Šotimaa tripist ja raamatutest

Meie selleaastane puhkusetripp tõi meid koos sõpradega Šotimaale ja kõige muu põneva kõrval jagasime üheskoos aega siis natuke ka raamatuteemadel. Carolina, pool meile reisikaaslaste teisest tiimist, on samuti suur raamatulugeja ning koos Aarega varemgi oma reisidel raamatukogusid külastanud - seega minu ettepanekud käia läbi ühe ägeda tänavaraamatukogu juurest ja koos poole silmaga piiluda  Edinburghi raamatufestivali vastuseisu ei kohanud :). 

Toreda stardiüllatusena sain vahetult enne tripi algust autos teel lennujaama neilt kingiks St Peterburgist toodud väikese meene; Faberge muuseumis, mida nad oma reisi ajal  külastasid, oli just eelnevalt lõppenud näitus “Viva la Vida. Frida Kahlo y Diego Rivera”. No nii nunnu eks, ja minu Frida-vaimustus peab siis ilmselgelt kaugele paistma :D. 

Aga tegelikult andis nende Venemaa tripp meie ühisesse Šoti-reisi hoopis teise müksu; nende tehtud filigraansete Faberge munapiltide nägemise järel hakkasin otsima, kus veel neid maailmakuulsaid juveelitooteid näha saaks ja tuli välja, et just meie reisi ajal kuninganna omanduses olevaid – Mosaic Egg’i, Colonnade Eggi ja Basket of Flowers Egg’i- Edinburghi lossis saab :). Võtsime näitusele piletid ära (seekord ette, ma nii pablasin, et jääme muidu neist ilma :D) ja reisi eelviimasel päeval vaatasime need kolm ja pool imperial-muna üle ka, niiiiiii vinge :). Lootsin väga, et lossis müüakse näitusega seoses ka mahukat raamatut Faberge munadest ja kogu tema elutööst, aga sellega mul ei vedanud, raamatut pakuti vaid käimasoleva näituse kohta. 

Nujah, Faberge munadest ja kuninglike perekondade ajalooga ehetest / tiaaradest olen ma vähemalt sama suures vaimustuses kui Fridast :D. Näitus, mida me vaatasime, kandis pealkirja “Russia, Royalty and the Romanovs” ning sellel eksponeeriti maalide ja esemete kaudu Vene ja Briti kroonitud peade sidemeid läbi ajaloo. Lisaks kolmele imperial-munale (Faberge töökojas tehti mune tsaariperekonna kõrval ka teistele jõukatele tellijatele, imperial eggiks loetakse neid viitekümmet kahte, mis tellitud ülestõusmispühade puhul kingiks kahe viimase valitsenud tsaari poolt oma naistele/emale) võis näitusel näha ka ühe muna - Diamond Trellis Egg'i - üllatussisu ja see tilluke elevant oligi tegelikult kogu mu näituse lemmik. Mis kõige uskumatum, seda minimõõtudes mänguasja saab tänaseni võtmega üles keerata ning youtube videost on näha, kuidas lelu isegi kõndida ja pead raputada oskab :).

Samuti nägi näitusel üht tiaarat, mida kuninganna Elisabeth II oma ametivastuvõttudel sageli kannab ja kui ma peale näitust uhke krooni tausta põhjalikumalt süüvima hakkasin, selgus, et selle inglaste valdusesse jõudmise lugu on ka omaette paras spioonikas...

Olen meie viimastel reisidel ikka proovinud üles otsida ka mõne tänavaraamatukogu ning seekord valisin väisamiseks välja ühe põneva väljanägemisega väiksema. Taolisi police box'e kasutasid ühendkuningriigi politseinikud sada aastat tagasi kohaliku jaoskonnaga ühenduse võtmiseks, nende suuremat versiooni kasutati ka protokollide lugemisel/täitmisel, lõunapausi pidamiseks või koguni kinnipeetavate eraldi hoidmiseks transpordi saabumiseni.

Paigutatud oli see raamatukogu kaunisse parki ning puhta boonusena selgus, et lisaks sellele, mida vaatama tulime, oli samasse tekkinud veel teine, lastekirjanduse mahutamiseks. Lastekast leidsin tuttavana eest ka Peter Rabbiti raamatu, suurte kogus olevate raamatute pealkirjadega äratundmismomenti ei tekkinud.  

