusega, järgnesid närvesööv näitlemisvõistlus ja kaardimäng…

Sõltumata aeganõudvast ja keerulisevõitu lugemisest (sest pidin ju ikka päris hulga sõnu ja lausejuppe paremaks arusaamiseks google translatorist läbi laskma :D) hindasin raamatu huvitavaks (ja keelega tegelemise kasulikuks ;)) ning joonistused on siin ka imekaunid. Kokkuvõttes olen rahul, et raamat ette sai võetud ja kui aega tekib, vaatan (vähemalt) loetud osa kohta välja lastud anime samuti ära :).  

Helene Hanff “Charing Cross Road 84”

Helene Hanff “Charing Cross Road 84”, 159 lk. Rahva Raamat, 2019

Väljakutseteema nr 23: raamat, kus üks tegelastest on kirjanik või toimub tegevus raamatupoes

Taaskord kiidetud raamat, mis mulle jäi kuidagi liialt vähepakkuvaks... Meenutas formaadilt pisut Quernsey Kartulikoorepiruka Seltsi lugu ent viimatimainitu oli minu hinnangul siiski oluliselt huvitavam, sisukam ja põnevam.

Sisututvustus tagakaanel avab Helene Hanffi raamatut nii: „Teie kuulutus Saturday Review of Literature’is ütleb, et spetsialiseerute läbimüüdud raamatutele. Fraas antikvariaat-raamatukauplus hirmutab mind küll veidi, kuna antikvaarset seostan ma kallidusega. Olen vaene kirjanik, kellele meeldivad antikvaarsed raamatud, aga kõike minu soovitut on siin võimatu saada, kui välja arvata ülikallid haruldased köited või siis Barnes & Noble’i liiga kõrge hinnaga võidunud väljaanded, mis on kooliõpilaste käest läbi käinud.“

Nii algab New Yorgist pärit miss Helene Hanffi muhe kirjavahetus kauplusega Marks & Co., mis keskendub haruldastele ja kasutatud raamatutele ning tegutseb Londonis aadressil Charing Cross Road 84. Kakskümmend aastat vahetab see otsese ütlemisega New Yorgi kirjanik sõnumeid märksa vaoshoituma Frank Doeliga, Londoni raamatukaupmehega, ning nende sõprus süveneb üha, kuni 1949. aasta detsembris, kui Suurbritannias valitseb sõjajärgne toidupuudus, jõutakse sinnamaani, et Helene muretseb, kas tema saadetud sealihast jõulusink äkki juutidest omanikele solvavalt ei mõju...”

Ma ei tea… No kuidagi jube aeglane ja rahulik oli kogu selle raamatu sisu, ootasin kogu aeg, et nüüd kohe juhtub midagi ootamatut või saabub õnnelik lõpp või leiab aset kõike segi paiskav kohutav õnnetus või toimub mõni alatu reetmine… no nagu ikka raamatutes juhtub, eks :D. Ja sain hoopis raamatu läbi enne kui midagi sellist juhtuda jõudis :D. Ehk siis soovitussilti seekord minu poolt raamatule ei tule. Aga, ma loen edaspidi suure huviga kõigi teiste sama raamatu kohta ilmuvaid kommentaare, nii-öelda võrdluseks – sest võib-olla jäi mul midagi olulist siin hoopis märkamata...