Maris Barr "Vilgukivioru Tonje"

Maria Parr “Vilgukivioru Tonje”, 272 lk. Eesti Raamat, 2012.

Väljakutseteema nr 44: seda raamatut lugedes ma nutsin ja naersin… ja tahtsin kirjanikku kallistada.

Hooooo, kus ma nüüd jälle sattusin raamatu otsa! Ja ilmumisest seekord koguni kaheksa aastat hiljem… :D.

Läbi sain raamatu igatahes loetud tundidega ühel laupäeva hommikul, kui endal varakult uni ära läks ja ülejäänud pere ärkamise ootamise kõrvale polnud midagi muud võimalik (vaikselt) tegemiseks ette võtta. No täiesti uskumatu teos,  tilkusin ja itsitasin lugemise kõrvale vaheldumisi, nii ei ole juhtunud 2018 loetud Backmani Ovest ja Vanaemast saadik…

Kuidagi mõnusalt lingdrenlik ja reaalselt eluline on see raamat ning lisaks mugava rütmi ja ladusa tekstiga kirja pandud. Mul oli kindel plaan, et ostan kevadel tüdrukutele tubli ja sorava lugeda oskamise preemiaks / esimese klassi lõpetamise kingiks tolle vinge Beatrix Potteri lugude tellise aga selle raamatu poole lugemise pealt mõtlesin, et ei, hoopis Tonjet on neile vaja. Ja siis kukkusingi enam-vähem oma lõua lauani, kui avastasin, et see on ilmunud juba 2012, poodides muidugi ammuilma läbi müüdud ja järelturg ka kasutatud eksemplaridest täiesti lage. Vot sulle säh siis kingiplaani :D. Aga, kui kellelgi kodus see raamat siiski on ja endal sobilikus vanuses lugejad juba suureks kasvanud, võib hästihoitud eksemplari lahkesti mulle müügiks pakkuda – tüdrukud saavad parima tubliolemise preemia siis ikka kätte ;).

Raamatu tagakaanetutvustus avab oma sisu nii:

Vilgukivioru Tonje on Vilgukiviorus ainuke laps ja kõige vahvam tüdruk, kes orus üle hulga aja elanud. Tonje parim sõber on 74 aastat vana pahur Gunnvald. Nad tunnevad teineteist läbi ja lõhki. Või kas ikka tunevad? Kui Gunnvald satub reieluumurruga haiglasse, avastab Tonje, et vanamees on tema eest varjanud midagi suurt ja tähtsat, mis ähvardab senise hea elu Vilgukiviorus igaveseks ära rikkuda. Sellal kui kevad võitleb lumega ja paneb mäed sädelema ning jõe kohisema, võitleb Tonje selle eest, et tema kõigi aegade kõige parema sõbra õnn ja viiulimäng alles jääksid. Selles on abiks talle moto “Kiirus ja eneseusaldus”…

Aitäh inimesele, kes lugemisgrupis seda raamatut meile tutvustas nii põnevalt, et ka minule lugemissoovitus silma jäi. Ma ei mäleta küll, kelle soovitus see oli või millal kirjutatud või isegi seda, mis soovitatu sisu oli, võtsin raamatupealkirja viimati huupi lihtsalt oma telefoni tehtud pikast listist “seda raamatut peab raamatukogust järgmine kord küsima” ning tõtt-öelda olin isegi päris üllatunud, kui raamatukoguletist mulle seda raamatut välja otsima minnes öeldi, et aa, selle leiab lasteosakonnast… :D.  Minu poolt igatahes kindel lugemissoovitus teile, nii täiskasvanuna lugemiseks kui lastele :).