Cilla ja Rolf Börjlind “Uinu, pajuurvake”

Cilla ja Rolf Börjlind “Uinu, pajuurvake”, 463 lk. Sinisukk, 2018.

“Lahtikaevatud hauast avanes sünge pilt. Suguelundite põhjal võis arvata, et laip kuulus noorele poisile, kuid säilinud ei olnud eriti midagi. Kõhuõõs oli lõhki rebitud ning siseelundid kadunud. Suurem osa laiba pehmekoest oli kadunud või tükkidena keha kõrval. Nägu oli hullusti kannatada saanud. Vasakul käel puudus kaks sõrme ja üks jalg oli kogunisti puudu. Räbaldunud püksisäärest turritas murtud reieluu.

2015. aasta sügis. Rootsit on tabanud pagulaskriis. Vabatahtlikud üritavad anda endast parima, et sisserännanuid aidata, ent mitte kõigil ei ole nii head kavatsused …

Mette Olsäteri uurimisrühm hakkab tegelema metsast leitud surnud poisi juhtumiga. Poisi isikut ei õnnestu tuvastada, ent mõrvarelv ja poisi mustlaslik välimus vihjavad, et vastuseid võib leida Rumeeniast. Nii saadabki Olsäter uurijad Tom Stiltoni ja Olivia Rönningu Rumeenia pealinna, et loosse selgust tuua. Kuid ka Bukarest ja selle sünged kanalisatsioonikäigud ei anna uurijatele vajalikke vastuseid loo lahendamiseks.

Ohvrite arv aga kasvab, sest Rootsist leitakse veel kahe lapse surnukehad. Kogu mõrvamüsteeriumisse toob viimaks selgust Nigeeria tüdruk Folami. Infokildudest moodustub selgem pilt ning karm tõde tuleb päevavalgele”.

Viimane osa Cilla ja Rolf Börjlind’i krimiraamatutest, kus seekord võtmesõnaks esmapilgul pagulased, loo koorumahakkamisel aga midagi veel suuremat (ja jõhkramat)… Googel-moogel väidab, et eelmisel aastal ilmus kirjanikelt ka viies raamat, loodetavasti tõlgitakse siis see samuti meile eesti keelde :). Mina ootan igatahes nende järjekordse raamatu ilmumist väga ja loen nüüd Börjlind’ide raamatuid skandinaavia krimidest parimaks, mis mulle seni näppu sattunud… Või no okei, “Karutants” oli ka väga-väga hea :). Aga Kepler(id) said küll tugeva konkurendi :P.

Cilla ja Rolf Börjlind “Must koidik”

Cilla ja Rolf Börjlind “Must koidik”, 447 lk. Sinisukk, 2017.

Kolmas osa Olivia Rönningi ja Tom Stiltoni lugudest, sel korral on kuritegude taustateemaks rassistlik motiiv… Ehk taaskord, kuriteod toimuvad vägagi tänases päevas, arvestades paremäärmusluse järjest suurenevat tõusu nii Rootsis kui kogu maailmas.

Kolmanda raamatu sisututvustus tagakaanel kõlab nii:

Olivia Rönning otsustab naasta politseinikuameti juurde, asudes tööle Höganäsis. Samal ajal vapustab Arildi küla koletu lapsetapp ja Olivia asub juhtumit uurima. Mõni päev hiljem mõrvatakse järgmine laps, sel korral Stockholmis. Uurimise käigus selgub, et kahe lapse mõrvaritel on sarnane käekiri. Kogu riik on šokeeritud ning asjasse sekkub keskkriminaalpolitsei Mette Olsäteri isikus.

Tom Stiltoni sõber Ronny annab mehele antikvariaadist pärit raamatu, mille vahele on pikitud hulgaliselt ajaleheväljalõikeid. Need käsitlevad eskorttüdruku siiani lahendamata julma mõrva, mis ei anna Stiltonile enam rahu.

Mõrvauurija Marianne Boglund saab laborist kummalised tulemused, mille tõttu laste mõrvade uurimine võtab uue ja ootamatu suuna.

