Tan Twan Eng “Õhtuste udude aed”

Tan Twan Eng “Õhtuste udude aed”, 374 lk. Varrak 2015. 

Lugemise väljakutse nr 50: “Raamat sellise maa kirjanikult, mille nimi algab sama tähega nagu mu eesnimi”.

Nujah, kuna ma juba eksootilise maa kirjaniku alla sätitasin koera-hawaii-päritolu ameeriklase aga jõudsin enne aasta lõppu läbi loetud ka algselt sellesse teemasse mõeldud malaislase, otsustasin, et samasse teemasse kordamise asemel proovin vaadata, kas udude raamat sobitub veel mõne väljakutseteema alla ning puhta vedamise korras märkasin, et üks sobiv veel täpselt laual leidubki :). Inglisekeelses riikide listis on M-tähe all tegelikult nagunii üldse sellised riigid, mis minu jaoks sisuliselt nagunii ka eksootilistega võrduvad (valdav enamus neist jäävad Aafrikasse, Aasiasse ja Okeaaniasse või Kariibidele) ning Euroopa riikide valim on ka selline, millede kirjanike teoseid eesti keeles vist naljalt ei leia (Makedoonia, Malta, Moldova, Monaco)… :D. 

“Õhtuste udude aeda” sattusin lugema (taaskord) tänu Marianni (Hyperebaaktiivne) soovitusele ja ma pean ütlema, et loetu meeldis mulle nii, et jooksin poodi ja soetasin teose ka enda kodusesse raamatukokku... Üks igatahes mis kindel: lugemise-väljakutse-eelsel ajal ma poleks kohe kindlasti raamatupoes Moodsa Aja sarja raamatuid iseenese tarkusest uurima läinud :D. Nüüd aga kui piilusin tagakaanel soovitatud sarja teisi “liikmeid”, tundusid kõik ka nii põnevad, eelkõige just keelte pärast, kust need on tõlgitud: heebrea, prantsuse, soome… Nu ma vaatan, kui kõik 2019. aasta väljakutse teemad lõpuks väljas on, siis äkki leian vähemalt sellele heebrea kirjanikule sobiva teema lugemiseks taha :). 

Kultuur.err.ee lehel on raamatu enda sisu tutvustatud nii: noor naine Yun Ling on otsustanud rajada Malaisia mägismaale aia oma Jaapani okupatsiooni ajal tapetud õe mälestuseks. Ainsana saab teda plaani elluviimisel aidata Aritomo, harukordsete oskuste ja mainega mees, kes kunagi oli Jaapani keisri enese aednik. Yun Ling võtab vastu Aritomo ettepaneku hakata tööle tema õpipoisina ning sellest saab alguse teekond naise minevikku, mis on tihedalt põimunud tema paljukannatanud kodumaa ajaloo saladustega.

Tjah, ma kuidagi ei osanud lugema asudes oodata, et aiaraamatust jõuan otsapidi II maailmasõtta, kuna sõnaühend Jaapani okupatsioon kõlab nagu midagi, mis toimus palju varem ning et aiandus ja sõjakoledused ei käi kokku. Aga jõudsin ja seejuures veel nii, et kõik siin raamatus (sõja teema, poliitiline olukord sündumuste toimumise piirkonnas, kohalik kombestik, Jaapani kunst, teadmised nende aianduspõhimõtete kohta) on osatud esitada vähem kui neljasajal lehel nii kihiliselt ja mahuliselt, et miski ei jää pealiskaudseks...

Suurepärane lugemine, minule kindlasti üks top10 wow-efektiga lugemiselamustest :).