Michelle Obama “Minu lugu”

Michelle Obama “Minu lugu”, 436 lk. Helios Kirjastus, 2018.

Kuidas see kuulus lause oligi… Iga suure mehe taga on tark naine? Eks ta nii vist on küll. Sest mees ei saaks ju muidu oma suurte asjade tegemisele keskenduda, kui kodust ei tuleks naise tingimusteta diplomaatilist toetust ja kõik “vähemsuured” teemad poleks jooksvalt ära korraldatud :P.

Teistmoodi on küll neil seal Ameerikas see poliitikategemine, üllatav oli lugeda kõiki neid detaile... Näiteks meie pisikese riigi elanikuna, kus jõudmine ka kõige kaugemasse riigi otsa ei võta aega rohkem kui mõned tunnid, ei olnud ma kunagi mõelnud sellele, et tõepoolest kampaania ajal üle riigi ühel päeval erinevatesse kohtadesse jõudmiseks on eralennuk optimaalne liiklusvahend, mitte eputamisjoon. Lisaks oli üllatav see kuidas kampaaniat tehakse - et presidendikampaania käigus aktiivselt lööb kaasa “oma mehe toetuseks” kõnelev abikaasa. Ja seda mitte lihtsalt mehega kaasas olles vaid nn mehe asemikuna samal ajahetkel riigi teises otsas esinedes. No ja siis muidugi see, et kord valgesse majja jõununa on presidendi kuvand avalikkuses PR-meeskonnale nii oluline, et proua kantseleist küsitakse eelluba ka sellele, kas abikaasa endale soengusse tuka võib lõigata…

Ma arvan, et maailm oleks mitmeti parem paik, kui suurt poliitikat teeksid naised. Ehkki konkreetselt Barack Obamale pole ju midagi ette heita. Usun ka seda, et näiteks Soomes, kus hetkel võtmeministriteks 5 noort naist, tehakse tulevikku suunatud rumalaid otsuseid kordades vähem kui meil siin, samas ajaühikus… Õnneks erinevad Gretad ja Malalad kasvavad meile iga päev peale ja pole sugugi võimatu, et mõni sama pöördeline noor daam kerkib suurde pilti peagi ka Eestist :). Ja siis loeksin küll meeleldi ka nende memuaare.  

Ilmselt võtan praeguse teema tuules järgmisena endale lugeda raamatu kõikidest USA esileedidest; Obama-raamatu eest aga ütlen lugeda soovitajatele aitäh ja Kristelile suured tänud raamatut laenamast.  

Maria Parr "Väravavaht ja meri"

Maria Parr “Väravavaht ja meri”, 224 lk. Eesti raamat, 2018.

Lugemise väljakutse nr 11: hea laste- või noorteraamatu tiitli saanud teos

Nu ja nagu räägitud, kolmas Maria Parr ka :). Mulle meeldisidki selle kirjaniku raamatud just sellises järjekorras nagu nad mulle lugeda sattusid; Tonje kõige enam, siis Vahvlid ja Väravahi lugu jäi viimaseks. Sest Väravavahi loos oli riidu ja jagelemist ja kiusu tegelaste vahel rohkem kui kahes eelmises raamatus ning praegu, kui niigi läheb pool auru stressamisele selle pärast, et keegi lähedane haigeks ei jääks või kas homme on ikka veel alles koht, kuhu oma igapäevast tööd tegema minna, tahaks kuidagi lugeda ainult helgetest asjadest.... :D.  

Väravavahi raamat on teistmoodi ka selle poolest, et rohkem kui kahes eelmises, kirjeldatakse siin koolielu ja laste omavahelisi suhteid. Selles valguses sobitub hästi konteksti fakt, et kirjanik ise on tegelikus elus õpetaja, küllap sealt see hästitabatud aines tulebki :).

“Vahvlist südamete” järg avab oma sisututvustust nii:

Uue jalgpallitreeneri saabumine toob kaheteistkümneaastase Lena Lidi väravavahikarjääri kohale mustad pilved. Naabermaja Trille mõtiskleb, kuidas avaldada muljet nende klassi uuele tüdrukule. Vanaisa aga jahib merel kõigi aegade suurimat kalapurakat ega muretse põrmugi selle pärast, et hakkab juba vanaks jääma.

Ühe aastaringi jooksul tuleb Lenal, Trillel ja vanaisal võidelda nii iseenda kui ka mässavate loodusjõududega. Nende mereäärsest kodukülast Prõmaka-Mathildest saab nüüd karmimate seikluste, suurte tunnete ja tõeliste draamade tander. Sest mis Lenal ja Trillel üle jääb, kui nende ehitatud parved lähevad põhja, meri uhub pudelposti koduranda, ja keegi ei hooli sellest, mida nad päriselt kõige paremini teha oskavad?

Üks on igatahes kindel – keerulises olukorras need kaks võrratult kokkusobimatut sõpra alla ei vannu. Seda enam, et Lenal on asja kohta oma arvamus: „Tuuslari tuulispask, nüüd peavad nad seal eesliinil küll üles ärkama!“

Jaa, mu elu oleks kindla peale palju vaesem, kui ma seda ägedat Norra lastekirjanikku poleks enda jaoks avastanud. Soovitan kõigile lugeda võtta (või sihtgrupist perekonnaliikmetele ette sokutada ;)) ja ütlen aitäh kõigile  lugemisgruplastele, kelle tutvustused/kommentaarid mu selle autorini juhatasid.

Maria Parr “Vahvlist südamed”

Maria Parr “Vahvlist südamed”, 190 lk. Eesti raamat, 2013.