Edinburgh ise oli meie külaskäigu ajal pilgeni rahvast täis, samal nädalavahetusel toimus seal ühekorraga Military Tattoo, Rahvusvaheline Raamatufestival ja Edinburghi Tänavafestival. Royal Mile’l mahtus seetõttu hädavaevu liikuma, keerasimegi peagi sellest melust hoopis vaiksemale kõrvaltänavale ja põikasime sisse raamatufestivalile ning uudistasime sealset saginat. Mingit eeltööd mul festivaliga seoses tehtud ei olnud aga meiega samal ajal Edinburghis  viibivad ja samuti raamatuhuvilistest eestlased olid teemadest palju teadlikumad ning käisid kuulamas seal koguni paari intervjuud kirjanikega (nad kajastavad oma raamatumuljeid muide reading.sisters.est Instagrami lehel, soovitan piiluda ;)).

Reisil oli mul seekord lugemiseks kaasas koguni kolm raamatut: Oksaneni “Baby Jane”, Ruitlase “Naine” ja Michaelise “Vaikiv patsient”. Kõik said minekulennul ja kohapeal autos istumise kõrvale läbi ka ning tagasitee pidin siis hoopis mitu tundi telefonis tühmilt kaarte laduma :D.

Nu vot, oleks ikka pidanud selle neljanda raamatu samuti kotti pistma nii nagu alguses plaanisin - siis oleks tänaseks juba loetud too hetkel kätte venima jäänud “Õmblejana Madriidist”. Aga noh, küll ma selle ka varsti läbi saan - aasta alguses võetud väljakutse lugeda läbi iga nädal üks raamat ei lase ju õnneks ennast täitsa lõdvaks lasta ;). 

Sofi Oksanen “Baby Jane”

Sofi Oksanen “Baby Jane”, 229 lk. Tänapäev, 2006.

Väljakutseteema nr 40: raamat, mille järgi linastub 2019. aastal film. 

Aru ma ei saa, kus tünni all ma siis elasin kui need raamatud kõik ilmusid; järjest olen viimaste raamatutena lugenud teoseid, millest oleks võinud raamatuhuvilisena kuulda ka 2006. või 2009. aastal aga ei, mina avastan neid üllatustena alles täna... :D. 

Olen pikalt olnud Oksanenist arvamusel, et ta on üks selline kirjanik, kelle sulest tulebki ainult kulda. No umbes nagu Backmanil, ainult sada kraadi teistel teemadel :D. Baby Jane lugemine seda ei muutnud, ehkki seda roosakaanelist ei anna mu meelest näiteks Tuvide või Puhastusega võrrelda. Või noh, õige polegi vist öelda, et ei anna võrrelda, lihtsalt nende esimese kahe puhul on tegemist nii palju laiema tausta (ja Eestit otseselt puudutava) teemaga samas kui Jane-raamat paneb isiklikke ja oskan-küll-kaasa-rääkida paralleele tõmbama tõenäoliselt hoopis väiksema ühiskonnagrupi…

Otse öeldes on Baby Jane on raamat naistevahelisest armastusest ja raamatututvustuse kohaselt kirjeldab Oksanen kirjeldab Helsingi lesbikultuuri isiklike kogemuste põhjal. Viidatud film linastus Soomes naistepäeval, 08.03.2019 ja treiler on teaseriks Youtubes tänagi väljas. Meie kinokavadest ma teda ei leidnud aga küllap oskajad niisamagi selle netiavarustest kätte saavad :). Ja raamatut soovitan lugeda huvilistele enne filmi; see on paras tükk teemat, mis keskmisele lugejale ehk võõras ent samas väga avalalt (ja üllatava lõpplahendusega) kirja pandud. 

Olavi Ruitlane “Naine”

Olavi Ruitlane “Naine”, 220 lk. Jumalikud Ilmutused, 2009. 

Väljakutseteema nr 52: raamat Eesti kirjanikult, kellel on 2019 ümmargune juubel. 

Uus katse teemasse, esimese hooga lugesin siia kirjaniku (Ilmar Tomusk), kelle selleaastane juubel lõppes ümmarguse nulli asemel hoopis nurgelise viiega... 

Autor ütleb küll, et kirjeldatud tegelasi pole reaalelus olemas ja kirjeldatud asju pole tegelikkuses juhtunud. Nojah, eks siin tõepoolest on kõike groteskselt võimendatud ja pole eluliselt usutav tõesti, et kogu kirjapandu kuni Lollide Maainimeste alevist tellitud Mustade Meeste karistusaktsioonini ainult ühes suhteviisnurgas juhtuda jõuaks :D. Aga samas, siin on nii palju ka meie kõigi igapäevaelus ette tulevaid tuttavaid situatsioone (ja teada ju on, et kirjutamisaines võetakse sageli isiklikest kogemustest) et ma umbes esimese neljandiku peal mõtlesin, et isver kui hea, et ma Mehe ja Naise prototoüüpidega isegi kaugelt tuttav ei ole; peale sellist piduriteta suhtelahkamist kõigi ees, kes aga raamatu kätte võtta viitsivad, ei oskaks nendega küll enam midagi mõistlikku rääkida või neile eelarvamustevabalt otsa vaadata… :D.

