Daphne du Maurier “Jamaica võõrastemaja”

Daphne du Maurier “Jamaica võõrastemaja”, 264 lk. Varrak, 2019.

Väljakutseteema nr 38: Raamat, mida nägid lugemas kedagi teist. 

Seiklesime märtsis Marianniga (Hyperebaaktiivne) samal ajal Saaremaal ning see oli raamat, mis tal parasjagu pooleliolevana autosse kaasa oli haaratud. Minul lõi selle märkamisel muidugi kohe kellukese helisema - et oi miuke vedamine, üks väljakutseteemasse sobiv raamat jälle nagu maast leitud :D. Ja mul oli kindel plaan oma ägedast tabangust uhke “kuidas-teile-meeldiks-võita-kõik-see!”-tüüpi esitluspilt ka postituse juurde panna aga siis juhtus nii, et Mariann pidi just sel ajal maadlema ülimalt ebameeldiva allergiahooga ning tehtud fotol ei näe seetõttu üldse mitte tavapäraselt avalalt naeratavat noort naist vaid ninjasõdalase moodi vaid silmi vabaks jätvalt üleni jopesse ja mütsi mähitud piigat. Samas teisest küljest - ongi erilisem/haruldasem, eks? :D. 

Nojah ja kuna teema nõudis, panin ennast raamatukogus raamatule järjekorda ja vedisin peale mitmenädalast ootamist ka endale koju, ise täpsemalt süüvimata, millega üldse tegemist on… Oleksite te näinud vaid mu nägu, kui ma lõpuks raamatututvustust lugema hakates avastasin, et tagakaas käib muuhulgas välja õudusfilmide kunni Albert Hichcocki nime :D. Mina, kes ma hirmu-, tulnukulme– ja muidu jubejutte väldin nagu katku, hakkasin juba endale otsima vabandusi raamatu lugemisest pääsemiseks; no umbes stiilis et äkki näen ikka veel kedagi kuskil midagi muud lugemas ja aega aasta lõpuni on ja… Aga no olgem ausad ütlesin samas endale, kus sa siis ikka inimesi niiväga raamatuid lugemas näed kui liikled tööle ja koju igal hommikul/õhtul vaid väikeautos ning ülejäänud päeva viibid aktiivselt ringi sebivas kontoris, kus raamatulugemine kellegi päevatoimetustesse kindlasti ei mahu... 

Kui juba lugema hakkasin, jooksis muidugi kõik normi, mingeid koledaid ründavaid linde või kisavat dušikardinat kuskilt välja ei ujunud, ulmet samuti mitte ning üleüldse lugemine päädis lõpuks sellega et leidsin ennast põnevusega Inglismaa Jamaica Inn hotelli googeldamast et näha, kas selle hoone prototüüp on päriselt ka olemas. On, muide ja näeb ka väga intrigeeriv fotodel välja… :D

Raamatu sisu ise on kokkuvõtvalt järgmine: 

“Voorimees püüab Mary Yellanit hoiatada, et ta sellest Cornwalli rannikul asuvast vihmamärjast ja varemeis paigast eemale hoiaks. Kuid nooruke Mary otsustab siiski täita ema viimase soovi ning minna kartliku tädi Patience’i ja võimutseva onu Joss Merlyni juurde Jamaica võõrastemajja. Juba esimesest silmapilgust tajub ta võõrastemaja ähvardavat õhustikku. Kuid ta ei oska uneski näha, et ta mässitakse nii lootusetult siinsete paheliste skeemide võrku või et nägus ja mõistatuslik võõras äratab temas ootamatu kire. 

Daphne du Maurier’ romaan „Jamaica võõrastemaja” ilmus inglise keeles 1936. aastal ja oli seni eesti keelde tõlkimata. Romaani põhjal on Alfred Hitchcock vändanud ka samanimelise filmi”.

Aitäh Varrakule Mariannile seda raamatut lugemiseks/tutvustamiseks saatmast ja minule põhjust seeläbi andmast samuti lugeda võtta, oli mõnus meelelahutus :). 

Stephenie Meyer “Keemik”

Stephenie Meyer “Keemik”, 462 lk. Pegasus, 2017. 

Väljakutseteema nr 49: "Raamat, mida loed sisututvustuse pärast".