Viimasel ajal on asjad läinud nii, et kui leian kirjaniku, kelle üks raamat mulle meeldib, loen kohe tema ülejäänud eesti keeles ilmunud teosed ka järjest ära. Algas see mul Börjlind’ide krimineliplokiga, edasi tuli Hendrik Groeni vananemiskolmik ning nüüd siis on järg Maria Parri lasteraamatute käes. On ikka vedamine, et ma pole sattunud Aghata Christie otsa neil päevil esimest korda, muidu blogisse sama mustrit jälgides terve aasta muid kirjanikke ei mahukski… :D.

Aga Maria Parri juurde tagasi tulles, see kirjanik on ikka võrratu. Vahvliraamat oli ka sarnaselt Tonjele väga eluline ja helge, mõnus lugeda, lihtne sisukäike jälgida… Täpselt selline, et võtad kätte ja kaevud mõnda oma lugemispessa ning siis enne käest ei pane, kui tagumine kaas ette tuleb.

Raamatu tagakülg avab oma sisututvustust nii: „Vahvlist südamed“ on lugu naabripoisi Trille ja naabritüdruku Lena sõprusest, seiklustest ja vahvlitest. Trille ja Lena elavad väikeses rannakülas ning mõtlevad koos igasuguseid vahvaid asju välja: nad ehitavad majade vahele köisraudtee, mängivad Teist maailmasõda ja teenivad tänavamuusikutena raha. Tihti juhtub aga nii, et laste lõbusast ettevõtmisest saab pöörane seiklus, mille tagajärjed on ettearvamatud. Õnneks on olemas vanaisa ja täta-memm, kes hädas appi tulevad. Aga mis saab siis, kui juhtub midagi niisugust, et mitte keegi ei saa enam aidata?

Ma vaatasin, et “Vahvlist südamed” oli kirjaniku esikromaan ja raamatu järgi on Norras vändatud ka seriaal. Ja et Tonje-raamat oli ilmuja nr 2. Aga palju rohkem Maria Parri ja tema raamatute kohta netist ei leiagi, noppisin lisaks üles veel vaid selle infokillu, et kirjanik pole tegelikus elus sugugi mitte professionaalne raamatukirjutaja vaid hoopis põhikooli õpetaja :). Nii et jah, ei leidnud ma netist seda, mida sinna otsima läksin – et kirjanikul on ilmunud veel umbes 10 raamatut, mille tõlkimist eesti keelde võiks lähiajal oodata :D. Aga nu loodetavasti siis ilmub siiski kirjanikult veel mõni raamat, ma ise olen tänaseks Parrile pea sama müüdud kui Lindgrenile :).

Caroline Eriksson “Kadunud”

Caroline Eriksson “Kadunud”, 222 lk. Pegasus, 2017.

Huu, selle looga kaasatrippimine oli nagu sogases vees ja tundmatus kohas põhja järgi kobamine; mul oli juba pool raamatut loetud ja siis ka veel ei saanud pihta, mis toimub… :D.

Tagakaanetutvustus avab raamatu sisu nii:

Ühel päikselisel hilissuve õhtul sõidavad Greta, Alex ja nelja-aastane Smilla asustamata järvesaarele. Greta jääb paati, isa ja tütar lähevad maale. Nad ei tule tagasi. Nende salapärane kadumine ja sellele järgnev palavikuline otsimine viivad kiiresti segaduse ja kaose labürinti. Miks käitub Greta nii imelikult? Mis Alexi ja Smillaga tegelikult juhtus?

Tutvustuses märgitakse lisaks ka seda, et autori kaks esimest romaani põhinevad Rootsis aset leidnud mõrvajuhtumitel ning „Kadunud” on Caroline Erikssoni kolmas romaan. Hakkasin otsima, kas need kaks esimest on samuti eesti keeles ilmunud (võrdluseks, no et vaadata, kuidas autor jutustab lugu reaalses elus toimunud sündmuste põhjal) ja ei leidnud, tundub, et ei ole. Küll aga märkasin, et tõlkida on võetud tema neljas romaan “Mina, vaatleja” ja see raamat on hetkel meil kõikides poodides kenasti saadaval ka. 

Eks näis, kas “Vaatleja” jõuab lähiajal mu lugemislauale, praeguseks on põnevikest ja krimidest mõõt kuidagi täis… Hetkel loen hoopis ammu ette võtmist oodanud Michelle Obama “Minu lugu”. Ja peale seda võib hakata jälle ka raamatukogust tellimiseks endale uut nimekirja välja mõtlema :).  

Harriet Tyce “Veriapelsin”

Harriet Tyce “Veriapelsin”, 268 lk. Varrak, 2019.

Ma olin umbes poole raamatu peale iga natukese aja tagant kindel, et nüüd ma selle pehmiku käest ära panen – nii tüütu kuidagi oli see peategelase pidev juua täis olemine, otsustusvõimetus ja sarvede tegemine, taustaks sisuliselt mitte millegi juhtumine. Ja siis, ma ei tea kas kirjanik vaatas, et raamat on juba pole peale jõudnud ja oleks aeg teemale vunki anda või mis, aga siis järsku hakkas küll asju juhtuma, sisuliselt iga natukse arvu lehekülgede tagant tuli uus totaalne sisupööre… :D.

Tagakaanetutvustus avab raamatu sisu nii:

Alisonil on olemas kõik. Jumaldav abikaasa, hurmav tütar ja tõusuteel karjäär – talle on äsja antud kaitsta esimene mõrvajuhtum. Aga kõik ei ole kunagi nii, nagu paistab ...

Ainult üks õhtu veel. Siis teen sellele lõpu.

Alison joob liiga palju. Ta jätab oma pere hooletusse. Ja tal on armulugu kolleegiga, kelle kalduvus piire ületada võib olla suurem, kui Alison taluda suudab.

