Sebastien Perez, Benjamin Lacombe “Frida”

Sebastien Perez, Benjamin Lacombe “Frida”, 60 lk. Gingko Press, 2017.

Väljakutseteema nr 31: Ilu on vaataja silmades. Raamat, mis võlus sind kauni kujundusega. 

Mu raamaturiiulis on tegelikult 2 raamatut, mis on sinna soetatud justnimelt seetõttu, et ma lihtsat pidin nad oma väljanägemise pärast saama :D. Mõlemad on kunstiraamatud, üks Frida ja teine Gustav Klimti kohta ja kuigi oleks väga huvitav teile ka toda klimtikat tutvustada, ei jõuaks ma selle lugemisega vist isegi viie aastaga valmis. Sest Klimti-raamat on samuti 1) inglisekeelne ja 2) nii põhjalik ja massiivne, et kaalub kokku 7,8 kg ja suure tõenäosusega jääbki mul ka edaspidi eelkõige piltide vaatamiseks ja konarlikult kõrvalolevate tekstide kokkuveerimiseks. Ning Austriasse reisimise plaanide tegemise boostiandjaks; kunagi tahaksin tema töödest ju vähemalt osa originaale ikka ära näha… 

Frida-raamatu ostsin endale meenena kaasa Londonis vaatamas käidud näituselt “Making Her Self Up” ja sellest tripist kirjutasin natuke pikemalt oma blogis eelmise aasta oktoobris. Klimti kõrval on seda raamatut muidugi vaid tühine 60 lehekülge, aga siin on jälle niiiiiiiiiii ilusad mitmemõõtmelised Benjamin Lacombe pildid :). Raamat ongi tegelikult üles ehitatud peamiselt illustratsioonidele ja jaotatud plokkidesse teemade kaupa: accident (läbi mille "kunstnik Frida" sündis), medicine, earth, fauna, love, death, motherhood, posterity ning teemade pildid liiguvad keerukate väljalõigetena läbi lehekülgede, moodustades lõpuks kolmel lehel terviku; nt armastuseteemas nii, et esimesel lehel näeme Diegot Frida mõtetes, teisel kuulsat kahte Fridat, Diego tagaplaanil kõrgumas ja kolmadal täismahus Diegot ennast, käes seesama kahe Frida süda. Raamatu lõpus on kuuel lehel kogu teemast ka huvitav kokkuvõte ja veel peale seda kronoloogiline loend oluliste aastaarvudega Frida elust. 

Raamatututvustus sisu kohta kõlab kirjastaja poolt umbes nii: avasta austusavaldusena ühele 20. sajandi olulisemale kunstnikule erakordse Frida Kahlo elu läbi Benjamin Lacombe ja Sebastien Perezi silmade. See on album, mis viib sind ühe väga mitmekülgse mehhiklase maailma ilusate ja värviliste illustratsioonide kaudu. 

Jeihhh, tehtud (pühib kergendatult naerma puhkedes otsaesiselt higi :D). Ja nüüd pean veel ühe võõrkeelse raamatu läbi loetud saama, seekord väljakutseteemasse nr 46 :).

Jean Marie Gustave Le Clézio “Diego ja Frida”

Jean Marie Gustave Le Clézio “Diego ja Frida”, 218 lk. Kunst, 2007.

Väljakutseteema nr 1: Raamat, mida tahad lugeda. Sõnasta ise teema pealkiri! “Loe üks raamat suurest kunstnikust/suurtest kunstnikest”. 

Nojah, tegelikult laenutasin ma loetud raamatu eelkõige selleks, et järgmise väljakutseteema alla (Ilu on vaataja silmades) valitud teose sisu ja pilte paremini mõista. Aga et seda tundus teemana jällegi nii keeruline sõnastada, jäi pealkiri lõpuks nii. Sest jah, järgmine raamat, ehkki olemuselt eelkõige kaunis pildialbum, on inglisekeelsete teksidega ja nii pühitseski siis eesmärk mulle abinõu… :D.

Tõtt öelda olin ma päris üllatunud, kui avastasin, et selle kunstnikepaari kohta on meil täiesti arvestatava paksusega eestikeelne raamat ilmunud. Googelmoogel andis sellele muidugi hiljem ka vastuse, miks – Frida sünnist möödus 2007. sada aastat ning meie KUMU-s tähistati seda sündmust Taani Teatrikoolist võrsunud rahvusvahelise trupi tantsulavastuse “Alegria y Dolor” etendamise ja  auditooriumisse üles pandud Frida reprode eksponeerimisega. Ning (ilmselt siis?) just sellega seoses leiti, et mõistlik oleks “kirjastamises osalemise programmi raames tänu Prantsuse Välisministeeriumi, Prantsuse Suursaatkonna ja Tallinna Prantsuse Kultuurikeskuse abile” ka teemat puudutav raamat välja anda; muuseumi direktriss ja kirjastuse osanik oli tol ajal sama isik… KUMU muide praktiseerib seda “korraldada näitus & välja anda seonduv raamat” praktikat tänaseni, ma isegi alles mitte väga ammu keerutasin peale Sittowi näituse külastamist ostumõtetega näpu vahel “Mina, Milda ja meister Michelit” ja veel enne seda “Eveline von Maydelli Mustvalget maailma” (viimane oli baltisaksa aadlidaamist siluetikunstnik, kelle II maailmasõja keerises Eestisse maha jäänud vinget kunstikogu oli Kadrioru lossis võimalik imetleda 2014).