Mis ma oskan öelda, täpselt nii raamat jooksebki - mitu esmalt täiesti omavahel ühendumatut liini saavad üks hetk seose ja sa ainult tripid üleni sellesse kõigesse neelatuna lehti keerates kaasa… Pean välja ikka otsima, kuidas seriaalis raamatu peategelasi kujutatud on, siis hea võrrelda, kas mu peas tekkinud kujutluspilt on sarnane sellele kuidas teised lugejad neid tegelasi on näinud või on minu mulje hoopis teine…

Raamatusoovitus igatahes minu poolt ka sellele osale; kirjanikud ise nimetavad raamatuid küll üksteise järgedena aga sisukate viitamiste tõttu varasematele sündmustele on kõik ka eraldi loetavad :).

Cilla ja Rolf Börjlind “Kolmas hääl”

Cilla ja Rolf Börjlind “Kolmas hääl”, 495 lk. Sinisukk, 2017.

Nujah, kuna ma olin kirjanikepaari hiljuti loetud “Süsüügia tõusule” nii müüdud, hakkasin otsima mis raamatuid neil veel eesti keeles ilmunud on. Ja saanud teada, et sama seltskond on kirjutatud tegutsema veel koguni kolmes raamatus, lidusin joonelt raamatukokku ja vedisin need ka endale koju :D. Lugemismuljete kirjapanekuga jäin muidugi põneva lugemise kõrvale sajaga võlga ja kribin neid nüüd siin jõudumööda tagantjärele…

“Kolmanda hääle” sisututvustus tagakaanel kõlab nii:

"MARSEILLE. Linnalähedasele puhkealale on maetud tükeldatud surnukeha. Naine oli varem olnud tsirkuses noaheitja abiline. Tema ebainimlik surm vapustab ekspolitseinik Tom Stiltoni sõpra ja nad sõidavad Prantsusmaale välja selgitama mõrva motiivi.

STOCKHOLM. Tolliametnik leitakse kodunt ülespooduna. Politseile on kohe selge, et enesetapp on lavastatud. Tundub tõenäoline, et mõrv on seotud narkootikumidega, mille toll hiljuti konfiskeeris.

Olivia Rönning osaleb tolliametniku mõrva uurimises. Nii nagu talle omane, hülgab ta uuringute pealiini ja hakkab järgima teisi niidiotsi. Mõrvamotiivi uurides tutvub ta inimestega, kes teenivad suuri summasid, kasutades ära Rootsi heaoluühiskonda.

Kui Tom ja Olivia mõistavad, et mõrvad on omavahel seotud, ühendavad nad oma jõud.

Mulle väga meeldib selle kirjaniketandemi juures see, kui eluliselt usutavalt nad toovad oma kuritegude toimepanemise juurde elemente, mis on mõnes mõttes alles täiesti homne päev. Või vähemalt siis väga värske tänane päev, arvestusega et tapmiste, varguse ja petmise ajalugu ise on umbes eelajalooline päev… :D.

Minule meeldis see raamat väga, soovitan soojalt ka teile mõni õhtu lugemiseks ette võtta :).

Sofi Oksanen “Norma”

Sofi Oksanen “Norma”, 294 lk. Varrak, 2016. 

See oli päris isemoodi teemapüstitusega raamat ja neljas üldse, mida Oksanenilt olen lugenud (eelmised olid “Puhastus”, “Kui tuvid kadusid” ja “Baby Jane”). Meeldis, kuidas tekst oli siin kirja pandud (või on õigem siis öelda, et meeldis tõlge? :)) ja see, kui usutavalt oli edasi antud kuritegeliku maailma taustasisu. Mõtlemapaneva sisuga lugu igal juhul, pani kohe vahepeal võtma aega mõtisklemiseks selle üle, mis kõik on meie maailmas müüdav, kui kaalul on ilu, tervis või unelmad… 

Põhiliinist enamgi meeldis mulle siinse loo taust, sündmustik, “kus ilutööstusele lähenetakse uue vaatenurga alt. Kus tähelepanu juhitakse inimkaubanduse ohvritele, loomkatsetele, vaesusele ja surrogaatlusele ning kus käsitletakse taaskord Sofi Oksanenile omaseid teemasid: ülemaailmset kuritegevust, naiste õigusi, meeste domineerimist ja raskeid valikuid inimeste elus”. 