Ma tegin seda. Ma tapsin ta. Mind peaks kinni pandama.

Alisoni klient ei eita, et ta pussitas oma abikaasat – ta tahab end süüdi tunnistada. Ja siiski on tema loos midagi sügavalt valesti. Selle naise päästmine võib olla Alisoni esimene samm iseenda päästmise teel.

Ma vaatan sind. Ma tean, mida sa teed.

Kuid keegi on Alisoni saladustest teadlik. Keegi, kes tahab, et Alison tehtu eest maksaks, ja kes ei peatu enne, kui Alison on kõigest ilma jäänud.

Paeluv romaan, mis uurib hirmu ja iha, armukadeduse ja reetmise, armastuse ja viha võimu. „Veriapelsin” toob meieni suurepärase uue hääle psühholoogilise põneviku maastikul.

Äemm, et mis ma oskan kokkuvõtteks öelda… Võib lugeda küll, aga kui teil variante on valida, siis mu meelest leiab poeriiulitelt ka köitvamaid krimisid ja psühooloogilisi põnevikke (näiteks Meyeri “Keemik”ut soovitan /Raamatukodus on seda isegi veel saada, mujal läbi müüdud/, või Bryndza’t või Börjlind’e). Viiepalliskaalal hinnang 2,5-3.

Susan Luitsalu “Ka naabrid nutavad”

Susan Luitsalu “Ka naabrid nutavad”, 272 lk. Rahva Raamat, 2019.

Päris head kujud on siia raamatusse kokku eksisteerima kirjutatud, nii tundub enda elu nullilähedast suhtlust au sees pidavate naabrite kõrval nagu lillepidu :D.

Ja kas ainult mulle tundub, et päris mitme avaliku elu tegelasega saab siin prototüübina paralleele tõmmata? Mul igatahes tekkis küll paar seost, kunagi Kroonikast/lehtedest silma jäänu põhjal :P

Kui ma õigesti mäletan, siis autor ise liigitas oma Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia nominendi kuskil aiandusromaaniks. Tabav väljend küll mu meelest, peenarde, võilillede ja murutraktorite ümber käib siin tõesti pool möllu. Ja hekivajadus tõusetus ka korduvalt :D. Tjah, need hekid… ilmselt sellesama naabrinutu pärast ongi meil edukalt pinnal püsivaid puukoole nii palju, et noored elupuud on nendes sama hästi kui esmatarbekaup :D. Vot idee, kui varsti öeldakse tööl, et homme pole vaja enam tulla, võib hakata netis elupuid müüma. Sest Covid või mitte, napakad naabrid ei kao ju kuskile… :D

Kaasahaaravalt kirja pandud lugu, päris huvitav, mis sisuga raamatud meil veel aastapreemiale nomineeriti. Pean järgi piiluma, ehk saan kaasa seigelda veel mõnedele sama eluliste ja värvikate tegelaskujude igapäevaeludele. Ja teile julgen ka soovitada seda raamatut lugeda võtta, “Ka naabrid nutavad” on kohustustevabasse marineerimispäeva üks väga hästi istuv meelelahutus :).

Hendrik Groen “Ela ja lase elada”

Hendrik Groen “Ela ja lase elada”, 261 lk. Eesti Raamat, 2019.

Noh, kaks ilma kolmandata ei jää :D. Kui raamatukogust salapäeviku teist osa küsima läksin, pakuti mulle kaasavõtmiseks lahkesti seda Groeni eraldiseisvat romaani ka. Ja muidugi ma siis võtsin selle endale lugemiseks ning otsust ei pidanud muidugi kahetsema – ka see raamat on hea, samuti omapärase sisu ja üllatavate teemapööretega.

Tutvustus raamatu tagakaanel avab oma sisu nii: Arthur Ophof oli oma elu endale teisiti ette kujutanud. Põnevate reiside asemel kaugetesse maadesse istub ta neli korda nädalas ummikus teel Purmerendist Breukeleni ja Breukelenist Purmerendi. Suurejooneliseks ja meeliköitvaks ei saa tema kiretut ja lastetut abielu ning autovaba hooviga ridamaja just nimetada. Nädala ainsaks tipphetkeks on kolme sõbra seltsis veedetud reeded. Ta saab viiskümmend aastat vanaks, nii et aeg tiksub. Kuid kui tööandja ta „kahjuks“ koondama peab ning ta endale kopsaka koondamistasu välja suudab kaubelda, avanevad ootamatult imelised väljavaated alustada hoopis uut elu...

Mulle meeldis väga selle raamatu format, kus lugejale vaheldumisi esitati nii peategelase kui tema naise vaadet samale situatsioonile. Vananemisteema, mis tundub olema kirjanik Groeni leivanumber, on ka alati selline teema, mis meid kõiki vääramatult puudutab ning laseb seetõttu ennast kõnetada ja raamatueluga isiklikku sidet luua. Ja noh, kes meist siis ei oleks kunagi mänginud mõttega elus reebelilt sajakraadine kannapööre teha. Lihtsalt enamus meist ei jõua oma plaanidega reaalsuses kunagi nii kaugele, nagu Arthur. Ja nii kaardinaalseid viise  kasutusele võttes…  :D.

Minu poolt lugemissoovitus, sõltuvalt vabalt käes olevast ajahulgast neelate selle läbi päeva või mõnega ;).

Per Petterson “Mehed minu olukorras”

Per Petterson “Mehed minu olukorras”, 255 lk. Eesti raamat, 2019.

Arvid Janseni elu toimib pidepunktist pidepunkti. Unetutel öödel, kui voodi tundub liiga hirmus, heidab ta magama oma vanasse Mazdasse. Päeval tiirutab ta autoga Oslo ümbruses ringi ja õhtuti läheb linna peale lantima. Ta joob end purju, sõlmib juhusuhteid, lootes leida seda õiget. Ja eemaldub kohe, kui asi tõotab tõsiseks minna.

