Kertu Rakke “Häbi”, 182 lk. Mitu Juttu, 2018
Likvideerin eelmise lugemisaasta blogipostitusevõlgu #1.
Tjah, finaal keris päris kreisiks ära ja tegi stoori
viimases osas samme nagu seitmsepenikoormasaabastega :D. Tervikuna kuidagi
vähekõnetavaks jäi siiski mulle, samas teema ise oli vägagi intrigeeriv ja
kirjaniku jutustamisstiil ladus. Ei teagi, milles asi oli, vist selles, et
psühholoogiateema pole päris minu tassike teed, osad olukorrad ei tundunud
usutavad ja tempo ka ei võtnud enne viimast lõppu ennast üles…
“Küpsiseparadiis” oleks pigem see raamat, mida Rakkelt soovitan lugeda võtta,
selles oli tõesti kõike, mis raamatulugemisest nauditava elamuse teeb :).
RR
sisututvustus kõlab „Häbi“ kohta nii:
Kerttu
Rakke psühhoanalüütilise alltooniga romaan „Häbi“ annab lugejale ausa läbilõike
häbimehhanismi karistavast toimest, mille eesmärk on panna tõrjutud, katkised
või jäigast normaalsuse mallist väljaheidetud tundma igavest süüd oma olemas
olemise pärast.
Eesti
ilukirjanduses on see üks väheseid romaane, mis avab häbi mõisted selle
erinevatel tasanditel, näitab selgelt, kuidas häbimehhanismiga on seotud
põlvkondlikud suhted, üksindus ja seksuaalsus ning kuidas häbil on võim röövida
nii iseseisvus, enesekindlus kui optimistlik tegutsemisvõime.
„Häbi“
avab ausalt ja tundlikult sõltuvustunde ja enese häbimärgistamise igavese
ringi, näitab, kuidas võetakse iseendas omaks häbistamise tulemus ning kuidas
häbi nii teadvustamatult kui teadlikult põlvest põlve edasi pärandatakse.
Apollo oma on jälle selline:
Möödunud
sajandi 80-ndate aastate keskel saabub Venemaalt Eestisse noor tütarlaps Nadka.
Ta on usin ja tagasihoidlik, tal on hooliv tädi ja turvaline keskkond. Sellest
kõigest aga ei piisa, kuna Nadkal puuduvad unistused ja enesekindlus. Tema lugu
näitab piltlikult, kuidas häbi kultiveerimine kasvatusvahendina on lapse suhtes
kuritegelik. Loo lõpp on võetud tõestisündinud juhtumist, mis oli ka raamatu
sündimise ajendiks.
Psühhoanalüütilise alltooniga raamatule annab lisaväärtuse Kerttu Rakke aus, otsekohene ja ladus jutustamisstiil, mis aitab näha, kuidas võetakse iseendas omaks häbistamise tulemus ning kuidas häbi nii teadvustamatult kui teadlikult põlvest põlve edasi pärandatakse.
Psühhoanalüütilise alltooniga raamatule annab lisaväärtuse Kerttu Rakke aus, otsekohene ja ladus jutustamisstiil, mis aitab näha, kuidas võetakse iseendas omaks häbistamise tulemus ning kuidas häbi nii teadvustamatult kui teadlikult põlvest põlve edasi pärandatakse.
Hetkel suuremates raamatupoodides ca -40% alla
hinnatud; so kellele erinevalt minust psühholoogiateema huvi pakub ja Rakke
muidu lemmikute hulka kuulub, tasub juhust kasutada ;).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.