Hendrik Groen “Ela ja lase elada”

Hendrik Groen “Ela ja lase elada”, 261 lk. Eesti Raamat, 2019.

Noh, kaks ilma kolmandata ei jää :D. Kui raamatukogust salapäeviku teist osa küsima läksin, pakuti mulle kaasavõtmiseks lahkesti seda Groeni eraldiseisvat romaani ka. Ja muidugi ma siis võtsin selle endale lugemiseks ning otsust ei pidanud muidugi kahetsema – ka see raamat on hea, samuti omapärase sisu ja üllatavate teemapööretega.

Tutvustus raamatu tagakaanel avab oma sisu nii: Arthur Ophof oli oma elu endale teisiti ette kujutanud. Põnevate reiside asemel kaugetesse maadesse istub ta neli korda nädalas ummikus teel Purmerendist Breukeleni ja Breukelenist Purmerendi. Suurejooneliseks ja meeliköitvaks ei saa tema kiretut ja lastetut abielu ning autovaba hooviga ridamaja just nimetada. Nädala ainsaks tipphetkeks on kolme sõbra seltsis veedetud reeded. Ta saab viiskümmend aastat vanaks, nii et aeg tiksub. Kuid kui tööandja ta „kahjuks“ koondama peab ning ta endale kopsaka koondamistasu välja suudab kaubelda, avanevad ootamatult imelised väljavaated alustada hoopis uut elu...

Mulle meeldis väga selle raamatu format, kus lugejale vaheldumisi esitati nii peategelase kui tema naise vaadet samale situatsioonile. Vananemisteema, mis tundub olema kirjanik Groeni leivanumber, on ka alati selline teema, mis meid kõiki vääramatult puudutab ning laseb seetõttu ennast kõnetada ja raamatueluga isiklikku sidet luua. Ja noh, kes meist siis ei oleks kunagi mänginud mõttega elus reebelilt sajakraadine kannapööre teha. Lihtsalt enamus meist ei jõua oma plaanidega reaalsuses kunagi nii kaugele, nagu Arthur. Ja nii kaardinaalseid viise  kasutusele võttes…  :D.

Minu poolt lugemissoovitus, sõltuvalt vabalt käes olevast ajahulgast neelate selle läbi päeva või mõnega ;).