On möödunud aasta, kui Turid võttis nende kolm tütart kaasa ja lahkus. Ühel pühapäeva varahommikul helistab naine nuttes mahajäetud raudteejaamast ja palub end koju viia. Arvid sõidab talle järele. Oma endisest kodust ei leia ta midagi nende ühisest elust, ta on sealt täielikult kadunud, teda pole enam olemas.

„Mehed minu olukorras“ on lahutusromaan, mahajäetud mehe rusudeks varisenud elu troostitu kirjeldus. Aga selles sünguses on soojust, huumorit ja sarmi, paljuski tänu autori keelekasutusele.

Nuh, ma oponeeriks, mulle just selle keelekasutuse pärast oligi seda raamatut keeruline lugeda :D. Just lausete ülesehituse pärast, kus üks neist võis kesta punktideta ka 13(!) rida…

Kokkuvõttes ootasin kuidagi rohkem sellest “mehe vaatenurgast lahutusele ja lahus olemisele”; Ruitlase “Naine” näiteks sama teema kohta on kordades tempokam (ja ka üle vindi minemiseni värvikam :D). Ma ei oskagi öelda… viiepallisüsteemis läheb hinnag kuskile keskele seekord. 

Hendrik Groen “Kuniks elu. Uus salapäevik. Hendrik Groen, 85 aastat vana”

Hendrik Groen “Kuniks elu. Uus salapäevik. Hendrik Groen, 85 aastat vana”, 351 lk. Eesti Raamat, 2017.

Peale Hendrik Groeni salapäeviku esimese osa läbisaamist - siis, kui Taimi lugemisgrupis viitas, et raamatule on järg ka - tahtsin muidugi papi seikluste teise osa ka kohe otsa lugeda. Ja et raamatukogus järjekorda raamatule seekord minu üllatuseks polnudki, sain rahulolevana juba küsimise päeval pehmekaaneline kotis koju sõita :).

Raamatuna oli järje-salapäevik sama hea kui esimene, lihtsalt seekord ei olnud asjal juures enam toda esimese korra pahviks löövat teema uudsust ja üllatuslikkust. Proovisin kirjanikku guugeldada ka (sest Hendrik Groeni kirjanikunime all on välja antud ka üks romaan ning ma tahtsin veenduda, kas siis päriselt üks vanadekodus elav 85-ne kõiki neid raamatuid kirjutab :D) aga väga palju infot, vähemalt englishis, tema kohta välja ei tule. Küll tuli välja see, et raamatu järgi on valminud seriaal; piilusin teaseriks üht youtube hollandikeelset trailerit aga et selles oli Hendrik selline äti väljanägemisega toi, mitte nagu raamatukaanel kujutatud ja mina oma peas lugemise kõrvale temast pildi loonud, jäi arusaadavas keeles subtiitrite olemasolu edasine otsimine pooleli...  

Mis ma oskan siis rohkem siia öelda kui et soovitan lugeda võtta, vananev ühiskond ja vanaks saamine on meie kõigi homne / ülehomne päev ning (enese)irooniline pilk üle-kaheksakümnese raamatutegelase praegusest olevikust isiklikku tõenäolisesse tulevikku on kõigis oma nüanssides värskendavalt kainestav :D. Ja vähemalt mind on pannud teema laiem teadvustamine näiteks ka ei-viitsi-täna-pikka-koerajalutusringi-teha tüüpi viilimissoove juba eos maha suruma ning loodetavasti ütleb siis mu kere mulle  siis 20/30/40 aasta pärast aitäh. Nutikell on küll mu viimase aja sammukooslustest pehmelt öeldes hämmingus, kuid hoiab omakoda rauda tules, saates telefoni motiveerivaid keskmistatud  statistikateateid ja edasistele tegudele ärgitavaid hüüdlauseid… :D. Nii me siis siin vananeme, raamatulugemiste kõrvale :P.

Üleelatavat koroonakarantiini kõigile; kui otsite tööst puhkamiseks mõnusat vahepala, siis Groeni jupitatud päevikumärkmed sobivad selleks hästi, soovitan.  

Maris Barr "Vilgukivioru Tonje"

Maria Parr “Vilgukivioru Tonje”, 272 lk. Eesti Raamat, 2012.

Väljakutseteema nr 44: seda raamatut lugedes ma nutsin ja naersin… ja tahtsin kirjanikku kallistada.

Hooooo, kus ma nüüd jälle sattusin raamatu otsa! Ja ilmumisest seekord koguni kaheksa aastat hiljem… :D.

Läbi sain raamatu igatahes loetud tundidega ühel laupäeva hommikul, kui endal varakult uni ära läks ja ülejäänud pere ärkamise ootamise kõrvale polnud midagi muud võimalik (vaikselt) tegemiseks ette võtta. No täiesti uskumatu teos,  tilkusin ja itsitasin lugemise kõrvale vaheldumisi, nii ei ole juhtunud 2018 loetud Backmani Ovest ja Vanaemast saadik…

Kuidagi mõnusalt lingdrenlik ja reaalselt eluline on see raamat ning lisaks mugava rütmi ja ladusa tekstiga kirja pandud. Mul oli kindel plaan, et ostan kevadel tüdrukutele tubli ja sorava lugeda oskamise preemiaks / esimese klassi lõpetamise kingiks tolle vinge Beatrix Potteri lugude tellise aga selle raamatu poole lugemise pealt mõtlesin, et ei, hoopis Tonjet on neile vaja. Ja siis kukkusingi enam-vähem oma lõua lauani, kui avastasin, et see on ilmunud juba 2012, poodides muidugi ammuilma läbi müüdud ja järelturg ka kasutatud eksemplaridest täiesti lage. Vot sulle säh siis kingiplaani :D. Aga, kui kellelgi kodus see raamat siiski on ja endal sobilikus vanuses lugejad juba suureks kasvanud, võib hästihoitud eksemplari lahkesti mulle müügiks pakkuda – tüdrukud saavad parima tubliolemise preemia siis ikka kätte ;).