Raamatut ennast võiks tutvustada umbes selliselt: raamat räägib avameelselt lähisuhetest Mehe ja Naiste vahel nii, et initiimsus pole mingi tabu. Serveerib ühiskonnas välja kujunenud tavasid mehe vaatenurgast ja võtmes, kus noor kirjanik peab kehtestatud normidega pidama iga päev vabadusvõitlust.  Sisustab mehe mõtetega kõik igapäevelu situatsioonid, kastmeks “mehele on peale sunnitud roll olla Naise nürida käe poolt vägivaldselt juhitav marionettnukk”.  

Ma ei ole Olavi Ruitlaselt varem kunagi midagi lugenud ega tea, mis tema ülejäänud raamatud endast kujutavad. Aga see muutub nüüd kindlasti ja lähiajal valin temalt veel midagi. Sest see, kuidas ta kirjutab, on väga humoorikas, kaasahaarav ja ladus ning ma tõesti tahaks näha, kuidas ta annab edasi sellist sisu, mis ei ole parasjagu “überlollid Naised teevad meestele ainult liiga” või “mehe hingevõitlused teemadel pärakuauk vs puuk”… On kellelgi ettepanekuid, mis oleks parim starter? :D. 

Alex Michaelides “Vaikiv patsient”

Alex Michaelides “Vaikiv patsient”, 348 lk. Pegasus, 2019. 

Väljakutseteema nr 6: 2019. aastal ilmuv debüütteos.

See raamat sai mul läbi teda kõikidele oma sõitudele kaasa vedides, Lätis Rammsteinil jõudis ta ära käia ja tiiru Šotimaalegi kaasa teha... Aga no mina ei tea,  kuidagi vähetempokaks ja venivaks jäi kogu see lugu mulle; eks paljulubavad “tõeline haruldus, täiuslik thiller”, “vapustavalt hea” ja “rekordeid purustanud debüütpõnevik” esikaanel kloppisid ootuse jälle kosmosesse ka… 

Iseenesest teema on raamatul põnev ja kuuldavasti teeb Brad Pitt selle järgi ka filmi. Viimase äravaatamine huvitaks mind nüüd küll, just seetõtu, et näha, kuidas seal võetakse kujutada Alicia maale, autoavariist, ingel-Gabrielist, tädi Lydiast, Alkestisest, tulekahjust. Mul endal tekkis nendest lugedes igatahes väga konkreetne ettekujutus silme ette ja oleks põnev neid teiste nägemusega kõrvutada :). 

Raamatututvustus ise avab oma sisu nii: 

Alicia Berenson peab päevikut, et oma mõtteid lahti kirjutada ning tõestada armastatud abikaasale, et kõik on hästi. Ta ei tahaks ealeski Gabrieli muretsema panna või talle valu põhjustada. Kuni ühel õhtul tulistab Alicia Gabrieli viis korda näkku ega räägi pärast seda enam sõnagi.

Psühhoterapeut Theo Faber on veendunud, et tema võimuses on Alicia rääkima panna, ehkki kuue aasta jooksul pole see kellelgi õnnestunud. Alicia loo uurimisest saab Theole kinnismõte ja ta avastab, et naise vaikimise põhjus peitub palju sügavamal, kui esiotsa arvata võis. Aga kui Alicia viimaks rääkima peaks, kas siis Theo ikka on valmis tõde kuulma?

Raamatukujunduse eest eripunktid, mu meelest eestikeelsel tõlkel on kaanepilt kaugelt ilusam ja mõjusam kui ühelgi teisel :). Korra mõtlesin, et äge oleks luua tutvustuspildiks raamatukaane kõrvale ka enda näost ja mõne KUMA prossiga samasugune liblikaga kuvand, aga professionaalsest meigikunstnikust / fotograafidest sõbrannadega selleks ühise vaba aja klappimasaamine oleks lükanud pildi saamise uude aastasse… Kui kellelgi aga endal oskused (või vabama ajaga sarnaste oskustega sõbrannad) minu mõtte realiseerimiseks olemas, olete lahkesti vabad soovi korral ideed kasutama ;). 

