Pühapäev, 23. september 2018

Leelo Tungal "Seltsimees laps", "Samet ja saepuru", "Naisekäe puudutus"

Leelo Tungal “Seltsimees laps”, 213 lk; “Samet ja saepuru”, 213 lk; “Naisekäe puudutus”, 253 lk. Tänapäev, 2008-2018. 

Väljakutseteemad: 

nr 13: "Raamatu autori perekonnanimi on tähendusega nimisõna", 
nr 22: "Raamatu pealkirjas on mainitud naisterahvast" ja
nr 49: "Raamat, mille tegevuspaik on Eesti küla".
  
Nu väga kaua tuli oodata mul seda viimast osa raamatust, lausa kümme aastat… :D. Sest jah, „Seltsimees lapse“ esimene trükk tuli ju välja 2008, „Samet ja saepuru“ ilmus 2009 ja siis seda viimast, „Naisekäe puudutust“ saime oodata 2018-ni. Huvitav kas nii pikk vahe teise ja kolmanda osa vahel oli teadlik ootamine piduliku EV100ni? :). Igatahes ma mäletan, et ma isegi küsisin üks aasta selle kolmanda osa võimaliku ilmumise kohta Tänapäeva kirjastuse letist uudiseid, kui Rahvusraamatukogus toimunud iga-aastasel raamatulaadal käisin ja siis ei osatud mu küsimuse peale miskit kosta… Ei ole igatahes just palju raamatuid, mis mind niimoodi aastateks enda järgi ootama paneks, ainus teine näide on mul siia kõrvale tuua veel Haddoni „Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal“ – selle raamatu avastasin ka siis, kui poodides kunagine esimene trükk läbi müüdud oli ja nüüd, kui juhuslikult üks hetk märkasin, et Draakon ja Kuu on seda kirjade järgi 2018 taas välja andmas, olen käinud nende kodulehte refreshimas nii umbes nädalas korra …:D. 

Aga seltsimees lapse juurde tagasi tulles ja teemat eriti lühidalt kokku võttes, triloogias jälgitakse elu 1950ndatel aastatel eelkooliealise vaatenurgast - väikese Leelo koolidirektorist ema saadetakse poliitilistel põhjustel 25+5 aastaks Siberisse ning tüdruk jääb oma isaga teda koju tagasi ootama. Tegemist on autori isiklike mälestustega, hõlmates umbes 5-aastast perioodi tema lapsepõlvest ning elulisi situatsioone antakse edasi muuhulgas kirjeldades mahlakalt suurte inimeste omavahelisi jutte… Üks värvikamaid karaktereid raamatus on kindlasti tädi Anne, tema „Poola vere väljalöömised“ ajasid mind iga kord naerma. Aga kindlasti poleks see tegelaskuju saanud esile tõusta ilma ülejäänuteta ning kokkuvõttes nad kõik avasid omal viisil tollaegseid mõttemalle ja selgitasid oma ütlemistega kehtivat ühiskonnakorraldust... 
Kahtlemata üks selline kogumik, mis eestlasel võiks kuuluda kohustuslikuna listi „100 raamatut, mida elu jooksul peab lugema“. Ja superkiitus Urmas Viik’ile nende kangasköidetes, ühtset läbivat joont hoidvate raamatukujunduste eest, üks murdosa selle triloogia mõnust kindlasti tuleb kaunitest kaantest ja asjakohastest illustratsioonidest. Või no, ma vähemalt enda puhul võin julgelt väita, et see ilus kolmik on minu raamaturiiuli üks ehteid…

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.