neljapäev, 28. veebruar 2019

Steven Rowley “Lily ja kaheksajalg”

Steven Rowley “Lily ja kaheksajalg”, 312 lk. Päikese Kirjastus, 2016. 

Edit 28.04: Väljakutseteema nr 35: “”Üks raamat varasemate aastate väljakutsete teemadest: raamat, mille nimes on number” (2015) asendatud väljakutseteemaga nr 11: Mine lehele daysoftheyear.com. Vali üks raamat, mis haakub su sünnipäeva päeval mõne teemaga (kaanepilt, pealkiri, sisu). 28. aug: Rainbow Bridge Remembrance Day.  

Laur juba küsis minult ükspäev umbes kolmveerandi lugemise peal, et kuidas see pooleliolev raamat tundub ja ma ei osanud muud öelda kui et ma ei ole veel suutnud ära otsustada. Sest see oli mitmetisi tundeid tekitav raamat. Leina ja võitlust vähiga on kirjeldatud siin vägagi eluliselt ja usutavalt ning ehkki seda on sobimatu antud teema puhul öelda, ka hästi – terve lugemise aja tunned, et oled tegelastega no “samas paadis ja nende tripil kaasas” ja leheküljed lihtsalt kaovad. Aga need vahepealsed luuludesse minekud mulle jälle üldse ei istunud, vähemalt lugemise ajal; praegu tutvustust kirjutades jälle mõtlen, et tervikusse nad ju tegelikult sobitusid. Ja või noh, ilma nendeta polekski raamat ju tegelikult üleüldse see, mis ta on praegu...  

Mitu korda tabasin lugedes ennast meenutamast ka kuskilt hiljuti loetud mõtet, et vähiga võitlemise kõrvaltnägemine tekitab enamuses inimestes kaastunnet ja tahtmist võitlejale toeks olla, kuna oma elu eest võitlejale ette kaotatav lahing olukorras, kus sul pole enam käes muid relvi peale “aga me ei anna alla”-kaardi on alati imetlusväärne; ka selles olukorras olevate inimeste lähedasi julgustatakse isegi kontvõõraste poolt tugev olema (nt sotsiaalmeedias) ning neid inimesi toetatakse meelsasti, kuidas keegi oskab ja saab. Ka ma ise mäletan hästi, millist ängi tekitasid nt 5 aastat tagasi nähtud fotograaf Angelo Merendino “The Battle We Didn’t Choose” pildigalerii oma naise võitlusest rinnavähiga. Kui aga inimene hakkab kaotama haiguse tagajärjel mälu ja oskusi (nt Alzheimer), muutub ta igasuguse kaastunde ja kangelaslikkuseta vaid ebamugavalt koormavaks, kelle hooldamisest/toetamisest tahaks pigem pääseda, isegi kui oled ise seesama lähedane pereliige. Sest jah, kodust kes teab mis põhjusel teadmata suunas lahkunud ja lõpuks kuskil täiesti võõras linnaosas keset liiklust paljana ja segaduses seisva ja mitte kuhugi enam minna oskava abikaasa tagaotsimises ja tagasitoomises pole midagi heroilikku, ka kõrvaltvaatajale… Ent sellele, kumb neist aeglaselt tapvatest haigustest meile/meie lähedastele jagatakse mittevedamise korral, me ise kaasa rääkida ei saa, küünevõrdki... 