Raamat ise väga ladus lugeda ei olnudki, võte, kus tektsi on ohtralt põimitud tsitaate kunstnike kirjadest ja artiklitest ning omistatud seejärel nende valguses  neile tundeid, mõtteid ja käitumispõhjendusi, jäi mulle lõpuni kuidagi võõraks. Aga ülevaate kunstnike elust ja Mehhiko (lähi)ajaloost andis hästi ja viimaste saamine oma pilti ju tegelikult oligi seekord mu eesmärk. 

Raamatututvustus tagakaanel avab oma sisu nii: “Kui noor Frida Kahlo teatab kavatsusest abielluda Diego Riveraga, kommenteerib ta isa sapiselt: “See oleks elevandi pulm tuviga”.

Kõik võtavad skeptiliselt vastu uudise selle erutavalt kauni, kuid hapra tervisega tüdruku abielust mehhiko monumentaalmaali geeniusega, kes on Fridast kaks korda vanem, kolm korda kogukam ja naisteküti kuulsusega. Diego on ka kommunist, kes kutsub oma freskodel töölisi üles haarama matšeeted ja püssid, et kukutada rõhujad. Raamat jutustab nende kohtumisest, armastusest Mehhiko ja selle indiaanimineviku vastu, tutvusest Trotskiga, aga ka paari raskest suhtest ning Frida traagikast – valust ja üksindusest, mis peegeldub ta vapustavalt avameelsetel maalidel”. 

Mis ma oskan öelda, kui otseselt emma-kumma kunstnike fänn ei ole, siis ilmselt väga see raamat pinget ka lugemiseks ei paku. Aga kui nt kunstiajaloo  Mehhiko-nurk laiemalt huvitab, siis soovitan muidugi ette võtta :). 

Francesc Miralles “Armastus pisiasjadest”

F. Miralles “Armastus pisiasjadest”, 224 lk. Tänapäev, 2014.

Väljakutse teema nr 51: "Raamat, mille pealkirjas esineb midagi, mis sulle väga meeldib". 

Nu päris keeruline on tutvustada raamatut, mille juures sa ka tagumist raamatukaant kinni vajutades veel ei suuda ära otsustada, misasi see nüüd oli: kas a) hea, b) huvitav (umbes sellises võtmes nagu sa vastad hinnagut ootavale restoraniteenindajale toidu kohta, mis sinu maitsele väga ei istunud aga “ükskord võis ju ära proovida” teesiga mõtlesid endale viisaka näoga allaneelatavaks) või c) ei meeldinud üldse...:D.

Aga iseenesest idee selle raamatu raamatukogust lugedaküsimiseks sain lugemise väljakutse FB-grupist, keegi tutvustas teda väga põnevusttekitavalt väljakutse all nr 18 (raamat, mille kaanepildil on kass). Ja kuna ma ise samuti olen selline, kes teoses teemaks oleva kunstiteose või nt pikaltkirjeldatud olulise hoone pildid lugemise kõrvale netist välja otsib, ootasin ahnelt neelatava tempoka sisu kõrvale tervet internetist järgi kontrollimist vajavat kultuuriprogrammi. Oodatava programmi muidugi sain ka - raamatu lõpust, kus meie peategelased läksid muuseumisse, kus parasjagu Frida Kahlo näitus ja kelle kohta ma siis mõnuga guugeldasin, kuni selleni välja, millistes kunstimuusrumides tema parimaid pilte näha saab :D. Muus osas... Muus osas osutusid aga elumuutvate pisiasjade jälgimise kõrval peategelase vestlused minu jaoks kohati liialt diip-filosoofiliseks (ehkki tuleb tunnistada, sipelgapesanäide ja see mõttetera, kuidas inimest hinnatakse elus eelkõige selle järgi, kui palju sa teistele head teed, panid korraks lugemist katki jätma ja teema üle järele mõtlema küll) ning (nais)tegelaste juures ootasin autorilt kogu aeg, millal ta ka nende, meestega sarnase avamise juurde jõuab...

Mõnes mõttes hea, et paar päeva lugemise lõpetamise ja kokkuvõtte kirjutamisele vahele jäi, mõtted ja emotsioonid said natuke settida. Ning tagantjärele mõeldes olekski esmane arvustus raamatule tõenäoliselt liiga ülekohtune saanud... Frida eest aga annan raamatule isiklikud subjektiivsed lisapunktid; googelmoogelist leidsin, et Londoni V&A muuseumis on ajavahemikul 16.06.- 04.11.18 näitus, kus eksponeeritakse esmakordselt ajaloos väljaspool Mehhikot muude asjade kõrval ka kunstniku ehteid, käsitsi maalitud proteesi ja autoportreesid ning ma valetaksin, kui ütleksin, et mul ei tekkinud kiusatust sobivate lennupiletite järgi ringi vaatama hakata... :D.

PS: selle postituse raamatu enda kohta olen kirjutanud juba 5. juunil. Aga, vahepealne aeg on toreda  lisana kaasa toonud selle, et meil on nüüd tõepoolest selle põneva näituse kestvusaja aknas olemas piletid Londonisse lendamiseks ning ma olen täitsa kindel, et mõnel päeval me siis tõesti ka V & A muuseumi uksest sisse astume :).