Kertu Rakke “Häbi”

Kertu Rakke “Häbi”, 182 lk. Mitu Juttu, 2018

Likvideerin eelmise lugemisaasta blogipostitusevõlgu #1.

Tjah, finaal keris päris kreisiks ära ja tegi stoori viimases osas samme nagu seitmsepenikoormasaabastega :D. Tervikuna kuidagi vähekõnetavaks jäi siiski mulle, samas teema ise oli vägagi intrigeeriv ja kirjaniku jutustamisstiil ladus. Ei teagi, milles asi oli, vist selles, et psühholoogiateema pole päris minu tassike teed, osad olukorrad ei tundunud usutavad ja tempo ka ei võtnud enne viimast lõppu ennast üles… “Küpsiseparadiis” oleks pigem see raamat, mida Rakkelt soovitan lugeda võtta, selles oli tõesti kõike, mis raamatulugemisest nauditava elamuse teeb :).

RR sisututvustus kõlab „Häbi“ kohta nii:

Kerttu Rakke psühhoanalüütilise alltooniga romaan „Häbi“ annab lugejale ausa läbilõike häbimehhanismi karistavast toimest, mille eesmärk on panna tõrjutud, katkised või jäigast normaalsuse mallist väljaheidetud tundma igavest süüd oma olemas olemise pärast.

Eesti ilukirjanduses on see üks väheseid romaane, mis avab häbi mõisted selle erinevatel tasanditel, näitab selgelt, kuidas häbimehhanismiga on seotud põlvkondlikud suhted, üksindus ja seksuaalsus ning kuidas häbil on võim röövida nii iseseisvus, enesekindlus kui optimistlik tegutsemisvõime.

„Häbi“ avab ausalt ja tundlikult sõltuvustunde ja enese häbimärgistamise igavese ringi, näitab, kuidas võetakse iseendas omaks häbistamise tulemus ning kuidas häbi nii teadvustamatult kui teadlikult põlvest põlve edasi pärandatakse.

Apollo oma on jälle selline: 

Möödunud sajandi 80-ndate aastate keskel saabub Venemaalt Eestisse noor tütarlaps Nadka. Ta on usin ja tagasihoidlik, tal on hooliv tädi ja turvaline keskkond. Sellest kõigest aga ei piisa, kuna Nadkal puuduvad unistused ja enesekindlus. Tema lugu näitab piltlikult, kuidas häbi kultiveerimine kasvatusvahendina on lapse suhtes kuritegelik. Loo lõpp on võetud tõestisündinud juhtumist, mis oli ka raamatu sündimise ajendiks.

Psühhoanalüütilise alltooniga raamatule annab lisaväärtuse Kerttu Rakke aus, otsekohene ja ladus jutustamisstiil, mis aitab näha, kuidas võetakse iseendas omaks häbistamise tulemus ning kuidas häbi nii teadvustamatult kui teadlikult põlvest põlve edasi pärandatakse.

Hetkel suuremates raamatupoodides ca -40% alla hinnatud; so kellele erinevalt minust psühholoogiateema huvi pakub ja Rakke muidu lemmikute hulka kuulub, tasub juhust kasutada ;).

 

Homura Kawamoto, Toru Naomura “Kakegurui. Compulsive gambler" (10)

Homura Kawamoto, Toru Naomura “Kakegurui. Compulsive gambler (10), 237 lk. Yen Press 2019.

Väljakutseteema nr 35: graafiline romaan.

Nu ilma väljakutseteemata poleks see englishis kirja pandud tükk kindlasti mu lugemislauale sattunud. Ehk et siis ainult tänulik tuleb olla väljakutsegrupile, kes mu isegi kui eriti ei taha, võõrkeelset kirjandust lugema ajab :D. Ja ma saan aru küll, et meie ümber on palju neid, kelle jaoks inglise keeles lugemine on sama loomulik kui eesti keeles (või kes koguni eelistavad inglisekeelseid raamatuid eestikeelsele kirjandusele) aga no mulle endale on jätkuvalt selles keeles lugemine paras selg-märjaks-punnimine… :D.