Kirjanik on öelnud oma raamatu kohta järgmist: „Mulle on peamine panna inimesi mõtlema ja märkama asju meie ümber. Naisi julmalt ära kasutavad ärid võivad tunduda kauged, aga need on kõikjal meie ümber.“

Tõlkija Kadri Jaanits kommenteerib raamatut nii: https://www.youtube.com/watch?v=6tx8TsL5Qio. Ja kui te nüüd selle kuulamise järel otsustasite, et isiklikku koduraamatukogusse võiks ka “Norma” kindlasti tulla, siis hetkel leiab teose Apollost hinnaga 1.99 ;). 

PS. Pildi tegin juba 6. augustil, kui Kristel meie Rammsteini-tripil lugemiseks kaasas olnud raamatu peale endal läbisaamist lahkesti mulle edasi laenata lubas. Reaalse lugemiseni jõudsin alles 2. novembril. Ja tutvustuspostituse kirjutamiseni, nagu näha, veelgi hiljem ;).  

Cristina Alger „Pankuri naine“

Cristina Alger „Pankuri naine“, 302 lk. Varrak, 2019.

Nujah, sellest raamatust kujunes lõpuks välja turbolugemine… :D. Sest Apollo Raamatud ju hõikas mitmete muude uudiste kõrval välja auhindade jagamise kõikide lugemismuljete jagajate vahel hulga äsjailmunud raamatute osas ja asjassepuutuvasse loendisse täpsemalt süvenedes tundus „Pankuri naine“ siis järjest põnevam (ja tegelikult juba ka selle lisamotivaatorita :D) ette võtta. Sest nagu ütleb raamatu sisututvustus: „rahapesu ja selle paljastamine on kuum teema kogu maailmas“ ning nn “finantspõnevikke“ ei ole meil just palju lugemiseks valida. Või noh, õigupoolest mul ei tulegi ühtegi teist sarnase sisuga raamatut meelde. Kui, siis ehk Daniel Silva „Inglise palgamõrvar“, kus tegevus toimub samuti Šveitsis ning kus spioonimaailma on segatud suure hulga raha kõrval natside kunstivargus ja aastatetagune enesetapp...

„Pankuri naises“ jookseb paralleelselt kahe naise:  võimsa offshore-panga Swiss United siseringi kuuluva pankuri Matthew Werneri abikaasa Annabeli ning ambitsioonika seltskonnaajakirjaniku, kes kihlatud presidendiks pürgiva miljardäri pojaga, Marina Tourneau lugu. Raamatus sätib elu nende teele lahendamiseks sama probleemipuntra erinevad otsad ent puntra keskmes seisev seltskond teeb samuti kõik selleks, et saladused jääks endiselt sinna kus nad on. Asjasse segunevad ka mitme riigi õiguskaitseorganid ning lõpuks käib kes-keda mäng viisil, kus Alpides alla kukkunud kallis eralennuk või Marina ajakirjandusliku mentori ootamatu surm on vaid väike hind oma tahtmiste saavutamiseks maksta…

Kõige enam nautisin ma selle raamatu juures eluliselt usutavalt kirja pandud rahapesu- ja  õiguskaitseorganite skeemikombinatsioonide kirjeldusi, samuti loogiliselt vaba ajakirjanduse töötamise põhimõtete avamist. Ja miks nautisin / see kõik usutav/loogiline tundus? Sest me oleme sarnaselt siinkirjeldatuga raha Šveitsi peitmist ja ajakirjanduspommide lõhkamist ka omaenda väikeses Eestis näinud / lehest lugeda saanud, päris pikalt ja mitmete viimaste aastate jooksul.

Mõnus tükk, mina soovitan küll raamatu lugeda võtta kui andud valdkonnad põnevad tunduvad :). Ja kui see juba kord ette võetud on, siis üle paari päeva läbisaamiseks ei lähe, tempot kruvitakse hästi lõpuni, ma luban ;).

Viktoria Ladõnskaja “Vene köögi eripära Eesti moodi”

Viktoria Ladõnskaja “Vene köögi eripära Eesti moodi”, 120 lk. Eesti Ekspressi Kirjastuse AS, 2009. 

Väljakutseteema nr 9: raamat, mille krabad allahindluselt. 

