Indrek Hargla “Jõgeva elavad surnud”

Indrek Hargla “Jõgeva elavad surnud”, 57 lk. Kogumik “Suudlevad vampiirid”; Fantaasia, 2011. 

Väljakutseteema nr 29: raamat, mille tegevus toimub sinu sünni- või elukohas. 

Ma otsustasin kiiresti väljakutsesse siit kogumikust ainult selle ühe vajaliku lühiromani lugeda sest järjest rohkem hakkab tunduma, et ma ei jõua oma väljakutsega aasta lõpuks muidu valmis. Ja enne lugemisega alustamist mõtlesin, et tõenäoliselt laenutan raamatu uuesti mõni teine kord ja siis läheb tema sisu kaanest kaaneni teemaks aga… Või tegelikult, ärme ruttame sündmustest ette :D. 

Ma ei tea, miks mul nii kangesti kipitas just sünnikohaga seoses raamat siia teemasse lugeda, kunagise sünnilinna endaga ei seo mind tegelikult enam midagi juba aastaid. Ja kui aus olla, siis ega ma ei mäletanud ka, millest selles Hargla romaanis juttu tuleb, märkisin otsitud sobiva pealkirja endale aasta alguses lihtsalt üles ja enam kui pool aastat hiljem küsisin raamatu raamatukogust välja. Ning alles kodus avastasin, et nüüd korraldasin küll endale just sellise teema lugeda, mis tavaliselt mul kohe sirgelt ignosse läheb – ulme/õudukas/fantaasia lihtsalt pole minu tassike teed, kõige vähem veel zombide oma. Noh, tugevad ongi need, kes ei taha aga ikka teevad; pumpasin endal selle loosungiga vererõhu üles ja asusin aga lehti keerama… :D. 

Ma olengi vist see viimane eestlane, kellel mõni Hargla raamat senini lugemata ning sellest ka minu suur võhiklikkus. Isegi paljukiidetud Melchiorid pole seni minu lugemislauale jõudnud. Praegu on sellest kahju, kirjanikul on väga mõnus keelekasutus ning tegelaskujude, kirjelduste ja dialoogide edasiandmise oskus; seda osa nautisin raamatust sajaga :). Kuni jälle zombid mul peas lugemise kõrvale jooksva filmiekraani inimeste kaelu närides verd täis pritsisid… :D.  Lisan napi sisututvustuse ka, no et te teaksite, millest jutt üldse käib: loo sündmustik leiab aset peamiselt Kassinurme mägedes, kus võetakse rollimängijate ja taaskehastajate osavõtul üles õudusfilmi. Võtete ajal hakkavad aga tegelikkuses toimuma enam-vähem needsamad asjad, mis filmi stsenaariumis ette nähtud olid…

Tegelikult ma ikka tahan küll Harglat edaspidi veel lugeda, just tema kirjutamisstiili pärast. Teadjamad, on teil soovitusi, mis oleks tema raamatutest muidu tõsiusklikul ulmekateplokkijal kõige õigem sissejuhatuseks ette võtta? :). 

Terry Pratchett “Vikatimees”

Terry Pratchett “Vikatimees”, 308 lk. Kirjastus Varrak, 2002.

Väljakutseteema nr 18: raamat sõbra või sõbranna riiulist. 

See väljakutse lahenes mul juba mais, kui käisime Carolina sünnipäeva tähistamas/lõpetamas tema värskelt remonditud kodus ning kus kõigi muude oooo!-tama panevate muutuste kõrval võis näha ka uue lahenduse saanud elutoa raamaturiiulit :). 

Ja muidugi siis otsustasin kohe, et kasutan juhust ja nopin midagi sealt lugemiseks kaasa ning et muljetavaldav rida Pratchetteid oli asetatud just kõige mugavamale vaatamis- ja katsumiskõrgusele, sai kaasavõetavaks seekord Surma-sarja romaan nr 2 (siia liini kuulub üldse kokku 5 raamatut, “Mort” on esimene ja “Vikatimehele” järgnevad veel “Hinge muusika”, “Orikavana” ja “Ajavaras”). 

Nu mina ei tea… Ma seekord ei saanud raamatule väga hästi pihta, ausalt :D. Vähemalt esimesed 200 lehekülge, kus Surm möllas oma asju teha ja võlurid koos mittesurnud surnutega teisi, küll samal ajal aga täiesti erinevates kohtades ning taustal tiksusid järgemööda hoopis suveniirid ja ostukärud ja Kombineeritud Koristaja :D. Viimased 100 lehte sain juba asjadest natuke rohkem aru, aga peendetailsetest seostest jäi kohati ikka puudu. Samas ei seganud see karvavõrdki nt Bill Ust ja Windle Poonsi ja Schleppelit ja nunnut Rottide Surma järjest sümpaatseks saamast, võta siis nüüd kinni, kas see mittearusaamine oli hea või halb… :D. 