Nojah, ma olen tegelikult nagu siinse raamatu Trent - ma lihtsalt ei kujuta ette seda olukorda, mis ma teen või kuidas edasi elan kui meie enda lemmikuga kord midagi peaks juhtuma. Raamatus kõnetas mind väga see koht, kus peategelane meenutas olukorda, kus ta Lilyt pahane olles nii kõvasti rihmast tõmbas, et koer niuksatas. Ilmselt seetõttu, et situatsioon oli mulle vägagi tuttav, rebisin ka ise alles hiljuti koera rihmast kõvemini kui vaja kuna ta ei kuuletunud minu käsule mitte tänavale joosta ning ei adunud, et see pole keeld keelamise pärast vaid antud selleks et teda võimalikust auto alla jäämisest säästa. Ja pärast tundsin ennast oiiii kui süüdi…
No nii raske on midagi selle raamatu kohta konkreetselt öelda, oskangi kirjutada seekord lugemismuljete asemel vaid neidsamu erinevaid, täitsa teistest olukordadest juhuslikult pähe lipsanud mõtteid... Samas, kui üks raamat nii tegema paneb, selle asemel et nipsust lihtsalt ununeda, siis PEAB ta ju hea olema, eks? Soovitan igatahes võtta lugeda ja otsustada ise, teema pole lihtne ent kindlasti aega võtmist väärt. Samasse teemasse, kuid teise nurga alt läheb ka kunagi loetud Mark Doty “Koera-aastad”; silmaringi laiendamiseks julgustan ette võtma ka seda ning mõlema sisututvustusi raamatupoodides saad piiluda siit:  

neljapäev, 21. veebruar 2019

Alvydas Šlepikas “Minu nimi on Maryte”

Alvydas Šlepikas “Minu nimi on Maryte”, 269 lk. Toledo Kirjastus, 2015. 

Väljakutseteema nr 4: “Raamat, mille lugemissoovituse oled saanud Lugemise väljakutse grupist”.

Kaalukeelteks seda raamatut raamatukogust endale ka lugemiseks võtma minna said Marju Robertsi ja Madli Pärna jaanuarikuised postitused. Ja valitu käes, läks edasi läks nii, et raamatukogust väljusin õhtul veidi enne kuut ja südaööks oli teos juba läbi ka – sest ma lihtsalt pidin lugema ja lugema ja lugema edasi, et saada teada, kuidas kõik ikkagi lõpeb…

Seda raamatut avab väga täpselt sisututvustus tagakaanel: “See on lugu hundilastest – Saksa orbudest, kes pärast teist maailmasõda otsisid näljasurma eest pääsu sõjajärgsel, samamoodi vaesel ja umbusaldaval Leedumaal. Endise Ida-Preisimaa, praeguse Kaliningradi oblasti elanike, kodudest välja aetud ja kõigest ilma jäetud perede saatus on nii valus, et sellest on seni vähe räägitud. Tihti ainult ime läbi võõral maal ellu jäänud laste mälestustele tuginedes muudab autor Alvydas Šlepikase napp stiil meid nendest ränkadest aegadest ja elusaatustest ühtäkki vägagi teadlikuks”. 

Ma ei olnud varem lugenud ühtegi raamatut, kus sündmustik toimuks praeguses Kaliningradi oblastis. Aga see vist polegi määrav. Sest ma arvan, et just nii jõhkralt  käituvad võitjad võidetutega tegelikult igal pool, ka ükskõik kus mujal. Ja et sarnaseid lapsi samades situatsioonides eksleb ka tänastes sõjakolletes ja nende ümber oiiii kui palju...  

On tore, et Eestis võetakse tõlkida ka nn väikeste keelte kirjandust. Ja et meie kirjandust, vastupidi, tõlgitakse ka muudesse keeltesse. Viimati Inglismaal trippides proovisin ühes suures raamatupoes vaadata, kas leian lettidelt mõne Eesti kirjaniku raamatu, ei leidnud. Võib-olla ei osanud õigest kohast otsida ka. Aga Bathi raamatukogusse sattudes ja arvutis otsingusse Kivirähk lüües tuli küll nt “The man who spoke snakish” välja :). Aprillis saan võimaluse mõnda suuremasse Saksa raamatupoodi sisse piiluma minna, eks siis näeb, kas seal veab eesti-kirjaniku-raamatu-leiuga paremini. Ja mine tea, ehk näen seal müügil ka Maryte raamatut. Sest saksa keelde ta ju tõlgitud on…

Aitäh, Madlile ja Marjule seda raamatut nii huvitavalt tutvustamast, et pani mindki seda lugeda võtma :). Silmaringi avardava teose tundmise võrra olen nüüd rikkam, kahtlemata ja vist esimest korda sain loetud midagi ka Leedu kirjanikult... Madli isiklik “reis ümber maailma”-väljakutse tundub küll imetlusväärne ja põnev, kes teab, ehk proovin ka kunagi seda järgi teha ;).  

pühapäev, 17. veebruar 2019

Mark Haddon "Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal"

Mark Haddon “Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal”, 272 lk. Draakon & Kuu, 2018. 