Iseenesest mangamaailmaga tutvumisest olin küll elevil, sest sellist lugemist polnud ma enne kogenud. Raamatusoovitaja tegi mulle kiirkoolituse ka raamatut üle andes ja näitas, et lugemist tuleb alustada seekord vastupidiselt sisseharjunule hoopis tagumise kaane poolt ja lehtedel süüvida piltidesse järjekorras paremalt vasakule... Väga teistmoodi oli igatahes. Aga harjus ära. Ei teagi, kas ja millal mulle iseenese tarkusest too teistmoodi vajadus kohale oleks jõudnud, kogu selle võõrkeeles lugeda pusimise kõrvale… :D.

Sisu kohta ütlen seda, et täna on mul juba natuke segamini, mis info konkreetselt raamatust lugesin ja mis info juurde googeldasin selleks, et üldse pihta saada, millest jutt käib :D. Sest lugemiseks sattus mulle ju kõigele lisaks veel raamat, mis on kümnes osa suuremast terviksarjast :D. Aga üldkokkuvõttes seisnes  story raamistik minu arusaamise kohaselt järgmises: eraakadeemias, kus õpivad Jaapani kõige jõukamate ja mõjukate inimeste lapsed, ei määra õpilaste omavahelist hierarhiat mitte akadeemiline tulemus või sportlik võime, vaid hoopis rahaline sissemakse õpilasesindusse. See omakorda õhutab keerulist hasartmängusüsteemi, kus suuri panuseid mängitakse armutult üksteise vastu. Kes võidavad, teenivad populaarsust, prestiiži ja sidemeid, samal ajal kui need, kes kaotavad ning satuvad võlgadesse, muutuvad õpilaskogu orjadeks („lemmikloomadeks“). Ja et panustamisest võetaks maksimum, ulatub võlaorjus ka akadeemia piiridest kaugemale, st „lemmikloomad“, kes ei suuda lõpetamisega oma võlgu klaarida, saavad nn "elukava", mis määrab ära selle, mida nad oma eluga edaspidi ette võtavad ja kellega saavad abielluda.

Raamatu peategelane on teise kursuse vahetusõpilane Yumeko Jabami, kes on hasartmängusõltlane ja kes mängib põnevusest, erinevalt kaasõpilastest, kes teevad seda rahalise või sotsiaalse kasu saamiseks. Kuna Yumekot ei piira reeglid, näeb ta hästi läbi hasartmängude petuskeeme ja kogub võite. Ent tema võidud lõhuvad kooli eeldatavat hierarhiat ning õpilasesindus püüab seetõttu olukorda tasalülitada. 

Konkreetselt kümnenda osa sisuks oli õpilasesinduse presidendivalimisteks häältekogumine ja millega seoses pakkus üks kaasõpilane Yumekole kihlvedu, kuid ootamatult saabus kooli filmitäht Natari Kawaru ja kutsus nii pakkuja kui Yumeko üheskoos hoopis vastasteks kolmeosalisele etendusvõistlusele. Esimene voor (lauluvõistlus) lõppes tüdrukutele kaotusega, järgnesid närvesööv näitlemisvõistlus ja kaardimäng…

Sõltumata aeganõudvast ja keerulisevõitu lugemisest (sest pidin ju ikka päris hulga sõnu ja lausejuppe paremaks arusaamiseks google translatorist läbi laskma :D) hindasin raamatu huvitavaks (ja keelega tegelemise kasulikuks ;)) ning joonistused on siin ka imekaunid. Kokkuvõttes olen rahul, et raamat ette sai võetud ja kui aega tekib, vaatan (vähemalt) loetud osa kohta välja lastud anime samuti ära :).  

Helene Hanff “Charing Cross Road 84”

Helene Hanff “Charing Cross Road 84”, 159 lk. Rahva Raamat, 2019

Väljakutseteema nr 23: raamat, kus üks tegelastest on kirjanik või toimub tegevus raamatupoes

Taaskord kiidetud raamat, mis mulle jäi kuidagi liialt vähepakkuvaks... Meenutas formaadilt pisut Quernsey Kartulikoorepiruka Seltsi lugu ent viimatimainitu oli minu hinnangul siiski oluliselt huvitavam, sisukam ja põnevam.

