Hector Malot “Perekonnata”

Hector Malot “Perekonnata”, 481 lk. Eesti Riiklik Kirjastus, 1959. 

 

Väljakutseteema nr 30: raamat, mis pole lasteraamat, aga mida mäletad lapsepõlvest. 

 

Ma mäletan seda raamatut ajast, mil eelkooliealisena olin maal vanaema-vanaisa juures ning vanaema luges seda raamatut meile vanaisaga õhtuti aja täiteks ette. Sest telerit meil siis ju ei olnud ning raadiost oli ka kuulata ainult vanaema soomekeelseid kirikupalveid pühapäeviti või muul ajal (minu jaoks) arusaamatut venekeelset juttu… Hmm, päris kummaline on endal ka seda täna siin kõva häälega niimoodi välja öelda; jääb mulje, nagu räägiks vähemalt saja aasta tagusest ajast, mitte kaheksakümnendate esimesest poolest :D. 

 

Raamatu sisust mul ka midagi meeles ei olnud, mäletasin vaid kaanepilti ja pealkirja. Seda suurem oli minu üllatus kui avastasin, et seda raamatut tituleeritakse raamatu järesõnas ”noorsoojutustuseks” ja “prantsuse noorsookirjanduse klassikaks” - minu peas oli “Seiklusjutte maalt ja merelt” sari ikka ju see valim teoseid, mis puhtalt “täiskasvanuteraamatud”. 

 

Paatosega lausetes ning kirjaniku vanaaegse keelekasutusega ma lõpuni ära ei harjunudki. Aga head sisu see muidugi ei mõjutanud ning ma saan täiesti aru, miks selle raamatu järgi on loodud nii palju filmi- ja animafilmi versioone. Ka meie Artises on hetkel võimalik seda filmi vaadata, järgmine seanss on kavas muide 29.10 kl 11:00 ;). 

 

Raamatu sisukokkuvõte võiks lühidalt kõlada nii: see on südamlik seiklusjutt leidlaps Rémi teekonnast läbi Prantsusmaa, Inglismaa ja Šveitsi oma perekonna otsingul. Rémi kohtub oma teel kõige erinevamate inimestega, aristokraatidest ühiskonna põhjakihtideni välja. Suurt osa etendavad teoses loomad: kolm õpetatud koera ja ahv ning mitmete positiivsete aspektide kõrval tuuakse selgelt välja ka elu inetud varjuküljed – nt kerjavate laste sissetulekust elatuv padrone, kes lapsi koheldes kaotab igasuguse inimlikkuse, vaid vargustest elatuv “perekond” ja lähisugulane, kes lootuses pärida vara teeb kõik selleks, et õigusjärgsed pärijad kaoks…

 

Tore taastutvus igatahes  oli, peale raamatu läbisaamist tuli kange tahtmine ette võtta ka “Kuningas Saalomoni kaevandused /Kuninganna Seeba sõrmus” (mida mäletan teise raamatuna vanaema lugemisõhtutest :)) ja kõik viis Nahksuka juttu (“Hirvekütt”, “Viimane mohikaanlane”, “Rajaleidja”, “Pioneerid” ja “Preeria”; need kuuluvad samuti Seiklusjuttude sarja, ehkki avastasin need enda jaoks alles hiljem, keskkooli ajal). Kui lugemise väljakutse täidetud saan, siis ehk võtangi need indiaanilood uuesti ette; tänasesse maailma, kus taas päevakorras territooriumide anastamine, sobiks varemtoimunu meenutamine ju hästi?

Ene Sepp “Vabandust, aga mis asja?!”

Ene Sepp “Vabandust, aga mis asja?!”, 224 lk. Tänapäev, 2016. 

Väljakutseteema nr 37: raamat autorilt, kes on noorem kui sina. 

