Hannah Kent “Matmisriitused”

H. Kent “Matmisriitused” 336 lk. Päikese Kirjastus, 2017.

Väljakutseteema nr 48: "Raamat, mille kaanel on pilt kohast, kus sa tahaksid olla". 

Krimižanri lugeda on mulle alati meeldinud, viimasel ajal on lihtsalt boonusena veel sattunud raamatutes tegevustik toimuma kas huvitavas ja eksootilises kohas (Gröönimaa) või on kõnetanud raamat täiendavalt kohtade pärast, kus olen ise ringi reisinud (Poola, Prantsusmaa). ”Matmisriitused” sattus olema lausa kaks ühes - siinne tegevustik toimub põneval Islandil ja romaan põhineb 1829. aastal toimunud tõestisündinud roimalool, kus noorele naisele Agnes Magnúsdóttir’ile mõistetakse karistuseks surmanuhtlus kahe mehe tapmise eest. Lugeja ees avanevad raamatus tema viimased kuud enne hukkamist, mil ta elas sundasustatuna kohaliku farmeripere tillukeses kodus, olles ühtaegu nii vang kui teenijast pereliige…Ja mõrvaloo kõrvale maalib autor ka “erakordselt rusuva, ent samas imekauni pildi Islandi karmist loodusest, sealse talve julmusest ja elanike võitlusest ellujäämise nimel”. Ning tõepoolest, saareriiki kaks korda külastanuna võin kinnitada, et sõnaühendid nagu “tuul hammustab” või “külm mereõhk uuristab end su kontidesse” või “ümberringi laiub vaid tühi, kivine ja eluta maa” polegi pelgalt ilustatud romaanilaused nagu nad igas teises raamatus tunduda võiksid, vaid Islandi loodus ongi tõepoolest selline ja siinsed loodusnähtused teevad nii…

Selle raamatu lugemine tuletas mulle mitmel korral meelde ka ülikooli ajal kirjutatud kursusetööd surmanuhtlusest, mäletan, et päris üllatavaid asju leidsin tol korral selle jaoks materjali kokku otsides… No näiteks, et pea maharaiumine, mis raamatus ka Agnesele määrati (pisut üllatuslikult tegelikult, sest üldiselt oli see nn meeste karistus ja naised lasti köie otsas jõkke, kus nad siis uppusid või surnuks külmusid) ja oli Islandil viimati karistuse vormiks aastal 1830, on ka täna maailmas reaalselt inimestele mõistetav karistus Saudi-Araabias, et surmava süsti kõrval kasutatakse Ameerika Ühendriikides inimeste hukkamiseks jätkuvalt ka poomist, mahalaskmist, elektritooli ja gaasikambrit (siis kui surmamõistetu ise seda süsti asemel nõuab) ning et Hiinas aitavad juba viimased 20 aastat riigil seda sorti kulusid kokku hoida politseibussidele sarnased, 24-kohalistest bussidest ümber ehitatud mobiilsed hukkamisbussid, mis vajadusel sõidutatakse sinna piirkonda kuhu vaja ja milledes vaid väheldase peronali abiga määratud karistused kiirelt täide viia saab …

Kokkuvõttes hindan “Matmisriitused” heaks lugemiseks - olemas on siin nii kaasakiskuvalt esitatud lugu, huvitava struktuuriga kirja pandud tekst kui (uute) teadmiste pakkumine Islandi kohta. Nii et julgen soovitada teilegi “Matmisriitused” oma suvistesse lugemisplaanidesse võtta ja saate ta kindlasti läbi vaid päeva-paariga, küll näete ;).