Kim Leine “Igaviku fjordi prohvetid”

Kim Leine “Igaviku fjordi prohvetid”, 508 lk. Eesti Raamat, 2016. 

Väljakutseteema nr 25: raamat autorilt, kes on sinuga samal päeval sündinud. 

Isver kui pigis ma selle teema alla raamatu leidmisega olin; ei saa öelda küll, et 28. august kuulsate kirjanike, (kelle teoseid oleks tõlgitud ka eesti keelde), sünnipäevadega just hiilgaks :D. Ja tegelikult olingi ma juba vaikselt leppinud sellega, pean pean hakkama väljakutse täitmiseks kohe-kohe kakssada aastat vana Goethe värsstragöödiat lugema aga siis täitsa kogemata avastasin selle Kim Leine romaani.  No niuke vedamine ikka, mulle väga-väga meeldis see 2013. aastal Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna võitnud romaan :). 

Võimsa Gröönimaa-saaga peategelane on Morten Falck, idealistlik maapoiss, kes saabub Kopenhaagenisse isa soovil teoloogiat tudeerima. Kohtudes Gröönimaal misjonärina töötanud Poul Egedega, tekib tal arusaam, et tema koht on samuti Gröönimaal, inuittidele ristiusku tutvustamas. 1787. aastal astubki ta Gröönimaa pinnale, omamata tegelikku ettekujutust probleemidest, mis ootavad teda ees kohalike pärismaalaste ja taanlastest kolonistide seas. Raskustele peaaegu alla vandununa pöördub ta tagasi kodumaale, kuid alles seal ta mõistab, et vaatamata Gröönimaal ootavatele ohtudele ja vaenulikkusele on tema õige koht siiski selle kõleda looduse ja karmide inimestega maal.

Tjah, see tutvustus ütleb ühest küljest kõik ja teisalt mitte midagi. Ja ma poleks seda raamatut pelgalt tagakaane-tutvustuse peale vist lugeda võtnudki aga siis meenus, et Piia Salundi kiitis ka seda raamatut millalgi lugemisgrupis… (Kusjuures, kui hakkasin otsima toda Piia postitust uuesti viitamiseks, tuli välja, et ma mäletasin asja sajaga valesti ja Piia kiitis oma postituses hoopis Mobergi romaani(tetraloogiat). :D. Nuh, vähemalt raamatukaaned olid neil kõigil siis ühtmoodi hallid ja sõltumata mu kanamälust viis eksimine ikka kuldmuna otsa, seega - suured tänud Piiale :D).

Ma ei oskagi tegelikult hästi sõnastada, mis täpselt selle romaani väga meeldima pani. Kindlasti oli oma osa selles Gröönimaa eksootikal ning sellel, et sealsete inimeste kombeid ja ajalugu õpib siit palju. Põnevad ja keerukad inimsuhted. See, kui häbitult autor kirjeldab seksuaalolukordi ja nende tekkimise motiive… Kogu tervik on lihtsalt nii hea, sellist tüüpi hea, nagu on head ka Õhtuste udude aed ja Inimesed puude võras ja Taevast kukkus kolm õuna. Ma igatahes soovitan seda raamatut lugeda võtta, usun küll, et mitmekihilised inimsuhted eksootilisel Gröönimaal koos kõige sellega kaasaskäivaga ka teid ära võluvad :). 

Kari Hotakainen “Kaitsekraavi tee”

Kari Hotakainen “Kaitsekraavi tee”, 193 lk. Tänapäev, 2005.  

Väljakutseteema nr 16: “Rahvusvahelise kirjandusauhinna võitnud teos”. 

-      2002.a. Finlandia preemia, 

-      2004.a. Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhind.

Ma poleks tõenäoliselt seda raamatut üldse osanud ilma väljakutseta endale lugemiseks ette võtta, aga kuna nüüd oli mul vaja leida mõni rahvusvahelise auhinna võtnud teos, piilusin teema alla lisatud soovitusi ning sõelale jäi peale pisukest googeldamist sinnalisatutest just see (suured tänud ära märkimast, Mar Got!). 

