Terry Pratchett “Fantastiline valgus”

Terry Pratchett “Fantastiline valgus”, 212 lk. Varrak, 2005. 

Väljakutseteema nr 36 “Raamat, mis on mu lugemisnimekirjas kõige kauem oodanud”.

Ma arvan, et ma võtsin selle raamatu lugemiseks endale öökapile juba kevadel :D. Või varasuvel, täpselt enam ei mäletagi. Aga et mul fantaasia-ulmekate lugemisega väga ei suju (no ei kõneta need teemad lihtsalt kuidagi), siis iga kord, kui veel mõni muu raamat õnnestus lugemiseks hankida, sai eelisjärjekorra ilmtingimata too uuem ning nii mul see “Fantastiline valgus” seisis ja seisis ja ootas oma aega… Kuni üks hetk olid kõik teised raamatud parasjagu läbi loetud ja/või raamatukogus polnud uute lugemisjärjekord veel minuni jõudnud ning mitmetunnise laevasõidu sisustamiseks oli raamatut vaja. Ja nii siis saigi mul lõpuks “minu-pratchett-nr-kaks” Soome tivoli-tuurile kaasa haaratud ja ühe jutiga läbi loetud :). 

Mulle tundub, et selle kirjaniku osas jagunevad lugejate arvamused kaheks: osad, kellele tema raamatud väga meeldivad ja teised, kes tema teemadele üldse esimese hooga pihta ei saa :D. Mina ise kuulun raudselt viimaste hulka ja pean tunnistama, et mul läks tema esimest raamatut – “Võlukunsti värvi” - lugedes umbes veerand raamatut enne aega, kuni ma pihta saama hakkasin, miks ja mida ja kus üldse :D. Aga edasi lugedes sain aru, et raamatusse sisse kirjutatud huumor on nii mõnus ja sealsete tegelaste ja situatsioonide kirjeldused nii lahedad, et pooleli jätta ei saanud enam  kuidagi ning lõppkokkuvõttes leidsin ennast taaskord raamatut lihtsalt itsitamise kõrvale ühe hooga läbi neelamas ja peale lõpetamist netist kirjaniku ja tema võimaliku maja- ja/või -tegelaskujude muuseumi kohta infot juurde googeldamas… (Etteruttavalt olgu öeldud et asjassepuutuvaid muuseme siiski olemas ei ole aga kuni 2018 jaanuarini võis  ülipopulaarset DiscWorldi näitust näha Salisbury muuseumis ja kui ma nüüd englishis esitatud infost õigesti aru sain, koondatakse hetkel nn “tellimusi” muuseumitelt ja galeriidelt, kes sama endi ruumides korrata sooviks; lisaks on võimalik endale tellida näitusega seondunud mahukas raamat ning tõtt-öelda SEE raamat näeb küll üks väga sisse piiluda tahtmist peale ajav tellis välja :)). 

Nii siinses kui “Võlukunsti värvi”-raamatus on keskseteks tegelasteks võlur Rincewind ning uudishimulik ja usaldav turist Kakslill koos oma mõtlevast pirnipuust ja sadadel jalgadel liikuva Pagasiga ning kes satuvad kõiksugu seiklustesse Kettamaailmas; Kettamaailm ise aga on kettakujuline plaat, mis toetub neljale hiidelevandile, keda omakorda kannab aeglaselt maailmaruumis ringi loivates kosmiline kilpkonn Suur A’Tuin ning selle on loonud Jumalad, kellel on rohkem kujutlusvõimet kui tehnilist taipu. Nood jumalad ka kisklevad pidevalt omavahel ning käivad nt öösiti ateistidel aknaid sisse loopimas -  seega pole mingi ime, et Kettal sünnib veidraid asju. Rincewind omakorda on suhteliselt saamatu võlur, kes pidevalt satub tema poolt mitte soovitud seiklustesse ning peab sekelduste eest pidevalt ära jooksma. Hoolimata aastakümnetepikkusest viibimisest Nähtamatus Ülikoolis ei oska Rincewind ka kõige lihtsamaid loitse, see-eest oli tema peas aga üks Kettamaailma olulisima võluraamatu, "Oktariini", kaheksast kõige võimsamast loitsust, mis päästis Kettamaailma lõppkokkuvõttes hävingust…

Mis ma oskan öelda… Mida aeg edasi, seda rohkem ma hakkan olema ka vist järjest rohkem Pratchetti DiscWorldile müüdud :). Need raamatud on tõesti üks mõnus tükk lugemist ja mul on ju täiesti avastamata veel kirjaniku 2 triloogiat ja Pikkmaa-sarjad… Vähemalt lugemispuudus ei ähvarda lähiajal kätte tulla ;)