Raamatututvustus ise avab oma sisu nii: 

Kettamaailmas on Surm kadunud. Keegi ei tea, kus ta on. See toob muidugi kaasa teatava segaduse, mis tekib alati, kui mingi oluline mehhanism ühiskonnas toimimast lakkab. Samal ajal aga ilmub ühte väikesesse farmi kusagil pärapõrgus pikk ja sünge võõras, kes käib imeosavasti ringi vikatiga. Töökäsi on vaja ja lõikuseaeg läheneb, nii et tegevust tal jätkub...

Mis ma oskan öelda, kindlasti ei jää see mulle viimaseks F-sarja raamatuks, Pratchett on oma mõnusa kirjastiili ja lahedate tegelastega mu pöördumatult ära teinud :). Aga millal mõne järgmise ette võtan, ei teagi, sest hetkel ootavad kapil niigi oma järjekorda (koos väljakutseväliste raamatutega) tervelt 5 teost… Carolinale aitäh raamatut lugeda laenamast, jagatud rõõm on topeltrõõm :). 

Terry Pratchett “Mort”

Terry Pratchett “Mort”, 300 lk. Varrak, 1999. 

Väljakutseteema nr 45: “Raamat mõnest fantaasiasarjast”. 

Pratchett on ikka imeline kirjanik – natuke rohkem kui aastaga on tõsiusklikust “äh, milleks mulle väljamõeldud ulmeasjad ja vampiirilood kui nii palju häid ja tõsielulisi seiklusi on saadaval!” saanud keegi, kes täitsa ise ja suure mõnuga juba kolmanda raamatu Kettamaailma seiklusi endale lugemiseks koju vedib :). 

Huvitav küll kuidas kirjanik tavaelus rääkis? Lugedes tabasin end rohkem kui korra seda soovimast kuulda. Sest kindlasti ei saanud see olla tavaline mehe juures, kes näiteks üht jalgalaskmisolukorda on kirjeldanud nii: “Ülejäänud rahvas haihtus nagu kaste päikese käes, jättes järele vaid need raskepärased, osavõtmatud mehed, kes – kui Wa oleks makse maksnud – oleksid läinud maksusoodustuse alla kui ettevõtte põhivara”; eks? Ma vaatan, äkki leian netist mõne temaga tehtud intervjuu… :D. 

Vaatasin praegu, et olen päris hästi sattunud seni lugema esimest ja teist osa Rincewind sarjast ja nüüd ka esimest osa Surma omast, netist on leitav nii äge kaart – The discworld reading order guide 2.0 - millel kõik raamatute omavahelised seosed välja toodud. Kindlasti võtan just selle järgi veel tema raamatuid ette, tõenäoliselt järgmisena siis kas Ürgsortsi või Vikatimehe :). 

Lühike sisututvustus raamatu enda kohta ütleb nii: Ühel mitte eriti ilusal päeval tunneb Surm, et ta on Kurbus, see tähendab, et ta tunneb mõtlikku kahetsust selle pärast, et asjad on nii, nagu nad ilmselt on. Seetõttu jätab ta oma kohustused õpipoiss Morti hooleks ning püüab ise end kuidagi lõbustada. Ta proovib kalapüüki, õnnemänge, tantsimist ja napsi, nelja väidetavalt elu suurimast mõnust aga pole kindel kas ta nende mõttest aru saab. Mort on aga surelik ja miski inimlik pole talle võõras, seepärast ei jäta teda külmaks ka printsess Keli ilusad silmad. Ta päästab Keli surmast ning tekitab sellega loomulikult Kettamaailma asjades kohutava segaduse, sest Universum on printsessi surma juba teadmiseks võtnud. Ja Universumit ümber veenda pole sugugi lihtne...

Väga mõnus teistmoodi asi oli see raamat lugemiseks ette võtta, minu poolt kindel raamatusoovitus :). Ja Varrakule / asjatundlikele tõlkidele samuti aitäh meile sarja eesti keelde tõlkimise eest, englishis ja omapead ma poleks tõenäoliselt kunagi kirjaniku ägedate raamatuteni jõudnud.

Terry Pratchett “Fantastiline valgus”

Terry Pratchett “Fantastiline valgus”, 212 lk. Varrak, 2005. 

