Cilla ja Rolf Börjlind “Uinu, pajuurvake”

Cilla ja Rolf Börjlind “Uinu, pajuurvake”, 463 lk. Sinisukk, 2018.

“Lahtikaevatud hauast avanes sünge pilt. Suguelundite põhjal võis arvata, et laip kuulus noorele poisile, kuid säilinud ei olnud eriti midagi. Kõhuõõs oli lõhki rebitud ning siseelundid kadunud. Suurem osa laiba pehmekoest oli kadunud või tükkidena keha kõrval. Nägu oli hullusti kannatada saanud. Vasakul käel puudus kaks sõrme ja üks jalg oli kogunisti puudu. Räbaldunud püksisäärest turritas murtud reieluu.

2015. aasta sügis. Rootsit on tabanud pagulaskriis. Vabatahtlikud üritavad anda endast parima, et sisserännanuid aidata, ent mitte kõigil ei ole nii head kavatsused …

Mette Olsäteri uurimisrühm hakkab tegelema metsast leitud surnud poisi juhtumiga. Poisi isikut ei õnnestu tuvastada, ent mõrvarelv ja poisi mustlaslik välimus vihjavad, et vastuseid võib leida Rumeeniast. Nii saadabki Olsäter uurijad Tom Stiltoni ja Olivia Rönningu Rumeenia pealinna, et loosse selgust tuua. Kuid ka Bukarest ja selle sünged kanalisatsioonikäigud ei anna uurijatele vajalikke vastuseid loo lahendamiseks.

Ohvrite arv aga kasvab, sest Rootsist leitakse veel kahe lapse surnukehad. Kogu mõrvamüsteeriumisse toob viimaks selgust Nigeeria tüdruk Folami. Infokildudest moodustub selgem pilt ning karm tõde tuleb päevavalgele”.

Viimane osa Cilla ja Rolf Börjlind’i krimiraamatutest, kus seekord võtmesõnaks esmapilgul pagulased, loo koorumahakkamisel aga midagi veel suuremat (ja jõhkramat)… Googel-moogel väidab, et eelmisel aastal ilmus kirjanikelt ka viies raamat, loodetavasti tõlgitakse siis see samuti meile eesti keelde :). Mina ootan igatahes nende järjekordse raamatu ilmumist väga ja loen nüüd Börjlind’ide raamatuid skandinaavia krimidest parimaks, mis mulle seni näppu sattunud… Või no okei, “Karutants” oli ka väga-väga hea :). Aga Kepler(id) said küll tugeva konkurendi :P.