Nujah, mul oli ju suht kukepea leida lugemiseks midagi endast nooremalt  autorilt. Aga need väljakutsetäitjad võivad küll päris pigis olla, kes napilt üle kahekümne või isegi alla selle. Te oskate nimetada mõnda alla kahekümneaastast autorit? Mina ei oska, ainult üks Kelly Sildaru kokaraamat tuligi lettidelt meelde… :D. 

Nojah, need kooliteemad. Koolikiusamine vist on ja jääb olema igaveseks probleemiks kõikides koolides ja ühiskonnakordades; nt seda, mida tähendab “kummituba”  mäletan ma isegi oma kooliajast ja seda olen samuti kõrvalt näinud, kuidas lapsed oskavad klassikaaslasele mõjusalt haiget teha lausa esimeses klassis, kutsudes oma sünnipäevale kõik kaasõpilased peale ühe. Ilmselt siiski läheb ajas olukord ka aina paremaks, mu need isiklikud näited pärinevad ju umbes 30-ne ja 15-ne aasta tagusest ajast...

Raamatus endas on hästi mu meelest edasi antud dialooge, need tunduvad väga sedamoodi, nagu sõna-sõnalt nad mõnes situatsioonis välja võiks näha. Ja Carmeni ja Jelena tegelaskujud on väga usutavalt välja kirjutatud. Muus osas palju rohkem kommenteerida ei oskagi. Aga, huviga loeks küll mõne otseselt sihtgruppi kuuluva noore arvamust. Isver kuidas ma loodan ikka, et meie kodutüdrukud ka ükskord meelsasti raamatuid lugema hakkavad ja ma päriselt saaksin nendega loetud raamatute üle arutleda. Ilmselt hakkaksid mu postitused siin ka siis 3 korda pikemad ja nende arvamust vahendavad olema... Noh, ise hoian igatahes pöialt :D.

Raamatu sisututvustus Apollo lehel kõlab nii: Kas üks uudis, ei, veel vähem – üks sõna võib muuta maailma? Jane oma igatahes muutis. Kui lihtne oli elu enne seda saatuslikku sõna emalt. Jane oli püsti hüpanud ja püüdnud ära joosta ... Aga kas elu eest saab ära joosta? 

Romaan saavutas kirjastuse Tänapäev ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse 2016. aasta noorteromaani võistlusel ka II koha. Ja muide, RR-s on ta hetkel saadaval vaid 5.08-ga; juhuks kui keegi ikka veel otsib midagi teemasse “raamat, mille krabasin allahindluselt” ;).  

Ketlin Priilinn “Miraculum”

Ketlin Priilinn “Miraculum”, 232 lk. Tänapäev, 2015. 

Väljakutseteema nr 47: raamat Eesti autorilt, kelle perekonnanimi algab sama tähega nagu sinul.

No vot sulle milline lõpp, ma ootasin siit oma peas juba täiesti teistsugust the end’i :D. Ja seda ka ei osanud oodata, et raamat viimase peatükiga nii suure ajahüppe teeb :D. Aga tegelikult... ma ei kujuta ette, mis tunne oleks ennast sellises olukorras, nagu raamatu alguses kirjeldatud, leida. Sest ehkki ma üht-teist tean küll sellisest elust, kus viinavõttude pärast oli mõistlikum kodust kas ära minna või sellest kaugemale hoida, siis vanemaks õeks olemisest ei tea ma midagi, minu osa oli see noorem olla…

Apollo pakub hetkel seda raamatut 2.50 eest – seega hea võimalus neile, kes otsivad midagi nt teemasse “Raamat, mille krabad allahindluselt” ;). Tasub igatahes seda raamatut endale soetada või raamatukogust lugeda võtta, teema on kahtlemata lai(em)alt kõnetav ning autoril oskus sündmustikku edasi anda nii, et tunned nagu sa oleksid ise ka kõikide nende vestluste keskel ja terve lugemise aja jookseb silme ees film, kuidas täpselt kõik toimub... 