Kim Leine “Igaviku fjordi prohvetid”

Kim Leine “Igaviku fjordi prohvetid”, 508 lk. Eesti Raamat, 2016. 

Väljakutseteema nr 25: raamat autorilt, kes on sinuga samal päeval sündinud. 

Isver kui pigis ma selle teema alla raamatu leidmisega olin; ei saa öelda küll, et 28. august kuulsate kirjanike, (kelle teoseid oleks tõlgitud ka eesti keelde), sünnipäevadega just hiilgaks :D. Ja tegelikult olingi ma juba vaikselt leppinud sellega, pean pean hakkama väljakutse täitmiseks kohe-kohe kakssada aastat vana Goethe värsstragöödiat lugema aga siis täitsa kogemata avastasin selle Kim Leine romaani.  No niuke vedamine ikka, mulle väga-väga meeldis see 2013. aastal Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna võitnud romaan :). 

Võimsa Gröönimaa-saaga peategelane on Morten Falck, idealistlik maapoiss, kes saabub Kopenhaagenisse isa soovil teoloogiat tudeerima. Kohtudes Gröönimaal misjonärina töötanud Poul Egedega, tekib tal arusaam, et tema koht on samuti Gröönimaal, inuittidele ristiusku tutvustamas. 1787. aastal astubki ta Gröönimaa pinnale, omamata tegelikku ettekujutust probleemidest, mis ootavad teda ees kohalike pärismaalaste ja taanlastest kolonistide seas. Raskustele peaaegu alla vandununa pöördub ta tagasi kodumaale, kuid alles seal ta mõistab, et vaatamata Gröönimaal ootavatele ohtudele ja vaenulikkusele on tema õige koht siiski selle kõleda looduse ja karmide inimestega maal.

Tjah, see tutvustus ütleb ühest küljest kõik ja teisalt mitte midagi. Ja ma poleks seda raamatut pelgalt tagakaane-tutvustuse peale vist lugeda võtnudki aga siis meenus, et Piia Salundi kiitis ka seda raamatut millalgi lugemisgrupis… (Kusjuures, kui hakkasin otsima toda Piia postitust uuesti viitamiseks, tuli välja, et ma mäletasin asja sajaga valesti ja Piia kiitis oma postituses hoopis Mobergi romaani(tetraloogiat). :D. Nuh, vähemalt raamatukaaned olid neil kõigil siis ühtmoodi hallid ja sõltumata mu kanamälust viis eksimine ikka kuldmuna otsa, seega - suured tänud Piiale :D).

Ma ei oskagi tegelikult hästi sõnastada, mis täpselt selle romaani väga meeldima pani. Kindlasti oli oma osa selles Gröönimaa eksootikal ning sellel, et sealsete inimeste kombeid ja ajalugu õpib siit palju. Põnevad ja keerukad inimsuhted. See, kui häbitult autor kirjeldab seksuaalolukordi ja nende tekkimise motiive… Kogu tervik on lihtsalt nii hea, sellist tüüpi hea, nagu on head ka Õhtuste udude aed ja Inimesed puude võras ja Taevast kukkus kolm õuna. Ma igatahes soovitan seda raamatut lugeda võtta, usun küll, et mitmekihilised inimsuhted eksootilisel Gröönimaal koos kõige sellega kaasaskäivaga ka teid ära võluvad :). 

Indrek Hargla “Jõgeva elavad surnud”

Indrek Hargla “Jõgeva elavad surnud”, 57 lk. Kogumik “Suudlevad vampiirid”; Fantaasia, 2011. 

Väljakutseteema nr 29: raamat, mille tegevus toimub sinu sünni- või elukohas. 

Ma otsustasin kiiresti väljakutsesse siit kogumikust ainult selle ühe vajaliku lühiromani lugeda sest järjest rohkem hakkab tunduma, et ma ei jõua oma väljakutsega aasta lõpuks muidu valmis. Ja enne lugemisega alustamist mõtlesin, et tõenäoliselt laenutan raamatu uuesti mõni teine kord ja siis läheb tema sisu kaanest kaaneni teemaks aga… Või tegelikult, ärme ruttame sündmustest ette :D. 