Mul viimastel aastatel on ära kadunud impulssostude tegemine raamatupoes… Paljuski seetõttu, et Harju Maakonnaraamatukogus on niiiiii hea raamatuvalim (päriselt ka, nelja viimase aasta jooksul on mulle vastatud sealt vaid ühe korra, et seda saamatut meil ei ole; kõik ülejäänud olen saanud, ka need kõige värskemad :)). Seega lugesin allahindluselt krabatud raamatu teemasse ühe oma kunagise ostu aga tol korral poes oli raamat tõesti ka alla hinnatud ning kui ma õigesti mäletan, siis läks maksma mulle vaid mõne euro.

Sisult on “Vene köögi eripära” sarnase temaatikaga nagu “Vanaemade salatarkuste” raamat, lihtsalt selle erinevusega, et 100 inimese asemel jagavad oma nippe ja retsepte siin 24 “Eestis silmapaistvat, vene keelt kõnelevat inimest” ning retseptide suund on kõigil ühtemoodi maitsev slaavi köök :). Ja noh, kes siis vene köögi pirukaid ja suppe mõnusaks ei peaks… Ehkki raamatust endast selgub, et sageli just vene köögi osaks peetavad toidud/joogid – nt pelmeenid, kapsarullid ja tee - ei olegi algselt vene, vaid hoopis tema naabrite päritolu.

Mis mulle üllatuse siit raamatust pakkus, oli seletus asjaolule, miks Vene köögi puhul ei saa üle ega ümber seeneroogadest. Ja vastus sellele oli ometi väga loogiline: venemaalaste söömistavadele avaldas väga tugevat mõju kirik oma keeluga paastu ajal teatud toiduaineid süüa ning sellest tulenevalt (paast võib kesta aastast sõltuvalt vaheaegadega 192-216 päeva) saidki populaarseks seene-ja kalatoidud ning metsamarjadest ja -taimedest valmistatud road. Samuti oli omamoodi üllatav minu jaoks fakt, et praadimist sisuliselt Vene köök ei tunne - traditsiooniliselt toitu hautatakse, keedetakse või küpsetatakse, ning see ka, et kotletid, omletid ja kompotid tekkisid Vene kööki alles siis kui aadlike hulgas muutus moodsaks tellida ennast toitlustama Prantsuse kokad.

Raamatu sisututvustus ise avab ennast nii: selles raamatus jagavad 24 inimest oma parimaid retsepte, mis tulevad otse Vene köögi südamest. Nende seas on Olga Kosmina, Nastja, Beatrice, Aleksei Turovski, Pavel Loskutov, Aleksandr Zukerman, Eduard Toman ja paljud teised. Lisaks ülevaade vene kulinaariast – nii putrudest ja botvinjast, seljankast ja pliinidest, uhhaast ja okroškast ning muudest toitudest. Armastus käib kõhu kaudu.

Ma ise valmistasin raamatu läbilugemisest inspireerituna siinse retsepti järgi sõrnikuid ja varsti-varsti tahan ära proovida ka draanikute (kartulipannkookide) tegemise :). Aga nagu sisututvustus lubab, leiab siit veel palju muud põnevat, näiteks süldi tegemise õpetuse ja selle, kuidas kuivatada vobla… Mõnus raamat, kulub igatahes hästi meie kööki ära, aitäh Apollole kunagi alla hindamast ;).

Cilla Börjlind, Rolf Börjlind “Süsüügia tõus”

Cilla Börjlind, Rolf Börjlind “Süsüügia tõus”, 494 lk. Sinisukk, 2014. 

Väljakutseteema nr 12: raamat, mida soovitab lähedane pereliige.

Isver mihuke äge skandinaavia krimi leid jälle… Sellistel hetkedel on mul ikka niiiii hea meel, et ma olen teadlikuks saanud, misasi on lugemise väljakutse ja mille tõttu ühe teema täitmiseks pidin paluma Lauri vanematel endale midagi lugemiseks pakkuda. Sest iseenese tarkusest ma poleks tõenäoliselt selle kirjanikepaarini kunagi jõudnud, praegu on aga nii, et otsin juba, mida neilt järgmiseks lugemiseks võtta :). 

Raamatututvustus ise avab tagakaanel oma sisu nii: 

23-aastane politseikõrgkooli õpilane Olivia Rönning asub kursusetööna uurima 23 aasta tagust lahendamata jäänud mõrvajuhtumit. Süsüügialoodete aegu mõrvati väikesel Rootsi saarel Põhja-Kosteril jõhkralt noor kaunis last ootav naine. Selle kuritöö toimepanijat püüdis kunagi välja selgitada ka Olivia isa. Olivia sõidab sündmuskohale. Ta püüab leida juhtumit uurinud inspektor Tom Stiltonit, kuid mees oleks nagu maa alla kadunud. Paralleelliinina toimub asotsiaalide sadistlik saritapmine. Kus ja kas kaks liini ristuvad? 