Sisututvustus tagakaanel avab Helene Hanffi raamatut nii: „Teie kuulutus Saturday Review of Literature’is ütleb, et spetsialiseerute läbimüüdud raamatutele. Fraas antikvariaat-raamatukauplus hirmutab mind küll veidi, kuna antikvaarset seostan ma kallidusega. Olen vaene kirjanik, kellele meeldivad antikvaarsed raamatud, aga kõike minu soovitut on siin võimatu saada, kui välja arvata ülikallid haruldased köited või siis Barnes & Noble’i liiga kõrge hinnaga võidunud väljaanded, mis on kooliõpilaste käest läbi käinud.“

Nii algab New Yorgist pärit miss Helene Hanffi muhe kirjavahetus kauplusega Marks & Co., mis keskendub haruldastele ja kasutatud raamatutele ning tegutseb Londonis aadressil Charing Cross Road 84. Kakskümmend aastat vahetab see otsese ütlemisega New Yorgi kirjanik sõnumeid märksa vaoshoituma Frank Doeliga, Londoni raamatukaupmehega, ning nende sõprus süveneb üha, kuni 1949. aasta detsembris, kui Suurbritannias valitseb sõjajärgne toidupuudus, jõutakse sinnamaani, et Helene muretseb, kas tema saadetud sealihast jõulusink äkki juutidest omanikele solvavalt ei mõju...”

Ma ei tea… No kuidagi jube aeglane ja rahulik oli kogu selle raamatu sisu, ootasin kogu aeg, et nüüd kohe juhtub midagi ootamatut või saabub õnnelik lõpp või leiab aset kõike segi paiskav kohutav õnnetus või toimub mõni alatu reetmine… no nagu ikka raamatutes juhtub, eks :D. Ja sain hoopis raamatu läbi enne kui midagi sellist juhtuda jõudis :D. Ehk siis soovitussilti seekord minu poolt raamatule ei tule. Aga, ma loen edaspidi suure huviga kõigi teiste sama raamatu kohta ilmuvaid kommentaare, nii-öelda võrdluseks – sest võib-olla jäi mul midagi olulist siin hoopis märkamata...

Katja Kettu “Rose on kadunud”

Katja Kettu “Rose on kadunud”, 279 lk. Koolibri, 2019

Kinkisime selle raamatu kiitvate hinnangute eelkrediidi peale (ma ise polnud selleks hetkeks veel raamatut läbi lugenud) jõulude ajal ka vanaemale aga ma kardan et see raamat talle esimeses järjekorras tema lennikžanri - põnevat krimikadumislugu ikka ei pakkunud :D. Või noh, vähemalt minu meelest jäid tolle kadumisloo ees siin suuremalt kõlama hoopis kaunilt kirjeldatud viiskümne halli varjundi tüüpi hetked aga nu mine võta kinni… Asjad on ju teatavasti vaataja silmades :P. Igatahes veebruari alguses läheme jälle vanaema juurde külla, eks siis kuuleb, kuidas oli ja mis tundus… :D.

Sisu ise on raamatul tagakaanetutvustuse kohaselt selline:

20. sajandi alguses saabus Ameerika Ühendriikidesse kuni 300 000 soomlast, kõige rohkem Minnesota, Michigani ja Wisconsini kaevandus- ja metsapiirkondadesse. Osa neist asus lõpuks elama reservaatidesse ja abiellus põlisrahva liikmetega.

Haaravate armastuslugude meistri Katja Kettu uue romaani peategelaseks on indiaani reservaadis üles kasvanud Lempi, kes ema poolt indiaani verd ja isa poolt soomlane. Keerulise lapsepõlvega tüdruk naaseb 40 aasta pärast oma lapsepõlve radadele. Tema ema Rose on jäljetult kadunud ja isa kaotanud mälu. Nüüd peab Lempi oma mälule toetudes minevikus juhtunu taastama. Kas valupunkte otsides, meenutades ja andestades saab hing viimaks terveks?