Raamatu tagakaanetutvustus avab oma sisu nii:

Vilgukivioru Tonje on Vilgukiviorus ainuke laps ja kõige vahvam tüdruk, kes orus üle hulga aja elanud. Tonje parim sõber on 74 aastat vana pahur Gunnvald. Nad tunnevad teineteist läbi ja lõhki. Või kas ikka tunevad? Kui Gunnvald satub reieluumurruga haiglasse, avastab Tonje, et vanamees on tema eest varjanud midagi suurt ja tähtsat, mis ähvardab senise hea elu Vilgukiviorus igaveseks ära rikkuda. Sellal kui kevad võitleb lumega ja paneb mäed sädelema ning jõe kohisema, võitleb Tonje selle eest, et tema kõigi aegade kõige parema sõbra õnn ja viiulimäng alles jääksid. Selles on abiks talle moto “Kiirus ja eneseusaldus”…

Aitäh inimesele, kes lugemisgrupis seda raamatut meile tutvustas nii põnevalt, et ka minule lugemissoovitus silma jäi. Ma ei mäleta küll, kelle soovitus see oli või millal kirjutatud või isegi seda, mis soovitatu sisu oli, võtsin raamatupealkirja viimati huupi lihtsalt oma telefoni tehtud pikast listist “seda raamatut peab raamatukogust järgmine kord küsima” ning tõtt-öelda olin isegi päris üllatunud, kui raamatukoguletist mulle seda raamatut välja otsima minnes öeldi, et aa, selle leiab lasteosakonnast… :D.  Minu poolt igatahes kindel lugemissoovitus teile, nii täiskasvanuna lugemiseks kui lastele :).

Mart Normet “Minu Tenerife”

Mart Normet “Minu Tenerife”, 261 lk. Petrone Print, 2014.

Kompassiga kliimapagulase võrdluseks võtsin teise Tenerife ka ette. Ja see on hoopis teistsugust saare-elu kirjeldav, ehkki mitmes kohas viidatakse ka hiljem ilmunud raamatu peategelasele ning on sündmusi, mida puudutatakse mõlemas raamatus aga erinevate vaatenurkade alt.

Kui Olavi Antonsi raamatus saab ülevaate sellest, millised on Hispaanias ettevõtlusega alustamise ja ettevõtte pidamise võlud ja vaevad, siis Normeti raamat on rohkem selline “seal saate ujuda, seal süüa ja piletid maksavad nii palju” turismiteatmik ning omataolistest kindlasti ühe värvikamana ka kirja pandud… Kui peaksin Minu-sarja raamatu omale reisiteatmikuna reisile kaasa võtma - no et oleks nädalase puhkuse ajal käepärane vaadata, kuhu minna ja mida teha - siis see raamat täidaks küll hästi oma eesmärki :).

Jälle Minu-sarjas üks neid õnnestunud raamatuid, kui plaanite lähiajal Tenerifele puhkama sõita ja varem pole käinud, tasub raamat igal juhul valikute kitsendamiseks kotti pista :).

Hendrik Groen “Salapäevik. Hendrik Groen, 83 ¼ aastat vana”

Hendrik Groen “Salapäevik. Hendrik Groen, 83 ¼ aastat vana”, 303 lk. Eesti Raamat, 2016.

Väljakutseteema nr 15: raamat, mille peategelane põeb mingit haigust või on tal diagnoositud sündroom.

Hoooo, kus nüüd alles sattusin raamatu otsa!!! Ilmumisest küll tervelt kolm aastat hiljem… :D.

Täiesti arusaamatu tõesti, kuidas seda raamatut tutvustavad kokkuvõtted minust seni mööda on läinud, juba 2016. aastal ilmunud raamatu kohta käinud kiidulaule oleks võinud ju ikka kusagil ka varem märgata… No vähemalt sain siis nüüd teadjaks, aitäh inimesele, kes seda raamatut lugemisgrupis hiljuti tutvustas ja mistõttu see raamat ka mulle vilksamisi lõpuks silma jäi. Kusjuures jälle, täielik müstika – kui hakkasin seda minu-nägijaks-tegemise-postitust viitamiseks otsima, siis ühtegi tuttavlikku ma enam grupist ei leidnud, ei teema 15 albumist ega ka hiljutiste postituste alt…  Ehk et siis sattusin taaskord lihtsalt asjade valesti mäletamise pärast kogemata kuldmuna otsa, nii nagu Mobergi / Leine postitusega juba oli? :D. Või tutvustati seda meile kõigile mõne teise teema all? Ühesõnaga, ei tea, kust see ikaldus lõpuks täpselt sisse jooksis aga väga kaasahaarav lugemine oli see kokkuvõttes ning mind paelus sajaga selle raamatu mitmekihilisus. Sest siin on tõesti nii sõprusest kui kiusamisest, nii eutanaasiast kui vanade inimeste hoolekandest, nii sellest, kuidas oma elu sõltumata vanusest põnevaks teha kui sellest, mis saab siis kui sinu või su sõprade tervis alt veab ning sul endal puudub selle üle igasugune kontroll…

Tjah, ma valetaksin kui ütleksin, et ma hiljuti ei ole ka ise vananemise peale mõelnud ja püüdnud juba praegu astuda läbimõeldud samme ajaks, kui pean üksi ja vanana kord maailmale vastu seisma. Ehk et siis selle raamatu lugemine kukkus hetkel väga vastuvõtlikule pinnasele :D. Samas vaevalt küll kõik ülejäänud raamatukiitjad minuga sama morbiidsel mõttelevelil lugemise hetkel olid ning seega võite julgesti lugeda võtta arvestamata seejuures, et hakkate ka lugemise kõrvale tegelema oma tulevase penskarielu planeerimisega :D. Minu poolt igatahes kindel raamatusoovitus, üllatusi võvad pakkuda ikka väga erinevad teemad :).