Väljakutseteema nr 20: “Raamat, mille ilmumist oled pikalt oodanud”.

Nii kui see teema väljakutse alla ilmus teadsin, mis raamat siia lisada :D. Sest päriselt on ka nii olnud, et olen ihalenud enda isiklikku raamatukokku seda teost umbes kümme aastat, kirjutanud 2009 isegi Eesti Autismiühingule kirja, et kas neil pole mulle ühte eksemplari müüa (kahjuks oli otsas :D) ja mänginud mõttega mõni raamatukogu eksemplar endale kümnekordset trahvihinda vastu tasudes välja rääkida (jäi julguse puudumise taha läbirääkimistele üldse selle ideega minna :D). Sest jaa, järelturg oli ju kõik need aastad selle raamatu koha pealt üks suur null ning ma ei sattunud kordagi nägema seda raamatut kuskil oksjonil või laadal isegi müügis, ükskõik siis millise hinnaga... No ja te võite siis ette kujutada, kui elevil ma olin, kui avastasin, et 2018 on see raamat uuesti väljaandmisele tulemas ning juba raamatu poodi jõudmise esimestel päevadel vedisin rahulolevana pikaltoodatu ka endale koju :). 

 Autismiteema ise jõudis minuni siis, kui K. käitumises täheldati spetsialistide poolt asbergerlikke jooni ning asja paremaks mõistmiseks lugesin tookord läbi mitmeid teemasse puutuvaid raamatuid. Eredamalt on meelde jäänud neist lisaks “Kentsakale juhtumile…” veel “Sündinud sinisel päeval” ning “Kauboi ja Wills” ning need on raamatud, mida julgen küll soovitada lugeda võtta, kui kellelgi samuti asjaga kokkupuudet. Või no, tegelikult on need raamatud kasulik lugemine sõltumata sellest, kas enda lähedast/tuttavat temaatika puudutab või mitte, sest need vahetult kogetud/kirja pandud lood aitavad mõista paremini nii sellise spektrihäirega lapsi kui nende vanemaid ning kokku puutume nende inimestega igapäevaelus ikka, nt kasvõi ühistranspordis, puhkealadel, teenindussaalides…

Haddoni raamatu põhjal on mitu aastat meil ka teatrit tehtud, täna just vaatasin, et ka praegu on märtsikuusse kolmeks päevaks pileteid saada. Ma ise käisin etendust vaatamas 2016 ja kuna ma raamatust nii vaimustuses olen, nautisin loomulikult etendust ka :). 

Erinevad sisututvustused avavad raamatut/teatrietendust nii: autistlike kalduvustega 15-aastane Christopher, kes näeb maailma teisiti kui meie (nt mõistab hästi arvude loogikat ja loomi, ent mitte inimeste emotsioone), asub uurima omamoodi mõrvamüsteeriumi – naabermajas elava proua Shears’i koera surmajuhtumit, kelle ta leiab aiahargiga läbitorgatult viimase  aiast. Tema kindlate reeglite järgi seatud elu on mugavamaks eksisteerimiseks olnud seni väga piiratud ning otsus koera surma uurida toob kaasa palju uut ja vägagi ootamatud tagajärjed...

Mul on väga hea meel, et Draakon & Kuu selle raamatu väljaandmise kasuks otsustas ja üks väga hea raamat seetõttu nüüd ka minu raamaturiiulisse jõudis :). Soovitan kõigile lugeda võtta, minule jättis raamat väga sügava mulje nii esmatutvumisel kui nüüd, ca kümnend hiljem, üle lugedes. 

laupäev, 16. veebruar 2019

Stephen King “Valve lõpp”

Stephen King “Valve lõpp”, 427 lk. Ajakirjade Kirjastus, 2017. 