No põhimõtteliselt oli see raamat nagu 200 lk lahingukooli õpikunäidet, kus poolteks ennast üksi sõjaväljalt leidev taktik ja tema vastas terve rühm vihaseid kinnisvarahaisid ning kus oma eesmärgi täitmiseks üksiküritajal see kaugelt paremaid relvi eviv seltskond tuleb tursaks lüüa. Ning et armastuses ja sõjas on kõik lubatud, pole lõppeesmärgi saavutamiseks ükski vahend liiga halb, ka siis,  kui see peaks tähendama nt vastase piisavat rööpast väljaviimist tema murule kusedes :D. Lõpp oli muidugi täitsa kreisi, lugesin ja maigutasin suud ainult nagu kala kuival ning oietasin omaette, et mida sa NÜÜD tegid… :D

See oli väga hea raamat! Üldse mulle tundub, et ma peaks põhjalikumalt läbi vaatama terve selle Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna saanud teoste nimekirja. Sest sama auhinna on saanud 2010. a ka mulle väga meeldinud Sofi Oksaneni “Puhastus” ning kes teab, mis vingeid asju see list siis veel niimoodi võib peita... 

Soovitan igatahes julgelt see raamat lugemiseks ette võtta, kohe kindlasti saate tavapärasest erineva lugemiselamuse. Ja kui plaanite lähiajal veel ka oma kinnisvara osta-müüa… nu siis võiksite võtta lausa kohustuslikuks kirjanduseks ;).  

Art Spiegelman "Maus"

Art Spiegelman “Maus”, 296 lk. Pythagorase Püksid, 2018. 

Lugemise väljakutse nr 18: "Raamat, mille kaanepildil on kass". 

Vot see raamat… Nojah, ma ju tegelikult otsustasin kohe, kui peale “Persepolise” lugemist ka “Maus” ette võtta soovitati, et selle teose ma endale koju soetan; kohe selsamal päeval, kui see eesti keeles lettidele müügiks ilmub :D. Ja ehkki see plaan osutus tagantjärele tarkusena ikkagi liiga optimistlikuks ning sestsamast päevast sai mul lõpuks rohkem kui kvartal, jõudsingi viimaks selle nädala kolmapäeval raamatupoodi ja luhvtitasin osa oma sünnipäevaks saadud kinkekaartidest heal eesmärgil ära :). 

Ostuga koju jõudnud sain kohe ka seda lugema asuda ning tegelikult kuluski mul raamatu läbilugemiseks vaid sama päeva hiline õhtupoolik ja tund järgmise hommikust… Sest juba siin esitatud lugu Poola juutide ellujäämisest holokausti ajal nähtuna läbi oma isa silmade oli omal moel kaasahaarav ning kuna autor on lisaks selle meile ette pannud kujutatuna vabalt räägitu vormis külaskäikudel oma isa juurde sündmuste toimumisest aastakümneid hiljem, siis ka täis väga elulisi ja isiklikke olmesituatsioone. 

Ma täitsa saan aru, miks tolle ameeriklasest karikaturisti raamatut loetakse “murrangulise tähtsusega teoseks” ja “kultuskoomiksiks” ja “koomiksizanri tüvitekstiks”, olles esimene omataoline kõigi ülejäänute hulgas ning miks omistati 1992. raamatule/autorile koguni Pulitzeri preemia. Sest tõepoolest, siin esitatud lugu detailsetes piltides lugedes ei tundunud kordagi sobimatu, et nii traagilisi sündmusi kujutatakse koomiksina ja veel nii, et eri rahvustele on on antud lihtsustatud loomanäod (natse kujutatakse kassidena, juute hiirtena ja poolakaid sigadena) ning see on ka minu meelest oskus, mis kahtlemata väärib tunnustamist.

Mõneti on see lugu sarnane Auschwitzi tätoveerijaga, ka siit raamatust saab aimu, kuidas nendes koonduslaagrites ellu jäädi ja et autori isa Vladek oli üks nendest, kes oskas ära kasutada kõiki nappe võimalusi, mida elu elujäämiseks noil hetkedel realiseerimiseks pakkus. Abiks pidid muidugi olema ka tutvused ja/või raha (või muu sellega samaväärne ekvivalent) ent põhimiseks jäi siiski oskus nende abil viis leida…

Mul on väga hea meel, et see raamat lugemiseks minuni ja minu raamaturiiulile jõudis, suured tänud Triinu(de)le, Monikale, Kaisamaile ja Erikale FB-lugemisgrupis tutvustamast ja soovitamast :).