Rolf ja Cilla Börjlind on menukad kriminaalromaanide autorid, kes on kirjutanud ühtlasi populaarseid kriminaalseriaale Rootsi televisioonile ning ka filmistsenaariume. „Süsüügiatõus” on nende esimene, palju tähelepanu pälvinud kriminaalromaan, mida on tõlgitud rohkem kui kahekümnesse keelde.

Ma võin öelda, et palju just see sisututvustus ei ava, lugema asudes leiate siit veel palju-palju rohkem. Mind neelas raamat paariks päevaks igatahes täielikult, nii hästi on siin lahti kirjutatud tegelaskujud ja ülipõnevalt pandud pinget hoidma erinevad sisuliinid…   

 

Nii, vaatasin järgi, et selle raamatu järg on “Kolmas hääl” ning omakorda sellele järgnevad “Must koidik” ja “Uinu, pajuurvake”. Noh, lähiajal saate nende kohta ka kindlasti muljeid minult lugeda – sest ma hakkasin juba maad kuulama, kust neid ka endale järgmiseks lugemiseks hankida :D.

Ülo Russak, Aleksei Turovski, Mati Kaal, Vladimir Fainštein “Nad kuuluvad maailmale”

Ülo Russak, Aleksei Turovski, Mati Kaal, Vladimir Fainštein “Nad kuuluvad maailmale”, 215 lk. Kirilill Kirjastus, 2010. 

 

Väljakutseteema nr 44: raamat, millest su elukaaslane on vaimustuses.

 

Nujah, ausalt öeldes, ega selle teemaga mul palju valikuid laual ei olnud :D. Sest Laur loeb raamatuid suhteliselt vähe (erinevalt nt filmide vaatamisest :)) ja see vist ongi ainus, mille kohta olen kuulnud temalt (korduvalt) konkreetset soovitust teos lugemiseks ette võtta. 

 

Tjaaaahh, vot see soovitus! Sest ma ju valetaksin, kui ütleksin, et ma enne kaane kergitamist suht skeptilise pilguga ei vaadanud selle raamatu peale. Umbesnagu, et misasi see nüüd on, tagakaas soolab veel otsa, et kuigi loomadest, on see ometi suhteraamat. Ja minul siis tekkis peas kohe kujutlus, et see peab olema järelikult mingi uut sorti Turovski suhtelahkamisõpik loomade näitel :D. Aga tegelikkus ei olnud muidugi kaugeltki seda, oli hoopis raamat armastusest loomade vastu, nende eripäradest, meie loomaaia loomisest, kolimisest, loomade loomaaiale hankimisest, püüdest haruldasi loomi säilitada kogu maailmas… Ja viimatist nädalavahetust sõpradega veetes juhtus siis hoopis nii, et esialgne skeptiline vingumokk leidis ennast õhtusöögilauast entusiastlikult vadistamas, mida kõike põnevat ma sellest raamatust juba olen teada saanud. No näiteks, et loodus on meremadudel, kes söövad okkalisi kalu, asjad ellujäämiseks nii sättinud, et magu pressib seedimatud okkad neil läbi naha välja enne kui need soolestikku satuvad ja viga võiksid teha ning seedimise perioodil võivad sellised ussid siis välja nagu jupp okastraati :D. Või et rästikud ja lõgismaod suudavad salvata isegi kinni pigistatud suuga, rebides lahti enda alalõuaaluse ja hammustades läbi suu põhja. Või et olemas on hambaarst, kes põhitöö kõrvalt ka oomade hambaid ravimas käib üle maailma ning et meie loomaaia elevandi hambaravi käiku oli muuhulgas vaja ka nt päästekomando kaasata…

 

See oli jälle üks sellistest raamatutest, mida ma poleks lugemise väljakutseta ette võtnud aga tagantjärele on nii hea meel, et pidin :). Aitäh teema väljapakkujale vajadust õhku viskamast, suure hulga teadmiste poolest olen nüüd küll jälle rikkam :).