Väljakutseteema nr 21: “Üks Stephen Kingi raamat”. 

Ma algselt valisin selle teema alla lugeda triloogia esimese raamatu, “Härra Mercedese”, aga kui peale sellega lõpetamist selgus, et ilmtingimata on vaja ette võtta ka sarja ülejäänud kaks osa, otsustasin, et esimesena loetu mahutan hoopis “pealkirjas mainitakse meest”-väljakutsesse ja viimase nr 21 alla ning keskmise teemaks sai “põnevik kaanel”.

Kolmas osa igatahes oligi täpselt nii kreisi kui viimaselt osalt oodata võis, mitu korda hakkas lugedes silme ees puhas oma film jooksma ja tegelikult võrdluseks olekski väga mõnus nende raamatute põhjal tehtud TV-sarja kaks hooaega ka lähiajal ära vaadata… Tõenäoliselt mingi aeg ma selle vaatamise ka ette võtan aga kindlasti mitte kohe. Sest kohe on vaja veel niipalju raamatuid väljakutse raames läbi lugeda ja mõlemaks korraga mul vaba aega sätitada läheks väga keeruliseks... :D.   

Vaatasin seeria kohta peale lõpetamist ka seda, millise kujundusega neid raamatuid originaalkeeles välja on antud; inglise keeles leiab lausa mitu erinevat varianti komplekte. Kas meil poleks sellistele turgu? Nii ägedad näevad igatahes need kolmesed karbid välja :).
Kolmanda osa sisututvustuseks ütleksin kokkuvõtvalt nii: Brady Hartsfield, kes korraldas kaheksa hukkunu ja paljude vigastatutega veresauna, on lebanud kliinikus viis aastat vegetatiivses seisundis. Arstide arvates ei saa olla juttugi tema paranemisest. Kuid, Brady on siiski teadvusel ning timmib “juurvilja” mängides salaja teravaks oma uusi võimeid, mis lubavad tal külvata hävingut ka vigastatud kehaga haiglapalatis lebamisest sõltumata. Ning det. pens. Hodges peab taas ajaga võidu jooksma hakkama, käes seekord elu poolt eriti halvasti kätte mängitud kaardid… Sest no mida sa jooksed, kui “üks jalg on hauas ja teine banaanikoorel” – nagu ütleks Hodgesi isa…

Mul on väga hea meel et lugemise väljakutse mu Kingi triloogiat lugema pani ning kummutas arvamuse, et sel kirjanikul sisuliselt midagi peale õudukate polegi. Väga mõnus lugemine oli kogu tervik ning kui lisaks skandinaavia ja inglise krimile kolmandat vaatenurka kogeda tahta, soovitan ette võtta. 

reede, 15. veebruar 2019

Rosalba Troiano “20 erakordset tüdrukut, kes muutsid maailma”

Rosalba Troiano “20 erakordset tüdrukut, kes muutsid maailma”, 86 lk. Sinisukk, 2018.
Tüdrukud said selle raamatu endile jõulukingiks ja tänaseks oleme jõudnud siis raamatu igaõhtuse magaminekujutuna lugemiseni. Peab ütlema, et ei ole kõige ladusam tekst, mida ette lugeda ent see-eest on illustratsioonid siin lihtsalt superkaunid. Poes sai selle ostu kaalukeeleks mulle endale Frida Kahlo, Marie Curie ja Valentina Tereskova kujutamine raamatus (sest no nii äge ju, et ilusate piltidega lasteraamatu kaudu antakse põhjus seitsmestele seletada, mis põnevad daamid need olid ning tutvustada nende saavutusi); tüdrukutele endile näib seni kõige rohkem meeldinud jutt aga olevat hoopis baleriin Anna Pavlovast ning (muuhulgas) selle tuules läheme nüüd kevadel Estoniasse ka lastehommikule, kus võimalik koos näitlejatega tantsimist õppida ning hiljem varvaskingi ja seelikuid proovida… See üritus muide on teatri kodulehel määratletud kui haridusprogramm 4-10. aastastele lastele ja kui teil ka nüüd rohkem ürituse vastu huvi tekkis, saab selle kohta järgi vaadata siit: http://www.opera.ee/lavastus/balletilugu/:).
Minu arvates täidab see raamat suurepäraselt oma eesmärki – anda meeldejäävalt uusi teadmisi – ning kel kodudes samuti tüdrukud kasvamas, soovitan see uurimiseks neile kindlasti ette sokutada :).

