Mary Ann Shaffer, Annie Barrows “Guernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepiruka Selts”

M. A. Shaffer, A. Barrows “Guernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepiruka Selts”, 286 lk. Pegasus, 2018. 

Väljakutseteema nr 40: Raamat, mida lugedes muutud rõõmsamaks".

Oi, see osutus väga heaks raamatuks! Ehkki alguses ei saanud ma looga üldse vedama, lugesin umbes 10 lehte ja mõtlesin endale seejärel pähe, et siit tuleb nüüd kindlasti raamatutäis mingeid uhkus-ja-eelarvamus-ajastu tüüpi Inglismaa preilnate peenutsevaid viisakusi, kirjade saatmist ja vastamata armastusele õhkamist… :D. Ja venitasin seetõttu mitu päeva kummi, et raamat uuesti kätte võtta. Aga siis oli mul vaja neljapäeval üks pikem tripp auto tagaistmel kaasa teha ja aja sisustamiseks edasi lugema hakates sain aru, et see asi pole üldse nii ning kui ma umbes kolme kümnendiku peal veel aru saama hakkasin, kuhu lugu jooksma hakkab, leidsin, et justnimelt selline vorm ongi väga mõnus raamatu läbineelamiseks ja uute ajalooteadmiste omandamiseks. (Muide, teine sama hea on täpsete ajaloofaktide osas “Tuulest viidud”. Või no, vähemalt minul kinnistusid faktid muidu meile kaugeks jäävast Ameerika kodusõja perioodist kuni lahinguid juhtivate kindralite nimedeni välja just nende raamatutega sellisel tasemel, et isegi aastaid hiljem ühes mälumäng-viktoriinis suutsin kodusõja ajendiks saanud Fort Sumteri küsimusele õigesti vastata… Nii et jaa, lugemise kaudu tõepoolest õpib midagi, iga päev, testitud ;)).

Aga siinse raamatu juurde tagasi tulles, raamatus oli koht, mis mind kohe eriliselt kõnetas (tegelikult oli neid isegi mitu ja kõik mu meelest nii tabavalt kirja pandud, et ma pidin ümber vaatama isegi oma veel umbes kuu aega tagasi raudkindlatel jalgadel seisva veendumuse, et ma ei hakka mitte kunagi mingeid raamatust väljavõetud lauseid või lõike oma kokkuvõtetesse ümber kirjutama :D). Ja see üks mitmest oli siis järgmine: /--/ see mulle lugemise juures meeldibki: sa leiad ühest raamatust mingi tillukese huvitava asja ja see tilluke asi juhatab sind järgmise raamatuni ning järgmine killuke tollest juhatab sind kolmandani. See on geomeetriliselt kasvav – ja lõppu ei pasta kusagilt ning ainus põhjus on puhas nauding /--/. Sest mul on täpselt nii olnud! Ma lugesin “Armastus pisiasjadest” ja jõudsin selle kaudu lennukipiletite ostmiseni, et Londonisse lennata muuhulgas Frida Kahlo näitust vaatama. Ma lugesin kartulikoorepiruka seltsi raamatut ja sealt tulid seosed poola vangide ja Ravensbrücki koonduslaagriga; nondest omakorda tekkisid lülid eelnevalt loetud “Sirelitüdrukute” ja “Auzchwitzi tätoveerija” raamatutesse, tekkisid võrdlused. Ma lugesin käesolevat teost ja tuli meelde kunagine Prantsusmaa-tripp, kus külastasime Normandiat ja sealset kuulsat D-Day Utah-randa, dessandis langenud sõdurite surnuaedu ja tookordseid ranniku kaitsmiseks ehitatud Saksa kindlussüsteeme. Ja nüüd tuli välja, et Prantsusmaast veel võrreldamatult rohkem on tegelikult Quernseyl, kus on säilinud terve sakslaste maa-alune betoonbunker-haigla, kilomeetreid maaluseid tunneleid ja erineva otstarbega röögatuid kaitseehitisi ning te võite arvata, kas mul on nüüd kange tahtmine minna ja vähemalt osa neist oma silmaga üle samuti vaadata… :D. Teised tsitaatid, mida silmas pidasin, puudutasid raamatupoodnikke ja raamatupoepidamist ning seda, kuidas raamatutest rääkimine muudab nendest rääkijad ja nende üle vaidlejad aina lähedasemaks aga kuidas need täpselt kõlasid, vaadake juba ise :).   

Et raamatu enda tutvustamine mul siia päris ära ei kaoks, panen lõppu lühikese sisututvustuse ka: noor naiskirjanik otsib teise maailmasõja painetest taastuvas Londonis teemat oma järgmise raamatu jaoks. Ta leiab selle tänu kirjale, mille saadab mees, kes elab Suurbritanniale kuuluval Guernsey saarel, mis oli sõja ajal natside poolt okupeeritud. Juhusest alanud kirjavahetus tõmbab Julieti mehe ja tema sõprade maailma, kes kõik kuuluvad Guernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepiruka Seltsi. See omapärane ühing on sündinud salaja söödud seapraest ning aitas rasketel okupatsiooniaastatel üksteise ja raamatute toel inimestel hakkama saada. Kirjanik astub seltsi värvikate liikmetega ridamisi kirjavahetusse, õppides tundma nii seda saart, kui ka selle asukate tormilisi elukäike ning kirjavahetus päädib sõiduga saarele, mis muudab naise elu igaveseks.

Kokkuvõtteks: mulle meeldisid väga siit raamatust saadud uued teadmised ja see viis, kuidas need mulle edasi anti. Oli huvitav lugemine ja olen hea meelega kinnitama ennast üheks ühikuks sellest hulgast, kelle pärast raamatut on müüdud enam kui 7 miljonit eksemplari 35 erinevas keeles :). Ja kuna Netflixis peaks alates 10. augustist meile näha olema ka samanimeline film, siis on mul kindlalt nüüd lähiajal üks filmiõhtu samuti soolas… :).