Ma ei tea, miks mul nii kangesti kipitas just sünnikohaga seoses raamat siia teemasse lugeda, kunagise sünnilinna endaga ei seo mind tegelikult enam midagi juba aastaid. Ja kui aus olla, siis ega ma ei mäletanud ka, millest selles Hargla romaanis juttu tuleb, märkisin otsitud sobiva pealkirja endale aasta alguses lihtsalt üles ja enam kui pool aastat hiljem küsisin raamatu raamatukogust välja. Ning alles kodus avastasin, et nüüd korraldasin küll endale just sellise teema lugeda, mis tavaliselt mul kohe sirgelt ignosse läheb – ulme/õudukas/fantaasia lihtsalt pole minu tassike teed, kõige vähem veel zombide oma. Noh, tugevad ongi need, kes ei taha aga ikka teevad; pumpasin endal selle loosungiga vererõhu üles ja asusin aga lehti keerama… :D. 

Ma olengi vist see viimane eestlane, kellel mõni Hargla raamat senini lugemata ning sellest ka minu suur võhiklikkus. Isegi paljukiidetud Melchiorid pole seni minu lugemislauale jõudnud. Praegu on sellest kahju, kirjanikul on väga mõnus keelekasutus ning tegelaskujude, kirjelduste ja dialoogide edasiandmise oskus; seda osa nautisin raamatust sajaga :). Kuni jälle zombid mul peas lugemise kõrvale jooksva filmiekraani inimeste kaelu närides verd täis pritsisid… :D.  Lisan napi sisututvustuse ka, no et te teaksite, millest jutt üldse käib: loo sündmustik leiab aset peamiselt Kassinurme mägedes, kus võetakse rollimängijate ja taaskehastajate osavõtul üles õudusfilmi. Võtete ajal hakkavad aga tegelikkuses toimuma enam-vähem needsamad asjad, mis filmi stsenaariumis ette nähtud olid…

Tegelikult ma ikka tahan küll Harglat edaspidi veel lugeda, just tema kirjutamisstiili pärast. Teadjamad, on teil soovitusi, mis oleks tema raamatutest muidu tõsiusklikul ulmekateplokkijal kõige õigem sissejuhatuseks ette võtta? :). 

Ene Sepp “Vabandust, aga mis asja?!”

Ene Sepp “Vabandust, aga mis asja?!”, 224 lk. Tänapäev, 2016. 

Väljakutseteema nr 37: raamat autorilt, kes on noorem kui sina. 

Nujah, mul oli ju suht kukepea leida lugemiseks midagi endast nooremalt  autorilt. Aga need väljakutsetäitjad võivad küll päris pigis olla, kes napilt üle kahekümne või isegi alla selle. Te oskate nimetada mõnda alla kahekümneaastast autorit? Mina ei oska, ainult üks Kelly Sildaru kokaraamat tuligi lettidelt meelde… :D. 

Nojah, need kooliteemad. Koolikiusamine vist on ja jääb olema igaveseks probleemiks kõikides koolides ja ühiskonnakordades; nt seda, mida tähendab “kummituba”  mäletan ma isegi oma kooliajast ja seda olen samuti kõrvalt näinud, kuidas lapsed oskavad klassikaaslasele mõjusalt haiget teha lausa esimeses klassis, kutsudes oma sünnipäevale kõik kaasõpilased peale ühe. Ilmselt siiski läheb ajas olukord ka aina paremaks, mu need isiklikud näited pärinevad ju umbes 30-ne ja 15-ne aasta tagusest ajast...

Raamatus endas on hästi mu meelest edasi antud dialooge, need tunduvad väga sedamoodi, nagu sõna-sõnalt nad mõnes situatsioonis välja võiks näha. Ja Carmeni ja Jelena tegelaskujud on väga usutavalt välja kirjutatud. Muus osas palju rohkem kommenteerida ei oskagi. Aga, huviga loeks küll mõne otseselt sihtgruppi kuuluva noore arvamust. Isver kuidas ma loodan ikka, et meie kodutüdrukud ka ükskord meelsasti raamatuid lugema hakkavad ja ma päriselt saaksin nendega loetud raamatute üle arutleda. Ilmselt hakkaksid mu postitused siin ka siis 3 korda pikemad ja nende arvamust vahendavad olema... Noh, ise hoian igatahes pöialt :D.

Raamatu sisututvustus Apollo lehel kõlab nii: Kas üks uudis, ei, veel vähem – üks sõna võib muuta maailma? Jane oma igatahes muutis. Kui lihtne oli elu enne seda saatuslikku sõna emalt. Jane oli püsti hüpanud ja püüdnud ära joosta ... Aga kas elu eest saab ära joosta? 

Romaan saavutas kirjastuse Tänapäev ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse 2016. aasta noorteromaani võistlusel ka II koha. Ja muide, RR-s on ta hetkel saadaval vaid 5.08-ga; juhuks kui keegi ikka veel otsib midagi teemasse “raamat, mille krabasin allahindluselt” ;).