Olavi Antons “Minu Tenerife”

Olavi Antons “Minu Tenerife”, 327 lk. Petrone Print, 2019.

Ootasin selle raamatu ilmumist suure huviga kuna olen ka ise 2012. aastal nädala Tenerifel puhanud ning just Tenerife Kompassi kaudu ostetud ekskursioonid tegid tookordne tripi eriti meeldejäävaks :). Pilte aga sellest käigust mul siia lisada ei olegi, sest oma isiklikku läpparisse ma neid tookord ei salvestanud ning täna pole samal kujul olemas enam tollel reisil käinud peretki… Muidu oleks vahva küll  teile siia oma sõnade näitlikustamiseks lisada ka näiteks neid nunnusid leemuripilte, kus loomakesed meie kõrval istudes pähkleid krõbistasid või fotosid sellest, millised näevad välja vee all sõitmist võimaldavad bob diving’u veealused skuutrid… Aga nu, võimalik on teil vaadata huvi korral siis ka teiste reisiliste pilte, leemuritest aadressil www. monkeypark.com ja bobikuid näeb, kui lööte Google otsingusse lihtsalt bob diving tenerife (ma enda üllatuseks konkreetset kodulehte neilt ei leidnudki).  

Mõnusa tekstiga raamat oli see igatahes, jälle üks nendest, mis Minu-sarjas hästi õnnestunud ja mis mõne napi päevaga vabadel hetkedel lugedes sirinal läbi saab :). Lugemisega lõpetamisel otsustasin, et võtan Mart Normeti oma samuti kohe võrdluseks kõrvale aga raamatukogus selgus, et minu moodi võrreldatahtjaid oli vist teisigi - kohe kaasasaamise asemel pidin ennast hoopis järtsi sellele panema… :D

Tenerifele läheks uuesti iga kell. Aga järgmisel korral siis pigem juba kaheks nädalaks ja nii, et vaataks kõrvalsaari ka :). Oh, peakski plaani võtma selle soojamaareisi kokkupanemise, vahelduseks viimase aastate kummik-jope-müts puhkustele :).

RR lehelt laenatud raamatutuvustus ka:

Olavi Antonsi kassidel on huvitav elu. Sügisel astuvad nad autosse ja sõidavad väärikalt aknast välja vahtides läbi kogu Euroopa: ühelt Läänemere saarelt ühele Atlandi ookeani saarele. Kevadel ootab ees sama teekond, ikka Tenerifelt tagasi Saaremaale. 

Kuidas Olavi sellise eluni jõudis? (Ja mis kassid asjast arvavad? Ja miks keeldusid kassid kuunariga ookeanile seilama minemast?) Olin raamatut toimetades Olavi mõtteviisi, (enese)iroonia ja jutuoskuse lummuses. Mõnusalt voolavate lugude taga on aga inimene oma õppetundidega. Mõni inimene lihtsalt peab oma elu raskeks elama. Seeasemel et suunduda palgatööle, hakkas Olavi Tenerife päikese käes jalgratast leiutama ja Ameerikat avastama. Aimas tuulesuundi, trükkis kaarte, jauras vene turistide ja hispaania ametnikega, tegi kõikvõimalikke vigu ja muutis maailma põnevamaks. 

PS. „Võtkem end kokku, olgem targad!“ laulis Olavi kunagi lapstähena Eesti kõige hirmsamate telesaadete sekka valitud „Kollase maski“ lavastuses. Mis on tarkus ja kuidas end kokku võtta? Kassid ehk teavad.

Narine Abgarjan “Manjunja”

Narine Abgarjan “Manjunja”, 395 lk. Tänapäev, 2018

Likvideerin eelmise lugemisaasta blogipostitusevõlgu #2.

Kuna sama kirjaniku “Taevast kukkus kolm õuna” meeldis mulle väga ja ka “Manjunjat” on Lugemise väljakutse FB-grupis korduvalt kiidetud, otsustasin raamatu eelmise aasta alguses lugemiseks ette võtta. Sihile jõudsin oma sooviga aga alles aasta lõpus, sest raamat oli igaks minu küsimise ajaks raamatukogus juba välja laenutatud. Tagantjärele tarkusega täiesti arusaadava põhjusega, sest raamat oli tõesti hea ja Abgarjani mahlakad kirjeldused nii sündmustike kui inimeste kohta täpselt nii humoorikad, nagu õunaraamatu põhjal ette oodata võiski :).

Raamatututvustuse kohaselt on see “lugu kahe Armeenia väikelinna tüdruku suurest sõprusest, aga mitte ainult. See on lugu ka võimukast ja koloriitsest juudi vanaemast, ent seegi pole kõik. „Manjunja“ lugeja satub justkui keset geniaalse komöödialavastaja vändatud filmi, mis on täis pööraseid olukordi ja elujaatavat huumorit. Hea tuju on seda raamatut lugedes garanteeritud!”

