Katja Kettu “Rose on kadunud”

Katja Kettu “Rose on kadunud”, 279 lk. Koolibri, 2019

Kinkisime selle raamatu kiitvate hinnangute eelkrediidi peale (ma ise polnud selleks hetkeks veel raamatut läbi lugenud) jõulude ajal ka vanaemale aga ma kardan et see raamat talle esimeses järjekorras tema lennikžanri - põnevat krimikadumislugu ikka ei pakkunud :D. Või noh, vähemalt minu meelest jäid tolle kadumisloo ees siin suuremalt kõlama hoopis kaunilt kirjeldatud viiskümne halli varjundi tüüpi hetked aga nu mine võta kinni… Asjad on ju teatavasti vaataja silmades :P. Igatahes veebruari alguses läheme jälle vanaema juurde külla, eks siis kuuleb, kuidas oli ja mis tundus… :D.

Sisu ise on raamatul tagakaanetutvustuse kohaselt selline:

20. sajandi alguses saabus Ameerika Ühendriikidesse kuni 300 000 soomlast, kõige rohkem Minnesota, Michigani ja Wisconsini kaevandus- ja metsapiirkondadesse. Osa neist asus lõpuks elama reservaatidesse ja abiellus põlisrahva liikmetega.

Haaravate armastuslugude meistri Katja Kettu uue romaani peategelaseks on indiaani reservaadis üles kasvanud Lempi, kes ema poolt indiaani verd ja isa poolt soomlane. Keerulise lapsepõlvega tüdruk naaseb 40 aasta pärast oma lapsepõlve radadele. Tema ema Rose on jäljetult kadunud ja isa kaotanud mälu. Nüüd peab Lempi oma mälule toetudes minevikus juhtunu taastama. Kas valupunkte otsides, meenutades ja andestades saab hing viimaks terveks?

Katja Kettu neljas eesti keeles ilmunud romaan on imekaunilt kirjutatud lugu ebaõiglusest, armastusest ja eneseotsingutest kahe identiteedi vahel. Ühtlasi heidetakse pilk möödunud sajandil Ameerikasse emigreerunud soomlaste elule ja tuuakse lugeja ette killuke Ameerika põlisrahvastele osaks saanud ebainimlikkusest.

Tjah, eks selle raamatu puhul sõltubki vist palju sellest, mis ootusega raamatu kätte võtad. Kui sind huvitab üllatuslik kild indiaanlaste / soomlaste ühist ajalugu sõjajärgses Ameerikas, siis on see raamat täpselt sulle. Kui sulle meeldib Kettu  kaunis kirjakeel, kust ei puudu ka häbitud viited sellele, mida ja kuidas võib tunda naisekeha, siis jällegi - perfektne valik. Minule igatahes meeldis, muuhulgas mõlema eespool välja toodud põhjuse tõttu, lisaks huvitavalt üles ehitatud kadumisloole. Ja boonusena täieliku ooooohh!-hetke leidsin veel raamatu lõppsõnast -  info soome-indiaani päritolu kunstniku Carl Cowboy kohta, kelle maalid kujutavad indiaanlasi oma igapäevaste tegemiste juures. No täitsa ausalt võin öelda, et guugeldasin sõrmed haigeks leidmaks, kas Soome kuntimuuseumides võiks ka kuskil tema töid näha olla :D aga ei, feilisin sellega; paistab, et need kõik ripuvad ainult kuskil Ameerikas… (Kui keegi selles teemas teadjam on ja oskab lähemal kui USA-s mu siiski mõne vaatamisvõimaluseni juhatada, siis ärge kõhelge minu eksimusest mulle siia teada andmast, eks ;)).

Mis ma oskan rohkem öelda, võtke ka ja lugege; minu poolt igatahes selle aasta esimene raamatusoovitus. Ja kui Kadri Jaanits peaks saama oma ilusa töö eest kord tõlkepreemia, märgin raamatu tagantjärele rohkem kui rõõmuga loetuks ka selle aasta väljakutseteemasse number 48 :).