Üllatav kirjanik minu jaoks, kindlasti loen temalt edaspidi midagi veel ja mul on hea meel, et väljakutse täitmine mind tema raamatut lugema võtma pani. Järgmisena vaatan ehk mõnda tema lasteraamatut, nii eeltöö korras :D. Sest loodan väga, et meie kodu peagi kaheksasteks saavad tüdrukud ka kord lootusetult lugemispisikuga nakatuvad ning Evelini lugude või "Ei iialgi ilma Murita" ettesokutamine võiks ju selleks hea starteri anda, eks? ;). 

Raamatututvustus tagakaanelt ka: Mirjam pidi terve oma lapsepõlve hoolt kandma nooremate õdede-vendade eest, sest alkoholilembesel emal polnud lastest sooja ega külma. Nüüd, lõpuks ometi iseseisev, naudib ta täiel rinnal vabadust ega taha kodus elatud aja peale mõeldagi. Kui aga ema ootamatult sureb ja ilmneb, et tema neljal alaealisel lapsel pole kellegi juurde minna, tuleb neiul seista silmitsi väga raskete valikutega. Kas saata õed-vennad lastekodusse või püüda kogu koormaga jälle ise hakkama saada – taas kord omaenda elu ohvriks tuues?

Nina Lacour “Meiega on kõik korras”

Nina Lacour “Meiega on kõik korras”, 216 lk. Päikese Kirjastus, 2018. 

Väljakutseteema nr 5: 2018. aastal ilmunud populaarne noorteromaan. 

Seda tüüpi raamat, millega alguses ma ennast kuidagi vedama ei saanud… aga mis lõpuks sai lõpuni loetud paari tunniga :D. Ja eriti hästi olid mu meelest siin edasi antud erinevad situatsiooni- ja tunnetekirjeldused, just need viiekümne-halli-varjundi-sõbrannasuve omad… :P.

Raamatutuvustus ise avab oma sisu nii: Marin pööras oma vanale elule selja ja lahkus kellelegi sõnagi lausumata. Keegi ei tea tõde nende viimaste nädalate kohta. Isegi tema parimal sõbral Mabelil pole aimu, mis juhtus. Kuigi Marin on põgenenud Californiast tuhandete miilide kaugusele New Yorki, igatseb ta maailma, mis vanaisa surma järel kokku varises. Nüüd, mitu kuud hiljem, on ta üksinda talvevaheajaks tühjaks voolanud ühiselamus ja ootab külla Mabelit. Marin peab silmitsi seisma kõigega, mis on ütlemata jäänud, ning lõpuks astuma vastu üksildusele, mis on end tema südames sisse seadnud.

Kiire ja lihtne lugemine, paras kätte võtta puhkuse ajal rannas või võrkkiiges patareide laadimise kõrvale kui pead millegi hoopis raskemaga koormata ei taha :). 

PS. Postitus sai väga lühike aga no nii läheb, kui raamatu läbisaamise ja kokkuvõtte kirjutamise vahele jääb enam kui nädal... 

Kerstin Thorvall “Isa aseaine”

Kerstin Thorvall “Isa aseaine”, 103 lk. Kirjastus Eesti Raamat, 1983. 

Väljakutseteema nr 33: sinu 1. klassi minemise aastal ilmunud raamat. 

No tegelikult on selle kunagise esimese klassi minekuga nii, et ma pole kindel oma mäletamises, kas ma ikka läksin 1983 kooli :D. Sest võib-olla oli see hoopis 1984 :D. Ja seetõttu otsustasin, et võtan ja loen siis raamatu igaks juhuks mõlemast aastast ning “Isa aseainega” sain neist esimesena valmis. 