See raamat jõudis minuni samamoodi nagu Kristelil: T1 Raamatukodust eelmise aasta lõpus oma raamatuoste sooritades sain selle üllatuskingituseks kauba peale :). Oma suurt rõõmu sellise supervedamise üle jagasin tookord ka ühes oma varasemas blogipostituses. Ja valisin raamatu mitmete teise kõrvalt tol korral seetõttu, et sisututvustus tundus huvipakkuv ning hiljem hakkas veel lisaks meenuma, et see oli vist seesama raamat, mida Mariann (Hyperebaaktiivne) ka kunagi tutvustas ning mille juurde oli tal lisatud see äge molekulipilt… 

Nu igatahes päris pika vinnaga sai seekord mul see ost-poest-koju-kodus-kohe-läbilugemiseni jõudmine, lausa ca 3 kuud. Aga kui kord juba ette olin raamatu võtnud, ei saanud teda enam käest ka. Ma väga imetlen inimesi, kes suudavad niimoodi raamatuid kokku kirjutada, et ise teemast midagi sisuliselt ei tea… No et olen kirjanikuna nt kodune kolme lapse ema aga ei kirjuta raamatut üldsegi mitte jooksvast koduelust, nt laste kooli-trenni-koju taksotamisest ja lutipudelite keetmisest vaid arutan kellegagi täiesti teise valdkonna teemat ja seejärel tekib raamatusse hoopis usutav pilt maffia-arstist või sõjaväelise taustaga eriüksuslasest või erinevate organisatsioonide tagatubade salamängudest. Või sellest kuidas loomaarst operatsioone teeb. Ja see kõik saab raamatusse kirja lihtsalt mängleva kergusega ning lugedes tundub kõik vägagi eluliselt usutav… Äh, tolles viimases võtmes (ja kirjaniku ülejäänud raamatute peale mõeldes :D) on muidugi ulmekirjanikud veelgi uskumatum rahvas - neil pole ju isegi vestelda kellegagi, et nõu küsida, kuidas mingis valdkonnas asjad käivad; kirja läheb kõik see, mida aga oma fantaasia välja suudab kütta… :D. 

Mis mind eriti selle raamatu juures paelus, oli see, et tihtipeale lülitusid siin tegevuskäiku ja jooksvasse actionisse ka koerad. Sest meil on ju endal ka üks must karvane lemmik kodus ja nii tuttavad tulid mõned situatsioonid, millega samastuda, siin ette… Näiteks etteheitev pilk lahkumise korral ja rõõmus sabaga põntsutamine siis, kui silmapiirile ilmub keegi, keda kaua oodatud. Ja ma alles ükspäev nägin linnas oma peremehe kõrval väärikalt astumas ka üht hiiglaslikku dogi, seetõttu lendas see “film”, kuidas Khan’i-sugune päriselt inimese kohal kõrguda ja lihtsalt juba oma kohalolekuga halvavalt mõjuda võib, samuti väga täpselt silma ette… 

Tutvustus raamatu sisu kohta võiks kokkuvõtvalt kõlada nii: 

Lugu sellest, kuidas oma kunagiste tööandjate eest põgenev agent peab vastu võtma veel ühe juhtumi, et eluga pääseda. Varem töötas naine salastatult USA valitsuse heaks, nüüd aga on ta muutunud vaid turvariskiks. Kui kunagine kontaktisik pakub ahvatlevalt kõlava väljapääsu, taipab naine, et see on ainus võimalus kustutada oma seljal terendav hiiglaslik sihtmärk. Valmistudes oma elu kõige karmimaks võitluseks, armub ta aga mehesse, kellest saab veel üks võimalik hoob vastaste mõjutusarsenalis tema enda vastu ning kõrgete panustega mängus ellujäämiseks tuleb lõpuks valida vahendid, mille kasutamist poleks ta osanud uneski näha...

Mulle meeldis see põnevik, ladus tekst, koerad ja ühtlaselt pinevaks timmitud pingepõnevus tegid lugemise vägagi nauditavaks ning see pani mind raamatukaant avama igal vabal momendil. Aitäh Raamatukodule toreda boonuskingituse eest, külastan kindlasti teinekordki :). 

Tan Twan Eng “Õhtuste udude aed”

Tan Twan Eng “Õhtuste udude aed”, 374 lk. Varrak 2015. 

