Mika Keränen "Peidetud hõbedane aardelaegas"

Mika Keränen “Peidetud hõbedane aardelaegas”, 116 lk. Jutulind Kirjastus, 2009. 

Väljakutseteema nr 15: “Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik aga siis ei olnud kui sina koolis käisid”. 

Tjah, ega ma ju väga enam ei mäleta, mida me kohustusliku kirjanduse all kõik pidime kunagi lugema. Aga Keräneni osas olin raudpolt kindel, et seda kindlasti ei pidanud :D, ja nii ta mul selle väljakutseteema raames ette võetud sai. Ma tegelikult ei saanudki lõpuni aru sellest tänasest koolide kohustusliku kirjanduse teemast, sobivat raamatut otsides märkasin, et mitmed koolid panevad välja soovitusliku lugemislisti, teistel on jälle rõhutatud kohustuslikku osa, osadel on märgitud mõlemad… Kooliti erinevad ka teosed nendes nimekirjades, st et ühe ja sama taseme klass loeb erinevaid raamatuid. Kas sellist ühtset asja, et nt terve vabariigi 10. klass loeb kindlasti mingit viite kindlat raamatut, ei kasutata? Või on nii, et just mingit viite konkreetset ühiselt loetaksegi ja ülejäänu nende ümber on meie tublide õpetajate ja raamatukogutöötajate professionaalne (oma)loomingulisus, kuidas lapsed raamatuteni ja lugema meelitada? ;). Töötavad erialaspetsialistid kindlasti oskaks meile kommenteerida kuidas need asjad käivad, kirjutate ehk, kel teadmised suuremad? :). 

Aga igatahes, hõbedane aardelaegas sai väljakutse tõttu mulle juba teiseks lasteraamatuks jaanuarikuu jooksul ja oli just nii parajalt paks/õhuke, et sain selle läbi loetud ajal, mil autoteeninduses oma auto korralise hoolduse valmimist ootasin (mis, tõsi küll, kestis kolm tundi :D). Kindlasti on väga huvitav seda raamatut lugeda tartlastel, eelkõige supilinlastel, kus kõik siinsed seiklused toimuvadki. Laste nutikus “vähemalt 90. aastat vana ja siinsamas ka ise suureks kasvanud” inimese leidmisel info saamiseks tundus eriti leidlik; ise hakkasin selle peale mõtlema, et huvitav kui palju meil selliste juurtega inimesi (ja selliseid asumeid) üldse täna järgi on, kus üks inimene järjepanu elada/kasvada on võinud (ja tahtnud), lapsest vanavanemaks… Tallinnas ilmselt Nõmme, Tartus Karlova; Pärnus, Viljandis, Paides ja Kuressaares on ka kindlasti mõni kõik ajad üle elanud tänavateplokk? Väikestes maakohtades võiks selline järjepidevus ehk suuremgi olla, aga samas, töö tõttu kolivad ju noored pered samuti linnadesse ja siis kaob taoline järjepidevus jälle ära… 

Tutvustus ise raamatu kohta võiks olla selline: peidetud aardelaeka lugu on laste krimijutustus, kus ringi seikleb viieliikmeline sõpruskond, kokku nimetusega salaselts Ramps. Loo tegevus toimub tänapäeva Tartus, kus salaseltslased otsivad peidetud varandust ning seda seetõttu, et neist ühe seltslase, Mari, vanaisa leiab vana raamatu vahelt 1944. aastast pärit avamata kirja, kus vanaisa onu annab teada, et lahkub Eestist ent mattis Tartu Botaanikaaeda maha oma varanduse...

Kokkuvõttes mulle täitsa meeldis see raamat (Lingdreni lastekrimi jäi võrdluses siiski peale), aga otse sihtrühma hinnangut oleks muidugi veel põnevam kuulda... Kui aga kodus ka ükskord kohustuslik kirjandus hakkab lauanurkadel kättesaadav olema ning ka siis peab selleks jätkuvalt olema mõni Keräneni teos, siis väga tõenäoliselt juhtub mõni õhtu nii, et näpsan Rampsi seiklused ka endale jälle vahepealseks öölugemispalaks :).