neljapäev, 14. veebruar 2019

Stephen King “Mis hundi suus, see hundi oma”

Stephen King “Mis hundi suus, see hundi oma”, 428 lk. Ajakirjade Kirjastus, 2016.

Väljakutseteema nr 42: “Raamat, mille kaanel on sõna “Põnevik””.

“Mis hundi suus… “ on teine osa Stephen Kingi triloogiast, mis sisult krimi mitte õudukas (ehkki lõpp hakkas kangesti õuduka poole ära kiskuma :D) ning mille ma ilmtingimata peale “Härra Mercedest” samuti tahtsin ette võtta. Ja nagu näha, siis võtsin ka ning ei pidanud muidugi kahetsema sekundikski oma plaani – teine osa oli vähemalt sama põnev kui esimene :).

Triloogia ühendab omavahel kolmeseks tervikuks pensionile jäänud uurija Bill Hodges oma kaaslastega; sarja esimeses osas tuleb tal end välja raputada masendavast ja tühjast pensionipõlvest kuna Mersumõrvar soovib nii ning teises seetõttu, et abi küsib sõbra õe sõbranna… Kolmandas osas lubatakse teemale närvekõditavat lõpplahendust, eks saab siis peagi näha, mis see on. Aga kaks varasemat raamatut lubavad igatahes arvata, et eks sellest üks pöörane tripp härra Hodgesile tuleb… :D.

Sisututvustus ise avab käesolevat raamatut tagakaanel nii: romaan räägib lugejast, kelle fanatism erakliku kirjaniku suhtes ületab kõik piirid. End kirjandusasjatundjaks pidav Morris Bellamy tapab kuulsa kirjaniku John Rothsteini ja tühjendab tema seifi rahast, ent tõeline aardeleid on märkmikud, mis sisaldavad (vähemalt) ühe avaldamata romaani käsikirja. Morris peidab nii raha kui ka märkmikud ja satub hoopis teise kuriteo eest pikaks ajaks vanglasse. Aastakümneid hiljem leiab peidetud varanduse teismeline Pete Saubers, kelle isa sai vigastada City Centeri veresaunas. Nüüd on Pete ja tema perekond need, keda endine politseinik Bill Hodges oma meeskonnaga peab päästma aina rohkem väärastuva ja kättemaksuhimulisemaks muutuva Morrise eest, kui too kolmekümne viie vangla-aasta järel vabadusse pääseb ning raha ja hindamatuid märkmikke tagasi tahab.

Nojah, tsiteerides Rohtsteini: “Sitt ei tähenda sittagi!” :D. Ja et kohe selge oleks, mis nüüd edasi saab, siis märgin ära, et kohe kui sellele postitusele “Send” vajutatud, kavatsen kaenlasse haarata öökapil ootava sarja viimase osa ja kerida ennast (vähemalt) paariks järgmiseks tunniks koos teetassiga tekki… :D.

pühapäev, 10. veebruar 2019

Kolimine

Blogger saatis mulle hiljuti terve hulga teateid, kuidas varsti ei uuene neil enam see ja teine ja kolmas funktsioon  ja muidugi hakkasin siis mõtlema, et mis oma muljetejagamisega edasi teha... Tulemiks sai see, et Raamatumuljete Kodul on nüüd Wordpressis ka konto ning pehmema maandumise ettevalmistamiseks on blogi võimalik (paralleelselt) lugeda ka uuel aadressil  https://raamatumuljetekodu.wordpress.com :).

PS. Kuni siinsed atribuudid töötavad, postitan muljeid edasi siia samuti... Sest no kuidagi nii omaks ja mugavaks on see keskkond siin saanud :).