Caroline Eriksson “Kadunud”

Caroline Eriksson “Kadunud”, 222 lk. Pegasus, 2017.

Huu, selle looga kaasatrippimine oli nagu sogases vees ja tundmatus kohas põhja järgi kobamine; mul oli juba pool raamatut loetud ja siis ka veel ei saanud pihta, mis toimub… :D.

Tagakaanetutvustus avab raamatu sisu nii:

Ühel päikselisel hilissuve õhtul sõidavad Greta, Alex ja nelja-aastane Smilla asustamata järvesaarele. Greta jääb paati, isa ja tütar lähevad maale. Nad ei tule tagasi. Nende salapärane kadumine ja sellele järgnev palavikuline otsimine viivad kiiresti segaduse ja kaose labürinti. Miks käitub Greta nii imelikult? Mis Alexi ja Smillaga tegelikult juhtus?

Tutvustuses märgitakse lisaks ka seda, et autori kaks esimest romaani põhinevad Rootsis aset leidnud mõrvajuhtumitel ning „Kadunud” on Caroline Erikssoni kolmas romaan. Hakkasin otsima, kas need kaks esimest on samuti eesti keeles ilmunud (võrdluseks, no et vaadata, kuidas autor jutustab lugu reaalses elus toimunud sündmuste põhjal) ja ei leidnud, tundub, et ei ole. Küll aga märkasin, et tõlkida on võetud tema neljas romaan “Mina, vaatleja” ja see raamat on hetkel meil kõikides poodides kenasti saadaval ka. 

Eks näis, kas “Vaatleja” jõuab lähiajal mu lugemislauale, praeguseks on põnevikest ja krimidest mõõt kuidagi täis… Hetkel loen hoopis ammu ette võtmist oodanud Michelle Obama “Minu lugu”. Ja peale seda võib hakata jälle ka raamatukogust tellimiseks endale uut nimekirja välja mõtlema :).