Lugemise väljakutse nr 50: “Raamat sellise maa kirjanikult, mille nimi algab sama tähega nagu mu eesnimi”.

Nujah, kuna ma juba eksootilise maa kirjaniku alla sätitasin koera-hawaii-päritolu ameeriklase aga jõudsin enne aasta lõppu läbi loetud ka algselt sellesse teemasse mõeldud malaislase, otsustasin, et samasse teemasse kordamise asemel proovin vaadata, kas udude raamat sobitub veel mõne väljakutseteema alla ning puhta vedamise korras märkasin, et üks sobiv veel täpselt laual leidubki :). Inglisekeelses riikide listis on M-tähe all tegelikult nagunii üldse sellised riigid, mis minu jaoks sisuliselt nagunii ka eksootilistega võrduvad (valdav enamus neist jäävad Aafrikasse, Aasiasse ja Okeaaniasse või Kariibidele) ning Euroopa riikide valim on ka selline, millede kirjanike teoseid eesti keeles vist naljalt ei leia (Makedoonia, Malta, Moldova, Monaco)… :D. 

“Õhtuste udude aeda” sattusin lugema (taaskord) tänu Marianni (Hyperebaaktiivne) soovitusele ja ma pean ütlema, et loetu meeldis mulle nii, et jooksin poodi ja soetasin teose ka enda kodusesse raamatukokku... Üks igatahes mis kindel: lugemise-väljakutse-eelsel ajal ma poleks kohe kindlasti raamatupoes Moodsa Aja sarja raamatuid iseenese tarkusest uurima läinud :D. Nüüd aga kui piilusin tagakaanel soovitatud sarja teisi “liikmeid”, tundusid kõik ka nii põnevad, eelkõige just keelte pärast, kust need on tõlgitud: heebrea, prantsuse, soome… Nu ma vaatan, kui kõik 2019. aasta väljakutse teemad lõpuks väljas on, siis äkki leian vähemalt sellele heebrea kirjanikule sobiva teema lugemiseks taha :). 

Kultuur.err.ee lehel on raamatu enda sisu tutvustatud nii: noor naine Yun Ling on otsustanud rajada Malaisia mägismaale aia oma Jaapani okupatsiooni ajal tapetud õe mälestuseks. Ainsana saab teda plaani elluviimisel aidata Aritomo, harukordsete oskuste ja mainega mees, kes kunagi oli Jaapani keisri enese aednik. Yun Ling võtab vastu Aritomo ettepaneku hakata tööle tema õpipoisina ning sellest saab alguse teekond naise minevikku, mis on tihedalt põimunud tema paljukannatanud kodumaa ajaloo saladustega.

Tjah, ma kuidagi ei osanud lugema asudes oodata, et aiaraamatust jõuan otsapidi II maailmasõtta, kuna sõnaühend Jaapani okupatsioon kõlab nagu midagi, mis toimus palju varem ning et aiandus ja sõjakoledused ei käi kokku. Aga jõudsin ja seejuures veel nii, et kõik siin raamatus (sõja teema, poliitiline olukord sündumuste toimumise piirkonnas, kohalik kombestik, Jaapani kunst, teadmised nende aianduspõhimõtete kohta) on osatud esitada vähem kui neljasajal lehel nii kihiliselt ja mahuliselt, et miski ei jää pealiskaudseks...

Suurepärane lugemine, minule kindlasti üks top10 wow-efektiga lugemiselamustest :). 

Margaret Atwood “Alias Grace”

M. Atwood “Alias Grace”, 454 lk. Eesti Raamat, 1999. 

Väljakutseteema nr 5: “Raamat, mille lugemissoovituse olen saanud Lugemise väljakutse grupist”.

Marianni Matmisriituste arvustus juhatas mu selle raamatuni ja kuna viimatinimetatu oli mulle eelmine kuu väga huvitav lugeda, tahtsin tingimata siis ka 19. sajandi naismõrvari Kanada versiooni üle vaadata :). On kahel raamatul sarnasusi tõepoolest, täpselt nii nagu ka Mariann oma blogis viitab: mõlemas jutustab süüdimõistetu oma lugu, mõlemad naised on reaalselt eksisteerinud ajaloolised isikud, kelledele omistatud kuriteod on naiskirjanike käe läbi raamatuks vormitud… Kahe raamatu võrdluses tundus mulle, et Grace omasse on pisut rohkem sisse kirjutatud veel ka tolle aja kombestikku ja kõnemaneere, Matmisriituses kõneleb Agnes tänapäevasemalt. Minule meeldisid mõlemad raamatud, ladus oli neid lugeda ja teema köitis nagu krimi puhul ikka; uusi teadmisi pakkusid teosed ka... Soovitan niisiis kindlasti ka Grace lugeda võtta, eriti kui Matmisriitused läbi või lähiajal lugemisplaanis – saate võrdluse ning vähemalt sama ootamatu/uskumatu raamatulõpu, küll näete ;). 

