Olavi Antons “Minu Tenerife”

Olavi Antons “Minu Tenerife”, 327 lk. Petrone Print, 2019.

Ootasin selle raamatu ilmumist suure huviga kuna olen ka ise 2012. aastal nädala Tenerifel puhanud ning just Tenerife Kompassi kaudu ostetud ekskursioonid tegid tookordne tripi eriti meeldejäävaks :). Pilte aga sellest käigust mul siia lisada ei olegi, sest oma isiklikku läpparisse ma neid tookord ei salvestanud ning täna pole samal kujul olemas enam tollel reisil käinud peretki… Muidu oleks vahva küll  teile siia oma sõnade näitlikustamiseks lisada ka näiteks neid nunnusid leemuripilte, kus loomakesed meie kõrval istudes pähkleid krõbistasid või fotosid sellest, millised näevad välja vee all sõitmist võimaldavad bob diving’u veealused skuutrid… Aga nu, võimalik on teil vaadata huvi korral siis ka teiste reisiliste pilte, leemuritest aadressil www. monkeypark.com ja bobikuid näeb, kui lööte Google otsingusse lihtsalt bob diving tenerife (ma enda üllatuseks konkreetset kodulehte neilt ei leidnudki).  

Mõnusa tekstiga raamat oli see igatahes, jälle üks nendest, mis Minu-sarjas hästi õnnestunud ja mis mõne napi päevaga vabadel hetkedel lugedes sirinal läbi saab :). Lugemisega lõpetamisel otsustasin, et võtan Mart Normeti oma samuti kohe võrdluseks kõrvale aga raamatukogus selgus, et minu moodi võrreldatahtjaid oli vist teisigi - kohe kaasasaamise asemel pidin ennast hoopis järtsi sellele panema… :D

Tenerifele läheks uuesti iga kell. Aga järgmisel korral siis pigem juba kaheks nädalaks ja nii, et vaataks kõrvalsaari ka :). Oh, peakski plaani võtma selle soojamaareisi kokkupanemise, vahelduseks viimase aastate kummik-jope-müts puhkustele :).

RR lehelt laenatud raamatutuvustus ka:

Olavi Antonsi kassidel on huvitav elu. Sügisel astuvad nad autosse ja sõidavad väärikalt aknast välja vahtides läbi kogu Euroopa: ühelt Läänemere saarelt ühele Atlandi ookeani saarele. Kevadel ootab ees sama teekond, ikka Tenerifelt tagasi Saaremaale. 

Kuidas Olavi sellise eluni jõudis? (Ja mis kassid asjast arvavad? Ja miks keeldusid kassid kuunariga ookeanile seilama minemast?) Olin raamatut toimetades Olavi mõtteviisi, (enese)iroonia ja jutuoskuse lummuses. Mõnusalt voolavate lugude taga on aga inimene oma õppetundidega. Mõni inimene lihtsalt peab oma elu raskeks elama. Seeasemel et suunduda palgatööle, hakkas Olavi Tenerife päikese käes jalgratast leiutama ja Ameerikat avastama. Aimas tuulesuundi, trükkis kaarte, jauras vene turistide ja hispaania ametnikega, tegi kõikvõimalikke vigu ja muutis maailma põnevamaks. 

PS. „Võtkem end kokku, olgem targad!“ laulis Olavi kunagi lapstähena Eesti kõige hirmsamate telesaadete sekka valitud „Kollase maski“ lavastuses. Mis on tarkus ja kuidas end kokku võtta? Kassid ehk teavad.