Hector Malot “Perekonnata”

Hector Malot “Perekonnata”, 481 lk. Eesti Riiklik Kirjastus, 1959. 

 

Väljakutseteema nr 30: raamat, mis pole lasteraamat, aga mida mäletad lapsepõlvest. 

 

Ma mäletan seda raamatut ajast, mil eelkooliealisena olin maal vanaema-vanaisa juures ning vanaema luges seda raamatut meile vanaisaga õhtuti aja täiteks ette. Sest telerit meil siis ju ei olnud ning raadiost oli ka kuulata ainult vanaema soomekeelseid kirikupalveid pühapäeviti või muul ajal (minu jaoks) arusaamatut venekeelset juttu… Hmm, päris kummaline on endal ka seda täna siin kõva häälega niimoodi välja öelda; jääb mulje, nagu räägiks vähemalt saja aasta tagusest ajast, mitte kaheksakümnendate esimesest poolest :D. 

 

Raamatu sisust mul ka midagi meeles ei olnud, mäletasin vaid kaanepilti ja pealkirja. Seda suurem oli minu üllatus kui avastasin, et seda raamatut tituleeritakse raamatu järesõnas ”noorsoojutustuseks” ja “prantsuse noorsookirjanduse klassikaks” - minu peas oli “Seiklusjutte maalt ja merelt” sari ikka ju see valim teoseid, mis puhtalt “täiskasvanuteraamatud”. 

 

Paatosega lausetes ning kirjaniku vanaaegse keelekasutusega ma lõpuni ära ei harjunudki. Aga head sisu see muidugi ei mõjutanud ning ma saan täiesti aru, miks selle raamatu järgi on loodud nii palju filmi- ja animafilmi versioone. Ka meie Artises on hetkel võimalik seda filmi vaadata, järgmine seanss on kavas muide 29.10 kl 11:00 ;). 

 

Raamatu sisukokkuvõte võiks lühidalt kõlada nii: see on südamlik seiklusjutt leidlaps Rémi teekonnast läbi Prantsusmaa, Inglismaa ja Šveitsi oma perekonna otsingul. Rémi kohtub oma teel kõige erinevamate inimestega, aristokraatidest ühiskonna põhjakihtideni välja. Suurt osa etendavad teoses loomad: kolm õpetatud koera ja ahv ning mitmete positiivsete aspektide kõrval tuuakse selgelt välja ka elu inetud varjuküljed – nt kerjavate laste sissetulekust elatuv padrone, kes lapsi koheldes kaotab igasuguse inimlikkuse, vaid vargustest elatuv “perekond” ja lähisugulane, kes lootuses pärida vara teeb kõik selleks, et õigusjärgsed pärijad kaoks…

 

Tore taastutvus igatahes  oli, peale raamatu läbisaamist tuli kange tahtmine ette võtta ka “Kuningas Saalomoni kaevandused /Kuninganna Seeba sõrmus” (mida mäletan teise raamatuna vanaema lugemisõhtutest :)) ja kõik viis Nahksuka juttu (“Hirvekütt”, “Viimane mohikaanlane”, “Rajaleidja”, “Pioneerid” ja “Preeria”; need kuuluvad samuti Seiklusjuttude sarja, ehkki avastasin need enda jaoks alles hiljem, keskkooli ajal). Kui lugemise väljakutse täidetud saan, siis ehk võtangi need indiaanilood uuesti ette; tänasesse maailma, kus taas päevakorras territooriumide anastamine, sobiks varemtoimunu meenutamine ju hästi?