Päris üllatav, et kirjaniku kodumaal (Rootsis) liigitati juba 1970-datel see 9-aastase poisi silmade läbi jutustatud elu pahupoole lugu lasteraamatuks. Ma ei tea, mis meil sobiv vaste oleks… Noorsooromaan? Peategelase vanus küll sellega nagu ei klapiks aga sisu kindlasti. Sest siin ei kohta üldse üheksasele sobivat muinasjutu roosamannat vaid lugu Magnusest, kellel tuleb lisaks oma kooliprobleemidega silmiti seismisele ka täiskasvanute maailmas täie eest väljas olles hakkama saada... 

Mõtlemapanev teos kahtlemata, teemad nagu lahku läinud elud, usalduse kuritarvitamine, kuriteod ja hoolimine/lootmine kõigest hoolimata on aktuaalsed ju ka täna, sõltumata kümnendist ja asukohariigist. Mul on igatahes väga hea meel, et lugemise väljakutse mu selle väikese sajalehelise vihikuni juhatas, oooo!-tamapanev oli leida selliselt kirja pandud/tõlgitud lugu nii kaugest (ja hoolikalt kontrollitud) minevikust :). 

Heli Künnapas "Lõpupidu"

Heli Künnapas “Lõpupidu”, 204 lk. Heli Kirjastus, 2018. 

Väljakutseteema nr 24: “Raamat milles on pühendus”.

Nu ma oleks teile peaaegu siia teema alla tutvustanud Paldiski linna tuumaallveelaevnike õppekeskuse Eestile üleandmise ja saastest puhastamise lugu, kuna siis kui teema välja hõigati, sain sellest aru nii, et pühendus peab olema raamatusse kinkija poolt kirjutatud ning sellisele kriteeriumile vastava raamatu oleksin leidnud vaid isikliku raamatukogu sellest osast, mis kunagi tuli minu juurde mu isa pärandusena; endal ei oleks mul olnud esitada ühtegi taolist. Aga siis toimus jaanuari alguses Heli Kirjastuse raamatuloos ja täiesti us-ku-ma-tuuuu, aga mul vedas nii, et võitsin ühe väljaloositud raamatutest endale :). Ja et Heli oli lahkesti raamatu tiitellehele enne postitamist ka pühenduse kirjutanud, otsustasin kiirelt teemat vahetada ning Paldiski ja tuumajäätmete asemel saate lugeda nüüd hoopis muljeid auhinnatud noorteromaani kohta :). 

No mis ma ütlen, see 200 lk läks nagu lipsti – reedel umbes kl 16 võtsin postipaki Omniva kapiautomaadist välja ja laupäeva hommikul kella 9 paiku keerasin hommikuhohvi kõrvale raamatul tagumise kaane ette; vahepeal natuke ikka magasin ka :D. Hästi ja usutavalt on siin raamatus kirjeldatud noorte trenni- ja koolisituatsioone, jõujooni abiturientide seltskonnas, olukordi enne lõpueksameid, väikealevi ängi… Ning seda kõike on pandud ühendama armastus ja keerulised suhted. Ei imesta, et raamat sai 2012.a. Järje Hoidja auhinna (Keskraamatukogu auhind aasta jooksul enimloetud laste- ja noorsooraamatu autorile) ehkki ma pole seda valdkonda palju lugenud (Aidi Valliku Anni-raamatuid siiski olen ja Sass Henno “Mina olin siin” ning Martin Karu “Nullpunkti” samuti + vanemast kirjandusest Kaugveri) ning ei kvalifitseeru juba ammu ka otseseks sihtgrupiks :D. Sellest olenemata oli lugemine ikka väga ladus ja köitev ning kes vahelduseks ka mõnda noortekat tahab lugeda, sobib see kodumaine teos hästi omale listi võtta :). 

Heli Kirjastusele veelkord aitäh loosi korraldamise eest rõõmutekitavate numbritulemuste täitumisel 2018 aasta lõpus ja mul on väga hea meel, et sellel osalemise kaudu taaskord ühe toreda kingituse ja varemlugemata autori esimese raamatuni jõudsin :).