Noh, hea tuju saate siit tõepoolest :D. Ja kui ma õigesti aru sain, siis Manjunjast on kirjutatud tegelikult terve triloogia ning üldse on Abgarjan välja andnud 10 raamatut. Ehk tõlgitakse peagi meile siis temalt midagi veel Eesti keelde, tänulikke lugejaid leiaks need raamatud ilmselt sadades ja sadades. Jääme igatahes ootama, minu poolt lisandub kirjastuste motiveerimiseks seni mõlemale juba ilmunule kindel raamatusoovitus ;).

Lugemisaasta kokkuvõte 2019

Jäin sel aastal kuidagi eriti võlga oma aastakokkuvõtte tegemisega, täna on juba 12, 14, 22, 27. jaanuar, 03, 11. veebruar ja mul pole ikka kirjas rohkem kui see ainus rida… :D. Aga ma teen lühidalt kokkuvõtte nüüd siiski siia ära: parem ju hilja kui mitte kunagi ja siis on võrdlus olemas, ka tulevas(te) aasta(te)ga :).

Kokku jõudsin aasta jooksul läbi lugeda 61 raamatut (18 197 lk). Kõige paksem oli neist “Õmblejanna Madriidist” (595 lk) ja kõige õhem “Jõgeva elavad surnud” (57 lk). Eesti kirjanike raamatud moodustasid loetust ca kolmandiku (21/61-st), neist enim meeldisid mulle “Serafima ja Bogdan” (ilukirjandusena), “Nad kuuluvad maailmale” (dokumentaalteosena), “Naine” (kui lihtsalt üks täiesti piduriteta kirjatükk “Mehe vabadusvõitlusest ühiskonnas, kus mehele on peale sunnitud roll olla Naise nürida käe pooolt juhitud marionettnukk” :D) , “Eesti vanaemade lood ja salatarkused” (nipiraamatuna), Sünk jää, otsatu põhi” (krimina) ja “Lõpupidu” (noortekana). Ning lisaks tõstaksin esile veel “Rikkaks saamise õpiku” kui ühe eriti hea sissejuhatava eneseabiraamatu teel iseenda pensionifondivalitsejaks ;).

Väliskirjandusest meeldisid enim “Kaitsekraavi tee” ja “Igaviku fjordi prohvetid” (vääriskirjandusena), “Õmblejanna Madriidist” ja “Minu nimi on Maryte” (reaal-ajaloolise põneviku/dokumentaalteosena), “Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal”, “Britt-Marie oli siin”, “Isa aseaine” ja “Manjunja” (igal ajal ja ükskõik millisele sihtrühmale välja hõigatava raamatusoovitusena), “Keemik” (vererõhku üles krudiva turbopõnevikuna) ning kaks krimiplokki: Stephen Kingi ”Härra Mercedes”, “Mis hundi suus, see hundi oma” & “Valve lõpp” ning Börjlindide ”Süsüügia tõus”, ”Kolmas hääl”, ”Must koidik” & “Uinu, pajuurvake” (sest sa lihtsalt ei saa neist ühtegi käest ära enne, kui raamatu tagumine kaas ette tuleb).

Lugemise väljakutse enda sain täidetud 27.10 ja selle üle olen uhke, polnud just lihtne leida teemadesse kõiki neid vajalikke raamatuid... Samas seda ütlen küll, et tasub neid teemasid piiluda ja ise teen seda kindlasti ka sel aastal. Sest ma jõudsin just nimelt vajaduse tõttu väljakutseteemadesse mõni raamat leida eelmistes plokkides soovitatud / esile tõstetud raamatutest enamuseni ning muidu oleksin ainult ühekülgselt kinni olnud oma tavapärastes žanrilemmikutes. Selle aasta teemasid juba uurisin ka, ühed intrigeerivamad tunduvad neist “raamat selle koha ajaloost, kust pärinevad sinu kõige kaugemast ajast pärit esivanemad, keda tead“ (ma igatahes googeldasin hasardiga Genist juba välja oma suguvõsa juured aastani 1738 :D), „raamat, mis tuleb su lugemislauale mõnest teisest loetud raamatust“ ja „Poola/Tsehhi/Ungari kirjaniku raamat“ :).  

Allolevale pildile kogusin seekord kõik eelmisel aastal loetud raamatud, milledel kas juba oli või tekkis koht ka meie koduraamatukokku; peamiselt jõudis eelmise aasta lugemisvalim minuni siiski raamatukogust või siis sõprade/lähedaste kaudu (aitäh siinkohal lahketele laenajatele Maiule/Kaidole, Kristelile ja Carolinale :)). Lisaks kõigile teile aitäh ka antud raamatusoovituste eest ja küllap käesoleva aasta lõpus saan taas nii mõnelegi soovitatutest kui eriti meeldejäänule viidata :). Häid lugemiselamusi kõigile!

Itaalia tripist ja raamatutest

Kuna ma oma jätkuvas munaeufoorias hiljuti avastasin, et ka Liechtensteinis on kõigile vaatamiseks väljas üks Faberge muna, tuli muidugi tekitada plaan, miks ja kuidas seda võimalikult kiiresti vaatama sõita :D. „Aastavahetus Euroopas“ tundus sobiva ettekäändena ning ostsimegi siis endile esmalt odavad piletid Milanosse ja rentisime seejärel ringitrippimiseks auto.

Eriti lühidalt kokku võttes oli kogu reisi põhisisu see, et Liechtensteini sõitsime läbi Šveitsi, vaatasime seal oma tripi põhiankru üle (pilti kahjuks ei tohtinud aardekambris teha, niisiis jagan teile vaid netipilti sellest ägedast juveelitootest) 

ning ülejäänud viis päeva jäi  läbi Austria,  San Marino ja Itaalia tagasi Milanosse kulgemiseks. Ja just tagasisõidul väisasime ära siis ka ühe überägeda raamatupoe – Veneetsias asuva Libreria Aqua Alta :).

