Francesc Miralles “Armastus pisiasjadest”

F. Miralles “Armastus pisiasjadest”, 224 lk. Tänapäev, 2014.

Väljakutse teema nr 51: "Raamat, mille pealkirjas esineb midagi, mis sulle väga meeldib". 

Nu päris keeruline on tutvustada raamatut, mille juures sa ka tagumist raamatukaant kinni vajutades veel ei suuda ära otsustada, misasi see nüüd oli: kas a) hea, b) huvitav (umbes sellises võtmes nagu sa vastad hinnagut ootavale restoraniteenindajale toidu kohta, mis sinu maitsele väga ei istunud aga “ükskord võis ju ära proovida” teesiga mõtlesid endale viisaka näoga allaneelatavaks) või c) ei meeldinud üldse...:D.

Aga iseenesest idee selle raamatu raamatukogust lugedaküsimiseks sain lugemise väljakutse FB-grupist, keegi tutvustas teda väga põnevusttekitavalt väljakutse all nr 18 (raamat, mille kaanepildil on kass). Ja kuna ma ise samuti olen selline, kes teoses teemaks oleva kunstiteose või nt pikaltkirjeldatud olulise hoone pildid lugemise kõrvale netist välja otsib, ootasin ahnelt neelatava tempoka sisu kõrvale tervet internetist järgi kontrollimist vajavat kultuuriprogrammi. Oodatava programmi muidugi sain ka - raamatu lõpust, kus meie peategelased läksid muuseumisse, kus parasjagu Frida Kahlo näitus ja kelle kohta ma siis mõnuga guugeldasin, kuni selleni välja, millistes kunstimuusrumides tema parimaid pilte näha saab :D. Muus osas... Muus osas osutusid aga elumuutvate pisiasjade jälgimise kõrval peategelase vestlused minu jaoks kohati liialt diip-filosoofiliseks (ehkki tuleb tunnistada, sipelgapesanäide ja see mõttetera, kuidas inimest hinnatakse elus eelkõige selle järgi, kui palju sa teistele head teed, panid korraks lugemist katki jätma ja teema üle järele mõtlema küll) ning (nais)tegelaste juures ootasin autorilt kogu aeg, millal ta ka nende, meestega sarnase avamise juurde jõuab...

Mõnes mõttes hea, et paar päeva lugemise lõpetamise ja kokkuvõtte kirjutamisele vahele jäi, mõtted ja emotsioonid said natuke settida. Ning tagantjärele mõeldes olekski esmane arvustus raamatule tõenäoliselt liiga ülekohtune saanud... Frida eest aga annan raamatule isiklikud subjektiivsed lisapunktid; googelmoogelist leidsin, et Londoni V&A muuseumis on ajavahemikul 16.06.- 04.11.18 näitus, kus eksponeeritakse esmakordselt ajaloos väljaspool Mehhikot muude asjade kõrval ka kunstniku ehteid, käsitsi maalitud proteesi ja autoportreesid ning ma valetaksin, kui ütleksin, et mul ei tekkinud kiusatust sobivate lennupiletite järgi ringi vaatama hakata... :D.

PS: selle postituse raamatu enda kohta olen kirjutanud juba 5. juunil. Aga, vahepealne aeg on toreda  lisana kaasa toonud selle, et meil on nüüd tõepoolest selle põneva näituse kestvusaja aknas olemas piletid Londonisse lendamiseks ning ma olen täitsa kindel, et mõnel päeval me siis tõesti ka V & A muuseumi uksest sisse astume :).