Katja Kettu neljas eesti keeles ilmunud romaan on imekaunilt kirjutatud lugu ebaõiglusest, armastusest ja eneseotsingutest kahe identiteedi vahel. Ühtlasi heidetakse pilk möödunud sajandil Ameerikasse emigreerunud soomlaste elule ja tuuakse lugeja ette killuke Ameerika põlisrahvastele osaks saanud ebainimlikkusest.

Tjah, eks selle raamatu puhul sõltubki vist palju sellest, mis ootusega raamatu kätte võtad. Kui sind huvitab üllatuslik kild indiaanlaste / soomlaste ühist ajalugu sõjajärgses Ameerikas, siis on see raamat täpselt sulle. Kui sulle meeldib Kettu  kaunis kirjakeel, kust ei puudu ka häbitud viited sellele, mida ja kuidas võib tunda naisekeha, siis jällegi - perfektne valik. Minule igatahes meeldis, muuhulgas mõlema eespool välja toodud põhjuse tõttu, lisaks huvitavalt üles ehitatud kadumisloole. Ja boonusena täieliku ooooohh!-hetke leidsin veel raamatu lõppsõnast -  info soome-indiaani päritolu kunstniku Carl Cowboy kohta, kelle maalid kujutavad indiaanlasi oma igapäevaste tegemiste juures. No täitsa ausalt võin öelda, et guugeldasin sõrmed haigeks leidmaks, kas Soome kuntimuuseumides võiks ka kuskil tema töid näha olla :D aga ei, feilisin sellega; paistab, et need kõik ripuvad ainult kuskil Ameerikas… (Kui keegi selles teemas teadjam on ja oskab lähemal kui USA-s mu siiski mõne vaatamisvõimaluseni juhatada, siis ärge kõhelge minu eksimusest mulle siia teada andmast, eks ;)).

Mis ma oskan rohkem öelda, võtke ka ja lugege; minu poolt igatahes selle aasta esimene raamatusoovitus. Ja kui Kadri Jaanits peaks saama oma ilusa töö eest kord tõlkepreemia, märgin raamatu tagantjärele rohkem kui rõõmuga loetuks ka selle aasta väljakutseteemasse number 48 :).

Lahedad raamatukogud mujal maailmas: Soome

Ma juba ammu olen tahtnud teiega jagada üht ägedat leidu eelmise aasta sügisest aga no kuidagi ei ole jõudnud kirjapanemiseni… Nimelt on Helsingi vanimasse, Niskala Arboretumisse loodud põnev väliraamatukogu, kus raamatud on puidust ja info nende sisse põletustehnikas graveeritud :). Kahe hektari suurune park asub Helsingi kesklinnast vaid umbes poole tunni bussisõigu kaugusel ja on kohalike hulgas ka populaarne vaba aja veetmise koht.

Netist leitava info kohaselt pandi arboreetumile alus juba 1905. aastal, ajal, mil Niskala maad kuulusid Jakob Kavaleffile – Tuomarinkyla mõisa agronoomist omanikule, kes eksperimenteeris ka taimede ja põllukultuuridega, importides seemneid ja taimi välismaalt. Kavaleffid olid Vene päritolu perekond, kelle rikkus pärines kaubandusärist ning kes soetasid mõisa 1845. aastal. Mõisamaade ajalugu tervikuna ulatub Helsingi piirkonnas aga 1700. aastate keskpaika, mil siinsesse ümbrusesse hakati rajama massiivseid Viapori, Sveaborgi ja Suomenlinna merekindlusi  ning ohvitserid omandasid kinnistud, ehitamaks uusi hooneid ning teenimaks lisatulu põllumajanduse ja muude ettevõtete, näiteks lubjakivikarjääride, saeveskide, tellise- ja plaadivabrikute asutamisega, mille järele oli ehitusbuumi ajal suur nõudlus.

Kellel meie naabrite pealinn juba muidu risti-põiki läbi käidud, soovitan võtta aeg ja minna Niskalasse samuti seda põnevat raamatukogu vaatama; mina ise olin meie toonasest leiust igatahes väga elevil :).