LAA on tõesti kõige omanäolisem raamatupood, mida seni olen kohanud, kirjanduse hoidmiseks on seal kasutatud lisaks elusuuruses gondlile ka näiteks vanne ja suuri puidust pesupalisid ning avariiväljapääs avaneb otse kanalile. Ma kartsin küll sealsete hiljutiste üleujutuste hirmus, et võib-olla on pood üldse kinni aga ei, meil vedas, kõik töötas ja ei tundunud isegi niiske/rõske. Sest nende Instas on küll päris hullud pildid novembri üleujutusest ja ma tegelikult isegi ei kujuta ette, millise tööga nad kõik selle mööbli ja ruumid ja märjad raamatud meie käimise ajaks jälle kuivaks ja joonele said.

Mis veel oli põnev, tõelise hipsteripoena on seal pidamisel ka mitu tänavakassi, kelledest on Instas samuti mitmeid pilte, raamatute peal ja riiulites pikutamas :). Ühte neist märkasin ka mina oma külaskäigu ajal aga kuna ta just lõunatas see hetk igavalt oma krõbinatega, seljaga minu poole, siis pole mul teile jagada temast ühtegi pilti… Oleksin pidanud ikka rohkem aega võtma seal poes, oleksin ka saanud mõne karvasaba poosepildi teile peale seda, kui miisul kõht täis pargitud :D. Ja selles on ka tagantjärele natuke kahju, et ei ma ostnud endale meeneks kaasa neid vilksamisi letil märgatud tikutopse, mille esikülgedele olid trükitud tillukesed kuulsate raamatute kaanepildid. Aga noh, mis tegemata, see tegemata, mälestused nähtust jäid ikka ja mine tea, äkki elu korraldab mu jälle lähitulevikus Veneetsiasse :).

Ülejäänud reis oli meil „raamatutevaba“ ja seda enam jäi aega panna siis rõhku teisele, meie reiside igakordsele kohustuslikule osale – toidule. Nii sattusimegi Bolognas (täiesti kogemata, itaaliakeelset menüüd iseenese tarkusest valesti kokku lugedes :D) kuulsaid seentrühvleid maitsma ning Parma regioonis tegime peatuse ühes Parmesani juustu valmistavas väikeses peretehases :). Ei jäänud koos värskete puuviljadega maitsmata ka Itaalia vanad klassikud pasta, prosicutto, brutchetta ja pizza ning muidugi maitses kogu toit igal pool seal lihtsalt i-me-häs-ti…

Mmmm, vaatan neid pilte praegu ja kui ainult saaks, sõidaks joonelt sinna tagasi, sööma... :D

Lõpetuseks natuke veel vaadatud kuulsast munast ka. Apple Blossom Egg on üks suurimaid kõigist omataolistest ning valmistatud 1901 originaalis mitte tsaariperekonnale vaid Faberge patroonile Alexander Kelch’ile. Liechtensteini riigile annetas muna Liechtensteini kollektsionäär Adulf Peter Goop. Kelchi tellimusel loodi üldse kokku 7 muna, millised ta kinkis oma naisele Varvarale. Tänapäeval võib Kelchi munadest kahte näha Faberge Muuseumis St Peterburgis ning ühte USA-s, Houstoni Loodusteaduste muuseumis ning kolm on eraisikute privaatkollektsioonides (ei ole avalikult eksponeeritud).

Tjah, tegelikult ei ole avalikult eksponeeritud päris mitmeid mune, samas üsna paljusid jälle on :). Ameerikas, kus võib näha suurimat munadekollektsiooni Venemaa kõrval, on väljas näiteks

a)     NY Metropolitan Museum of Art’is

·         Danish Palaces Egg

·         Caucasus Egg

·         Napoleonic Egg

b)     Virginia Museum of Fine Arts'is (Richmondis)

·         Pelican Egg

·         Rock Chrystal Easter Egg

·         Peter the Great Egg

·         Tsarevich Egg

·         Red Cross Portraits Egg

c)      Walters Art Gallery's (Baltimores)

·         Gatchina Palace Egg

·         Rose Trellis Egg

d)     Hillwood Museum'is (Washingtonis)

·         Twelve Monogram Egg

·         Chaterine the Great Egg

e)     Cleveland Museum of Art'is

·         Red Cross Triptych Egg

·         Lapis Lazuli Egg

f)       Houston Museum of Natural Science's

·         Kelch Rocaille Egg

·         Nobel Ice Egg

·         Diamond Trellis Egg?

Neist viimane muuseum jääb küll teistest eraldiseisvaks ja kaugele aga ülejäänute osas võib-olla isegi annaks mõelda üks ring autoga teha läbi osariikide suunal NY → Baltimore → Washington → Virginia → Cleveland → NY? Keegi teab teist selles teemas rohkem, oleks meil selline "munaturnee" tehtav? :D. Nagu aru võib saada, hakkab siin tekkima väike kihelus uueks reisiplaaniks :D. Aga eks näeb, kas sellest saab ka mingit asja - mulle tegelikult üldse ei meeldi mõte kümneid tunde järjest lennukis (või autos) sundasendis kinni istuda; samas näha saaks jällegi niiiiiii palju :).  

Meie praeguse reisi lõpetusoovituseks ütlen, et kui satute Itaalia ülemises otsas ringi trippima, siis minge ka piiluge muuhulgas toda Libreria Aqua Altat, mina igatahes olin oma leiust väga elevil :). Seni aga järgmiste tripimuljeteni, meil üks juba varsti tuleb, Pariisi :). Vaatasin välja sinna ka ühe ägeda raamatupoe, mida piiluma minna, loodetavasti jääb selleks aega. Ja siis püüan samuti muljed blogisse üles saada, loodetavasti kiiremini kui kuu aega hiljem...