PS. Tuleb välja, et Netflixis on selle raamatu järgi ka miniseeria toodetud. No mina ei tea, mul hakkab nii vaatamist ära vajavate filmide virn varsti sama suureks kasvama kui lugemist ootavate raamatute oma… :D.

Martha Hall Kelly “Sirelitüdrukud”

M. H. Kelly “Sirelitüdrukud”, 509 lk. Päikese Kirjastus, 2017.

Raamat jälgib kolme naise, Caroline, Kasia ja Herta tegemisi kahel aastakümnel (1939-1959) ja kus nende erinevates riikides / üksteisest kardinaalselt erinevalt elatud elud seob üks hetk kokku II maailmasõda koos Hitleri grandioossete plaanidega ning Ravensbrücki koonduslaager…Caroline neist on seejuures New Yorgi seltskonnadaam, kes töötab Prantsuse konsulaadis ning tegeleb heategevusega, Kasia nooruke neiu, kes seob ennast armastuse ja sõpruse pärast Poola vastupanuliikumisega ning Herta värskelt ülikooli lõpetanud arst, kes näeb Saksa valituse teenistusse astudes avanemas endale võimalust realiseerida unistus, mis naisarstidele tol ajal sisuliselt kättesaamatu oli – töötada kirurgina… 

Ei olnud kerge teema ja raamatus veel isegi ei avatud kõike, mis Ravensbrückis aastatel 1939-1945 tegelikult ja dokumenteeritult toimus; inimene võib olla ikka uskumatult vastik, toores ja võigas, ka siis, kui oma tegudele taha suudab mõelda ülla eesmärgi. Ent ikkagi meeldis mulle kõige enam, kuidas autor just Hertale kõige ühesemalt arusaadava konkreetsuse andis, hästi mõistetavalt kirjeldas tema motiive, mõtteid ja tundeid. Teiste puhul jäi iseloomukirjelduste eluline usutavus minu jaoks kuidagi väiksem... Ja meeldis ka see, kuidas sama olukorda oli kirjeldatud ühekorraga nii Herta kui Kasia silmade läbi, vahendades nii meile nende mõlema isiklikku vaatenurka ja mõtteid. Aga kõige rohkem pani mind selle 500 lehekülje juures mõtteid rändama laskma hoopis raamatus vaid mõnel lehel ja mõne reaga puudutatud Kasia sõbranna pakkuminemisel koju maha jäänud koera teema… Sest jaa, ma olen ka oma lemmiku siirastesse silmadesse vaadates ja peale järjekordset ohates uudiste kinnivajutamist ennast tabanud mõttelt, et no kas tõesti on võimalik ka tänapäeval, et maailm taaskord mõne suurmehe visiooni realiseerimiseks hulluks läheb ja mida ometi me selle juhtumisel siis teeme…

“Sirelitüdrukud” on kahtlemata üht rääkimisväärt lugu vahendav raamat ja mul on hea meel, et väljakutsegrupis seda tutvustada võeti ning mistõttu ka ise oskasin teda raamatukogust endale lugemiseks küsima minna. Häid ja/või uusi teadmisi pakkuvaid raamatuid, mis seejuures ka huvitavad/ladusad lugeda oleks, ei ole just lihtne omapead kõige pakutava keskelt üles leida ning olen väga rahul, et olen hyperebaaktiivse postitusi jälgides ka ise jõudnud Lugemise väljakutse raamatulugemisgruppi, mis on mu meelest parim arvustusi andev selekteerimisssõel… Aitäh kõigile sealosalevatele kirjutajatele, Sirelitüdrukute raamat osutus numbreid kokku lüües juba kuuendaks teoseks, mille mille sealsete soovituste peale lugeda võtsin :).