Väljakutseteema nr 36 “Raamat, mis on mu lugemisnimekirjas kõige kauem oodanud”.

Ma arvan, et ma võtsin selle raamatu lugemiseks endale öökapile juba kevadel :D. Või varasuvel, täpselt enam ei mäletagi. Aga et mul fantaasia-ulmekate lugemisega väga ei suju (no ei kõneta need teemad lihtsalt kuidagi), siis iga kord, kui veel mõni muu raamat õnnestus lugemiseks hankida, sai eelisjärjekorra ilmtingimata too uuem ning nii mul see “Fantastiline valgus” seisis ja seisis ja ootas oma aega… Kuni üks hetk olid kõik teised raamatud parasjagu läbi loetud ja/või raamatukogus polnud uute lugemisjärjekord veel minuni jõudnud ning mitmetunnise laevasõidu sisustamiseks oli raamatut vaja. Ja nii siis saigi mul lõpuks “minu-pratchett-nr-kaks” Soome tivoli-tuurile kaasa haaratud ja ühe jutiga läbi loetud :). 

Mulle tundub, et selle kirjaniku osas jagunevad lugejate arvamused kaheks: osad, kellele tema raamatud väga meeldivad ja teised, kes tema teemadele üldse esimese hooga pihta ei saa :D. Mina ise kuulun raudselt viimaste hulka ja pean tunnistama, et mul läks tema esimest raamatut – “Võlukunsti värvi” - lugedes umbes veerand raamatut enne aega, kuni ma pihta saama hakkasin, miks ja mida ja kus üldse :D. Aga edasi lugedes sain aru, et raamatusse sisse kirjutatud huumor on nii mõnus ja sealsete tegelaste ja situatsioonide kirjeldused nii lahedad, et pooleli jätta ei saanud enam  kuidagi ning lõppkokkuvõttes leidsin ennast taaskord raamatut lihtsalt itsitamise kõrvale ühe hooga läbi neelamas ja peale lõpetamist netist kirjaniku ja tema võimaliku maja- ja/või -tegelaskujude muuseumi kohta infot juurde googeldamas… (Etteruttavalt olgu öeldud et asjassepuutuvaid muuseme siiski olemas ei ole aga kuni 2018 jaanuarini võis  ülipopulaarset DiscWorldi näitust näha Salisbury muuseumis ja kui ma nüüd englishis esitatud infost õigesti aru sain, koondatakse hetkel nn “tellimusi” muuseumitelt ja galeriidelt, kes sama endi ruumides korrata sooviks; lisaks on võimalik endale tellida näitusega seondunud mahukas raamat ning tõtt-öelda SEE raamat näeb küll üks väga sisse piiluda tahtmist peale ajav tellis välja :)). 

Nii siinses kui “Võlukunsti värvi”-raamatus on keskseteks tegelasteks võlur Rincewind ning uudishimulik ja usaldav turist Kakslill koos oma mõtlevast pirnipuust ja sadadel jalgadel liikuva Pagasiga ning kes satuvad kõiksugu seiklustesse Kettamaailmas; Kettamaailm ise aga on kettakujuline plaat, mis toetub neljale hiidelevandile, keda omakorda kannab aeglaselt maailmaruumis ringi loivates kosmiline kilpkonn Suur A’Tuin ning selle on loonud Jumalad, kellel on rohkem kujutlusvõimet kui tehnilist taipu. Nood jumalad ka kisklevad pidevalt omavahel ning käivad nt öösiti ateistidel aknaid sisse loopimas -  seega pole mingi ime, et Kettal sünnib veidraid asju. Rincewind omakorda on suhteliselt saamatu võlur, kes pidevalt satub tema poolt mitte soovitud seiklustesse ning peab sekelduste eest pidevalt ära jooksma. Hoolimata aastakümnetepikkusest viibimisest Nähtamatus Ülikoolis ei oska Rincewind ka kõige lihtsamaid loitse, see-eest oli tema peas aga üks Kettamaailma olulisima võluraamatu, "Oktariini", kaheksast kõige võimsamast loitsust, mis päästis Kettamaailma lõppkokkuvõttes hävingust…

Mis ma oskan öelda… Mida aeg edasi, seda rohkem ma hakkan olema ka vist järjest rohkem Pratchetti DiscWorldile müüdud :). Need raamatud on tõesti üks mõnus tükk lugemist ja mul on ju täiesti avastamata veel kirjaniku 2 triloogiat ja Pikkmaa-sarjad… Vähemalt lugemispuudus ei ähvarda lähiajal kätte tulla ;)