Þhórarinn Leifsson "Vanaema Huldi raamatukogu"

Þhórarinn Leifsson "Vanaema Huldi raamatukogu", 188 lk. NyNorden 2012.

Väljakutseteema nr 34: Islandi kirjaniku raamat.

Esimeseks sel aastal loetud raamatuks sai "Vanaema Huldi raamatukogu" ja seda puhtalt tänu sellele, et a) otsustasin entusiastlikult eelmise aasta lõpus, et osalen sel aastal lugemise väljakutse teemade järgi lugemises täismahus ning seetõttu tuli lugemiseks midagi leida Islandi kirjanikult ja b) raamatukogus esimestena küsitud "Sünk jää, otsatu põhi" ja "Valede kataloog/Inglise aed" olid juba kellelegi välja laenutatud... :D.

Nojah ja kuna kirjanik pälvis 2010. aastal selle raamatu eest ka Reykjaviki lastekirjanduse auhinna, siis ootasin, et ilmselt saab mu seekordne lugemisvalim olema midagi klassikaliselt tempokat ja noortepärast.  Tegelikkus  osutus aga klassikast ikka väga kaugele jäävaks, tabasin ennast isegi rohkem kui korra mõttelt, et kirjanik on vist oma raamatuks vormunud loomepuhangu küll kanepipopsutamise käigus saanud, lool on lihtsalt nii kreisi sisu... :D. Islandil ilmus see raamat tegelikult juba 2009. aastal ja väidetavalt sai kirjanik teose kirjutamiseks  inspiratsiooni hoopis oma kodumaal toimunud finantskriisist, mil pankade vastutustundetu laienemine ja riskide võtmine tõi kaasa kogu Islandi pangandussektori kokkukukkumise...  

 Maria Laur on Eesti Lastekirjanduse Keskuse lehel seda raamatut tutvustanud nii: "Raamatu tegevus toimub tulevikus, kus inimesed elavad tehislikumas maailmas kui meie praegu. Lameekraanid, mis on kodudes igasse tuppa ning koolis klassiruumidesse ja koridoridesse lausa sisse ehitatud, näitavad lakkamatult reklaame, kutsudes inimesi üha enam ja enam tarbima. See on maailm, milles kõik on ostetav ja müüdav. Lugemine on selles maailmas põlu all, kuna arvatakse, et lapsed võivad niimoodi hulluks minna. Raamatud on hävitatud, lugeda saab vahel harva ja siis ka vaid restoranide menüüsid, šampoonipudelite silte või pööningult leitud iidvana telefoniraamatut. Kõik on taandunud numbritele, intressidele ja matemaatilistele tehetele ning maailma valitseb Kuldpank, kes laenude tagatiseks ei ihka materiaalseid varasid, vaid seda, mis laenajale kõige kallim – perekonda".

Mis ma oskan öelda, osutus igatahes väga millekski muuks kui ootasin; edaspidi ennast mingite enda pähe mõeldud tavaootustega enam üles ei küta :D. Vanaema Huldist tekkis väga konkreetne kujutluspilt ning sisuliselt leidsin sellele üks-ühele vaste ka teose originaalkaanelt. Hiljem raamatu kohta täiendavalt infot juurde otsides leidsin, et eestikeelne tõlge ongi ainus, millel on täielikult muudetud raamatu originaal-kaanekujundust ja illustratsioone; päris huvitav, miks nii (ja kuidas sellised otsused tõlkekirjanduse puhul üldse kujunevad) :)?

Hannah Kent “Matmisriitused”

H. Kent “Matmisriitused” 336 lk. Päikese Kirjastus, 2017.

Väljakutseteema nr 48: "Raamat, mille kaanel on pilt kohast, kus sa tahaksid olla". 

Krimižanri lugeda on mulle alati meeldinud, viimasel ajal on lihtsalt boonusena veel sattunud raamatutes tegevustik toimuma kas huvitavas ja eksootilises kohas (Gröönimaa) või on kõnetanud raamat täiendavalt kohtade pärast, kus olen ise ringi reisinud (Poola, Prantsusmaa). ”Matmisriitused” sattus olema lausa kaks ühes - siinne tegevustik toimub põneval Islandil ja romaan põhineb 1829. aastal toimunud tõestisündinud roimalool, kus noorele naisele Agnes Magnúsdóttir’ile mõistetakse karistuseks surmanuhtlus kahe mehe tapmise eest. Lugeja ees avanevad raamatus tema viimased kuud enne hukkamist, mil ta elas sundasustatuna kohaliku farmeripere tillukeses kodus, olles ühtaegu nii vang kui teenijast pereliige…Ja mõrvaloo kõrvale maalib autor ka “erakordselt rusuva, ent samas imekauni pildi Islandi karmist loodusest, sealse talve julmusest ja elanike võitlusest ellujäämise nimel”. Ning tõepoolest, saareriiki kaks korda külastanuna võin kinnitada, et sõnaühendid nagu “tuul hammustab” või “külm mereõhk uuristab end su kontidesse” või “ümberringi laiub vaid tühi, kivine ja eluta maa” polegi pelgalt ilustatud romaanilaused nagu nad igas teises raamatus tunduda võiksid, vaid Islandi loodus ongi tõepoolest selline ja siinsed loodusnähtused teevad nii…

Selle raamatu lugemine tuletas mulle mitmel korral meelde ka ülikooli ajal kirjutatud kursusetööd surmanuhtlusest, mäletan, et päris üllatavaid asju leidsin tol korral selle jaoks materjali kokku otsides… No näiteks, et pea maharaiumine, mis raamatus ka Agnesele määrati (pisut üllatuslikult tegelikult, sest üldiselt oli see nn meeste karistus ja naised lasti köie otsas jõkke, kus nad siis uppusid või surnuks külmusid) ja oli Islandil viimati karistuse vormiks aastal 1830, on ka täna maailmas reaalselt inimestele mõistetav karistus Saudi-Araabias, et surmava süsti kõrval kasutatakse Ameerika Ühendriikides inimeste hukkamiseks jätkuvalt ka poomist, mahalaskmist, elektritooli ja gaasikambrit (siis kui surmamõistetu ise seda süsti asemel nõuab) ning et Hiinas aitavad juba viimased 20 aastat riigil seda sorti kulusid kokku hoida politseibussidele sarnased, 24-kohalistest bussidest ümber ehitatud mobiilsed hukkamisbussid, mis vajadusel sõidutatakse sinna piirkonda kuhu vaja ja milledes vaid väheldase peronali abiga määratud karistused kiirelt täide viia saab …

Kokkuvõttes hindan “Matmisriitused” heaks lugemiseks - olemas on siin nii kaasakiskuvalt esitatud lugu, huvitava struktuuriga kirja pandud tekst kui (uute) teadmiste pakkumine Islandi kohta. Nii et julgen soovitada teilegi “Matmisriitused” oma suvistesse lugemisplaanidesse võtta ja saate ta kindlasti läbi vaid päeva-paariga, küll näete ;).